On ju Venemaa ikkagi tuumariik ja mitte mingite soss-sepa pommidega (nagu Põhja-Korea), vaid viimsepäevarelvadega relvastatud. "Kui Putinil peaks katus ära sõitma, ootab meid samasugune elu, nagu seriaalis "Jericho"", oli kord TV6-s üks reklaam. Viimase nädala sündmused paraku viitavadki sellele, et Putinil on tõesti katus lõplikult ära sõitnud.
Ukraina sündmused oleks nagu mõne Tom Clancy raamatu filmiversioon n.-ö. "elavast peast". Paraku pole tegu väljamõeldisega, vaid päriseluga ja siin pole "happy end" sugugi kindel. Siin ei saa ka raamatut sulgeda ega telekat puldist välja lülitada - sündmused jooksevad ikka edasi.
Kuivõrd praegune Venemaa kuulutas end N. Liidu õigusjärglaseks, ongi ta eriti just Putini ajal vägagi N. Liidu sarnaseks muutunud. Võib julgesti öelda, et see Venemaa on "kurjuse impeerium" 2.0. (Vt. ka Mart Helme artiklit "Kurjuse impeeriumi taassünd" ja siinkirjutaja sama pealkirjaga artklit - hämmastava kokkulangevusena nägid mõlemad teineteisest sõltumatult ilmavalgust 2007. aastal.)
Arvesse võttes seda, missuguseid räpaseid saladusi N. Liidu kurjusesüsteem (NLKP-KGB-N. armee) teadis, üritas ta neid loomulikult varjata viimse võimaluseni. Gorbatshovi glasnosti ehk avalikustamise tulemusel hakkasid need järjest rohkem ilmsiks tulema ja põhjustasidki lõpuks ka impeeriumi lõpu. Süsteem aga säilitas olulisemate saladuste suhtes endiselt kontrolli kuni lõpuni välja. Ida- ja Kesk-Euroopa, Baltimaade, aga võib-olla ka mittevene liiduvabariikide kohta käiv olulisem info toimetati samuti ära Venemaale. Maha jäeti vaid see, mis ei saanud "kurjusesüdamele" olulist kahju teha.
Vaid väga lühikeseks perioodiks (1991-93) kadus kurjuseteenrite haare nende saladuste ümbert. Ent info hulk oli/on niivõrd suur, et tõsised uurijad ei jõudnud puhtfüüsiliselt kõike läbi töötada. Juba kuskilt 1994-1995 aastatest peale aga hakkas omaaegse "sõjapartei" (endised juhtivad parteilased, kagebiidid, sõjaväelased, kellest kõigist paljud nüüd "kapitalistideks" olid hakanud) mõju taas tugevnema ja nii hakati juurdepääsu saladustele taas piirama. Ehkki Jeltsini ajal oli Venemaa vaieldamatult teel demokraatia suunas, lõppes kõik Putini võimuletulekuga 1999. aastal.
Mida tegi Putin? Endise KGB-lasena (ja selle järglase FSB bossina) asus mõistagi neidsamu räpaseid saladusi kaitsma. Ei saanud ju lubada, et lihtsad "vene inimesed" saaksid kogu tõe oma valitsejate kohta teada. See oleks Putini seltsimeestele lõppenud vaid ühel viisil. Nad kõik teadsid seda suurepäraselt. Seega oli vaja venemaalastele sisendada ühelt poolt uhkust oma kodumaa üle... sealhulgas ka NÕUKOGUDE PERIOODI "SUURSAAVUTUSTE" ÜLE.
Võimulesaamiseks oli aga vaja esmalt vaenlast, kelleks sobisid tshetsheeni "separatistid-terroristid". Venemaa üldsuse enda poole võitmiseks aga oli vaja, et kõik hakkaksid tshetsheene vihkama. Kuidas see juhtus, on kirjeldanud väga hästi endine FSB töötaja Aleksandr Litvinenko oma raamatus "FSB laseb Venemaa õhku" (ilmselt just selle raamatu pärast ta 2006. aastal polooniumiga ära mürgitatigi - kas oleks seda tehtud, kui Litvinenko oleks valetanud või lihtsalt udu ajanud???).
Seega on Putini ajal neid räpaseid saladusi vaid juurde tulnud. Neid on vaja aga järjest uute ja uute propagandavaledega kaitsta. Vaja on järjest uusi ja uusi vaenlasi. Neid aga on Venemaa/N. Liit endale tekitanud loendamatul hulgal. Esialgu olid peavaenlasteks Baltimaad, pärast 2003-2004 aastate "värvilisi revolutsioone" lisandusid nimekirja ka Gruusia ja Ukraina. Need ajasid Putini & Co. juba väga närviliseks - oli näha, et revolutsioonituli ei piirdu vaid nende maadega, rahutuks muutusid ka Kõrgõzstan, Aserbaidzhaan ja isegi Valgevene. "Lähivälismaa" muutumine "kaugeks" polnudki veel kõige hullem - Kremlis kardeti, et revolutsioon võib Venemaal endalgi puhkeda. Hakati vastulööke andma.
2005.-2008. aastatel oligi enne praegust Putini kõige jõhkram ja ülbem käitumisperiood. Sellesse perioodi jäävad nii "suure võidu" 60. aastapäev (mille küll Baltimaad ühelt ja George W. Bush teiselt poolt põhjalikult ära rikkusid) kui ka jõhker sekkumine naabrite siseasjadesse, mis Eesti puhul leidis väljenduse "pronksiöös".
Tõtt-öelda oleks normaalses riigis raske ette kujutada, kuidas mingisuguse monumendi TEISALDAMINE saab üldse millegi sellisega lõppeda??? Ei saagi. Ka Eestis mitte. Kuid kui vaenulik naaberriik on seadnud eesmärgiks teha sellest ettekäände suurem märul korraldada, siis nii ka läheb. Õnneks meie tollane valitsus ennetas vaenlast paari nädala võrra ja nii piirdusid kahjud peaasjalikult segilõhutud viinapoodide jms. Riigiasutused jäid praktiliselt puutumata (kui Eesti Moskva saatkonna piiramist mitte arvestada). Uue asjana jõudis maailma teadvusse aga küberkaitse vajadus.
Ja muidugi 8.8.8.! Kui Eesti pääses sõjast tänu NATO-sse kuulumisele, siis Gruusia pole praegugi isegi mitte NATO liikmekandidaat veel. Seega uus demokraatlik valitsus oli väga kergesti haavatav ning Kremlis teati seda. Nii suundus võimude õhutatud massihüsteeria Eesti järel Gruusia suunas ning lõpuks puhkeski Venemaa kurikavala provokatsiooni tulemusel sõda. See lõppes teadupärast Abhaasia ja Põhja-Oseetia vägivaldse eraldamisega. Olgugi, et praktiliselt ükski maailma riik neid moodustisi ei tunnusta, on Venemaal sellest täitsa ükskõik. Need piirkonnad on tema kontrolli all ja kogu lugu. Venemaalaste enamik on rahul!
Ehkki majanduskriis pärssis tugevalt Venemaa võimekust teistes maades veelgi taolisi sigadusi ette võtta, pole naabrite mõjutamist hetkekski katkestatud. Nii õnnestuski Ukraina 2010. aastal tagasi painutada enda poole, kui presidendiks sai seal Viktor Janukovitsh. Siinkohal ütlekski, et Janukovitshi valimine meenutas meie 2013.a. kohalikke valimisi Tallinnas - ega Janukovitshi edu Savisaare omast väga palju suurem polnud ning teatud piirkonnad hääletasid selgelt tema vastu. Ent kokkuvõttes jäi peale ikkagi fanaatilisemate Venemaa-ihalejate tahe (mõlemal juhul).
On öeldud, et Venemaa kolm kõige ohtlikumat vaenlast on USA, Ukraina ja Eesti:
- USA ei lase Venemaal olla globaalne suurvõim;
- Ukrainata ei saaks Venemaa olla impeerium ja
- Eesti võib oma edulooga anda "halba eeskuju" kõigile arvukatele väikerahvastele üle kogu Venemaa.
Ukraina sattus praegusse olukorda selgelt Janukovitshi süül, kes tegeles peamiselt lausvarastamisega enda ja oma kambajõmmide huvides. Rahvas aga on oodanud seal midagi muud ja seda juba hulk aega. Euroopa Liidus olevate endiste saatusekaaslaste väga hea käekäik (Ukrainaga võrreldes kindlasti on see nii) tekitas ka ukrainlastel õigustatud ootusi. Mida aga liitumine Venemaa juhitud Euraasia Ühendusega poleks mingil juhul võimaldanud täituda. Tasub ka rõhutada, et elatustase Venemaal on siiski kõrgem kui Ukrainas.
Euromaidan ajas paanikasse nii Janukovitshi kui Putini. Kui esialgu näis, et ehk väsivad demonstrandid ise ära ja kõik jätkub endistviisi, siis seda ei juhtunud. Siis läksid käiku Venemaal ja Valgevenes praktiseeritud terroriseerimisvõtted. 18. veebruaril, otse keset Sotshi taluolümpiat, aga läksid Ukraina võimud ilmselgel Venemaa mahitusel pealetungile. Ilmselt üritati olümpia varjus platsi sõna otseses mõttes puhtaks lüüa. See aga ei õnnestunud, isegi siis mitte, kui hakkasid tegutsema ilmselt Venemaalt pärit ja Ukraina juhtkonna teadmisel tegutsenud snaiperid. Eks Venemaa varjatud taotlus olnudki sellega ka kodusõja provotseerimine. Kolmepäevane veresaun aga lõppes Janukovitshi põgenemisega. Vaat viimast küll Moskva stsenaariumis ette polnud nähtud. Küll aga oli seda Krimmi okupeerimine, mida kohalike venelaste kaitsmise sildi all ka tehti.
On täiesti selge, et Putin taganema ei hakka. Samas katse Ukrainat täielikult vallutada lõpeks suurema sõjaga - ukrainased hakkaksid kindlasti vastu. Tulemuseks oleks suur sõda, mida Venemaa võita vaevalt saab. Pigem vastupidi - venemaalased on valdavalt sõja vastu - propagandale vaatamata ei mõisteta, miks on vaja oma "slaavi vendade" vastu sõjaga minna.
Kuivõrd on Venemaal endalgi olnud juba Euromaidani moodi meeleavaldusi, on üsna kindel, et just sõjaolukord võib Venemaal endal revolutsiooni käivitada. Arvestades aga, et Putini rezhiimil pole kuhugi taganeda, saaks see revolutsioon olema Venemaa tavade kohaselt väga verine. Ehkki lõpeks tõenäoliselt rezhiimimuutusega. Viimast kardabki Putin & Co. kõige enam - kontroll kõigi vanade ja uute räpaste saladuste hoidmise üle kaoks. Kui aga lihtsad venemaalased saavad lõpuks teada tõe oma valitsejate kohta... pole kindel, kas maailmas oleks siis enam ühtegi riiki, kes JULGEKS kasvõi humanitaarseil kaalutlusil Vene kukutatud juhtidele varjupaika pakkudagi. Loomulikult teab Putin sedagi, sellest ka uskumatult räige propagandasõda Ukraina vastu - Goebbels läheks ilmselt kadedusest lõhki.
Revolutsioon võib Venemaale ka ilma sõjata levida, ehkki siis võtaks see rohkem aega ning oleneks sellest, kui edukas on Ukraina uus ja eeldatavasti tõsiselt reformimeelne valitsus. Kuna aga Krimmi kontrollib "eraldusmärkideta" Vene armee, saab Ukraina valitsusel väga keeruline olema. Ilma kiire rahvusvahelise abita läheb Ukraina pankrotti, õnneks on abi juba lubatud.
Olukord aga on jätkuvalt ohtlik, kuna Krimmi võimalik jäämine Venemaa kontrolli alla loob järgmise ja Gruusiast veelgi ohtlikuma pretsedendi. Kui viimasel juhul oli tegu katsega järgi teha viisi, kuidas Kosovo eraldati Lääne toel Serbiast, siis Krimmi puhul on tegu juba Hitleri tegevuse jäljendamisega 1938 Tshehhoslovakkias ja Austrias. Sellest on ka Läänes vist juba aru saadud. Venemaa tegevus ongi juba ohtu seadnud nii meid siin kui ka lõunanaabreid - Krimmi pretsedenti on ju ka siin võimalik läbi viia.
Mida peaksime ise ja mida peaks Lääs tegema, et seda ära hoida:
- esmalt sundida Venemaad täitma Krimmi ja üldse Ukraina osas endale võetud kohustusi ning Krimmi okupeerimise lõpetamist;
- kuni Venemaa pole taganenud, lasta halastamatult käiku "Magnitski seadus" nii Putini kui kõigi nende Venemaa "sõjapartei" liikmete suhtes, kes on seotud Ukraina siseasjadesse sekkumisega;
- Venemaa visata välja G8-st ning peatada tema liikmelisus kõigis teistes organisatsioonides, mida Venemaa ise oluliseks peab;
- survestada Venemaad NATO sõjalise kohaloleku tõstmisega Mustal merel, samuti Läänemerel;
- Baltimaadesse peaksid asuma alaliselt NATO liitlaste väeüksused, sh. oleks Eestisse kindlasti vaja NATO lennukeid (Ämarisse);
- Türgi võiks Bosporuse väinad Vene sõjalaevadele sulgeda;
- Lääneriigid peaksid loobuma Vene tooraine ostmisest nii ruttu kui võimalik - see karistaks Venemaad kõige enam;
- kuna NATO otsustusmehhanism võib mõningatel juhtudel jääda liiga aeglaseks, oleks vajalik koostöö mõnede lähemate liitlastega ka kahepoolselt, et vajadusel kiiresti abi saada;
- Eesti-siseselt peaksid nüüd kõik vähegi patriootlikud poliitilised jõud tegema kuni kriisi möödumiseni omavahel koostööd ja mitte raiskama energiat ebaoluliste teemade üle vaidlemisele;
- on vaja tõsta sisejulgeoleku taset - nii Ida-Virumaal kui ka avalikus meediaruumis, kuna viimases tegutsevad Venemaa mõjuagendid - need ei ole mitte sugugi ainult venekeelsed või ka Savisaare moodi, vaid võivad teha näo, et võitlevad Eesti iseseisvuse eest... kuid ikkagi "rahvusvahelise imperialismi" ja "kurjuseriigi nr. 1 - USA" vastu!
Karta on, et Krimmis jääbki olukord nüüd vinduma, nagu Kadri Liik ennustas. Seega on Venemaad valitseva rezhiimi vastane koostöö ning sealhulgas Ukraina uue valitsuse igakülgne toetamine praegu hädavajalik.
Lõpetuseks: paradoksaalsel moel põhjustab Vene riigi hävingu just nimelt sealse rezhiimi paindumatus nõukoguliku kurjuse kaitsmisel. Mõistlikku käitumist peetakse seal küll nõrkuseks, ent just see päästaks veel Vene riigi. Aga kuivõrd Putin & Co. on otsustanud minna lõpuni (ja arvestades alternatiivi, ta ei saagi muud teha), siis saab tulemus olla vaid üks - N. Liidu õigusjärglase täielik häving. Kui pärast seda veel Venemaa alles jääb, saab see täiesti teistsugune riik olema kui praegune.
Tee sinna võib aga veel pikk olla. Meile on aga praegune olukord igal juhul ohtlik: suurem konflikt Ukrainas võib paisuda uueks maailmasõjaks, samas Venemaa kaotus Ukrainas võib ajendada teda haarama mingit "lohutusauhinda" (vt. ka Eerik-Niiles Krossi hinnangut). Oht püsib, kuni Putini rezhiim pole langenud. Paraku pole ka Läänes praegu ühtki piisavalt otsustusvõimelist liidrit, kes vastutegevuse enda juhtida võtaks. Seega peame eelkõige olema ise kindlameelsed (nagu Mart Helme soovitas).
