Äsja oli maailma ajaloo ühe kurikuulsaima ja vastuolulisima pöördepunkti 75. aastapäev. Miks kurikuulus ja vastuoluline? Sest isegi 75 aastat hiljem ei saa rääkida mitte mingisugusest konsensusest selles osas, mis siis ikka õieti juhtus. Tõsi küll, kui rääkida vähegi teadlikumatest inimestest endistes sotsmaades - nagu ka meie siin -, siis nende jaoks on kõik üsna selge ja mingeid erilisi vaidlusi enam ei teki. Lääne-Euroopas, USA-s ja mujal see paraku nii pole, rääkimata idanaabrist. Kuna aga just see kuupäev on üks kõige kesksemaid komponente ka nn. uue Venemaaa ajalookäsitluses, ei saa juttugi olla teema "mahamatmisest". Sest idanaaber ju ei suvatse seda mitte mingil juhul teha.
Mis siis ikkagi juhtus 22. juunil 1941? Minu põlvkonnalegi taoti koolis veel pähe kommarite müüte, et inimvihkajast Hitler ründas rahuarmastavat N. Liitu, et oma "Lebensraumi"laiendada ja nõukogude inimesi ära hävitada ning asendada inimkonnale õnnetoova sotsialismi-kommunismiideed natsirežiimiga, millest hullemat enam olla ei saagi. (Isegi see viimane väide ei ole meie praeguste teadmiste valguses enam paikapidav, muust rääkimata) Muidugi ei sobinud nende müütidega kuidagi kokku punaimpeeriumi teod 1939-41, nii et neid üritati igati maha vaikida või kui see ei õnnestunud, siis musta valgeks rääkida, halvimate vene traditsioonide kohaselt. Nii andnud MRP sobing "Nõukogudemaale hingetõmbeaega kaitseks valmistumisel" - eriti loll väide, sest 22.6.41 alates nägi ju kogu planeet, et kaitseks polnud impeerium küll kuidagi valmistunud! Talvesõjast aga püüti jätta muljet kui "tühisest ja arusaamatust, väikesest lokaalsest sõjast". Teame küll, kui "väike" see sõda tegelikult oli... (Minu ema ütleb, et kui läinud sajandil üldse mõni sangarrahvas oli, siis oli selleks soome rahvas!)
Sellel suurkonfliktil, mis nägi lisaks ideoloogilisele mõõtmele välja ka nagu tsivilisatsioonidevaheline sõda (sarnaselt USA-Jaapani konfliktile samal ajal), oli mõistagi väga pikk eellugu. Katsuks nüüd hästi lühidalt kokku võtta selle, mida on kirjutanud vene enda ausad ajaloolased (Viktor Suvorov, Mark Solonin, Igor Bunitš) ja ka meie omad (Lembo Tanning ja Mati Õun eelkõige).
Absoluutselt olen nõus Jüri Linaga, kes nimetas Karl Marxi "õeluse pühakuks". Sest just Marxilt pärineski idee, et rahvusi, kes pole suutelised tulevikuühiskonda ehk sotsialistlikku ühiskonda üles ehitama, võib ka füüsiliselt ÄRA HÄVITADA. Rääkimata "vaenulikest klassidest"... Nii Lenin kui Hitler arendasid seda ideed edasi, kumbki omamoodi.
Lenini "üllusest" ja "inimarmastusest" rääb kahtlemata tema unistus 1916. aastal juba "teisest imperialistlikust sõjast" - ajal, mil veel esimenegi polnud lõppenud. (Lihtsalt jälk!) Pole teada, kas Hitler samal ajal sarnaseid mõtteid mõtles, kuid Lenini kohta on see kindlalt teada. Nägi ta ju, et vaatamata maailmasõjale mingit revolutsiooni kuskil ei puhke. Talle endale ulatas selles osas abikäe... Saksa keisririik. Milline aga nägi välja Saksa sõjalisel toel tekkinud Lenini-Trotski režiim, sellest kirjutab väga õigesti Igor Bunitš: "Kui Lenini režiim Hitleri omast üldse millegi poolest erines, siis vaid suurem jõhkruse poolest". Või nagu 1989. aastal ajakirjast "Pioneer" juba lugeda võis: "Teame nüüd N. liidu ajaloost selliseid fakte, mille kõrval kahvatuvad ka kõige jubedamad õudusfilmid".
Vene-Saksa suhted omasid läinud sajandil tervele kontinendile ning isegi kogu maailmale saatuslikku mõju. Kuna sõja kaotanud Saksamaa oli ka pärast sõda suuresti isoleeritud, pöörduti äsjasündinud N. Venemaa poole. 1922 kirjutati alla Rapallo lepped, millega pandi alus laialdasele koostööle. Saksa firmad osalesid esimestena punaimpeeriumi sõjatööstuse rajamisel ning vastutasuks võimaldasid idapartnerid sakslastel suure osa oma sõjaväest ära peita Venemaa avarustele (mäletatavasti Versailles' rahu tingimuste järgi oli Saksa sõjajõudude arvukus väga rangelt piiratud, teatud relvaliike ei tohtinud sakslastel üldse ollagi - kõik need viidigi Venemaale varjule). Loomulikult käis koostöö alla ka sõjavägede ühine väljaõpe, mis isegi Hitleri võimuletuleku järel üldsegi mitte otsekohe ei lõppenud.
Kahtlemata oli niisuguse koostöö kaugemaks sihiks mingil soodsal hetkel Euroopas mingi suurema segaduse korraldamine. Kummalgi osapoolel olid selleks omad motiivid: sakslastel Versailles' diktaadist vabanemine ja võib-olla ka "Poola koridori" läbilõikamine (et saada maismaaühendus Ida-Preisimaaga); punaimpeeriumil aga ei midagi vähemat kui Euroopa vallutamine. Siinkohal olgu öeldud, et kui Hitler teostas 1938. aastal Austriaga "Anschlussi", siis puna-Venemaa oli juba oma 5 esimese eksisteerimisaastaga teostanud "super-Anschlussi". Sest niisamamoodi, nagu Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola, olid iseseisvad siis ka Gruusia, Ukraina jt. endised tsaaririigi osad. Kuid erinevalt algul nimetatud viisikust suutsid punased kukutada kõik ülejäänud rahvuslikud valitsused ja tänu sellele saigi 1922.a. 30. detsembril moodustatud N. Liit. Viktor Suvorov nimetab seda sündmust õigesti "SÕJAKUULUTUSEKS KOGU MAAILMA VASTU".
Mis mõtted aga liikusid Kremli valitsejate peades juba 1920-ndatel, annab omamoodi tunnistust. Aleksei Tolstoi ulmeromaan "Insener Garini hüperboloid". Ka seal on kesksel kohal mõte, et pahad kapitalistid upitavad võimule diktaatori, kelleks ongi insener Garin (kes eelnevalt on selgelt oma huvides põhja lasknud tollase majanduse alustala ehk usu kulla väärtusesse, kaevandades seda ühel Vaikse ookeani saarel ning müües sümboolse hinnaga USA sadamalinnades ja mujalgi). Seda olukorda aga kasutavad kõhklematult ära kommarid (revolutsionäär Šelga isikus), kes õhutab töölisi kõikjal mässule: "Kui võidavad kapitalistid, on see halb. Kui võidab Garin, on see samuti halb. Kui nad aga omavahel kokku lepivad, siis sellest midagi hullemat enam olla ei saa!" Ning kuna kokkulepe sündis ja Garinist sai USA D I K T A A T O R, siis läkski varsti revolutsiooniks...
Päris elus sündis samuti midagi sarnast. Juba Lenin toetas üsna aktiivselt Itaalia fašiste, eesotsas Mussoliniga, nende võimuhaaramisel. Pealegi oli Mussolinigi algselt üsna äge sotsialist. Sama võib öelda ka Hitleri kohta, kes liitus 1919. aastal ühe marginaalse uue parteiga - Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga. Tegelikult ütleb partei nimetuski ära, millega tegu oli - veel ühe "sotsialismiehitajate" grupiga. Suurkapitali vastasus ning tööliste huvide kaitse pluss võrdsuse põhimõte - sotsialism mis sotsialism! Ainult et see kõik oli ette nähtud vaid "etnilistele sakslastele", teistele mitte.
Esimese katse võimule tulla tegi Hitler 1923. aastal ning kahtlase kokkulangevusena oli see ajastatud üsna täpselt "oktoobrirevolutsiooni" aastapäevale - "õllekeldriputš" algas 8. novembril. Mis edasi sai, on samuti hästi teada - vanglas kirjutas Hitler oma "Mein Kampfi", mis väidetavalt kujutab endast suurelt osalt Hitleri elulugu ning selle kõrval on ta seal ka kirja pannud oma nägemuse Saksamaa geopoliitilistest eesmärkidest. Lühidalt öeldes väljendub see soovis maha murda "Versailles' ahelad", taastada Saksamaa suveräänsus (eelkõige õigus taasluua korralik sõjavägi) ning loomulikult koht kätte näidata juutidele kui vaenlastele (mismoodi, sellest pole paraku kuskil kirjutatud - jääb üle oletada, et ka Hitler ise ei mõelnud siis selle peale). "Poola koridori" läbilõikamine oli loomulikult samuti kavas. Tänase päevaga seoses aga sisaldub natsipiiblis vaid üks lause, et sakslased peaksid läändeminemise asemel taas hakkama itta pürgima, et seal "eluruumi" juurde hankida ("Drang nach Osten".
See "eluruumilaiendamise"-jutt ei kannata 22.6.1941 kontekstis mingit kriitikat. Oli ju Saksamaa kontrolli all selleks ajaks juba peaaegu kogu Euroopa ja osa Põhja-Aafrikast. Lisaks oleks võinud Hitler kuulutada Saksamaa omadeks ka Prantsuse, Hollandi ja Belgia asumaad. Milleks see barbaarne ida? (Tuleb tunnistada, et venelased on olnud selles mõttes palju targemad - nende sihiks on olnud ikka "sooja mere" kaldale jõuda )
Praeguseks on teada, et bolševike juhtkonna jaoks tõlgiti "Mein Kampf" spetsiaalselt vene keelde ning kommarid asusid natsiliikumist varjatult toetama. Selle toetuse tipuks oligi Hitleri võimuletulek: kui Saksa kommarid oleksid teinud sotsidega koalitsioonivalitsuse, poleks Hitler võimule mingil juhul saanud, sest tal polnud mingit 51% enamust. Kuid Stalini otsesel korraldusel valisid Saksa kommarid teise tee ... mis lõppes nende jaoks koonduslaagris (ja võib kindel olla, et nad teadsid sellest ette).
"Iga koolipoisski teadis, et Saksamaa ei suuda edukalt sõdida kahel rindel korraga". Loomulikult teadis ka Hitler seda ning selleks talle MRP-d vaja oligi. MRP lugu ei hakka siinkohal enam väga põhjalikult üle kordama, sellest on ääretult palju kirjutatud. Ent kui Hitler arvas, et Poola ründamine jääb lokaalseks konfliktiks, siis Stalin teadis, et nii see ei jää ja puhkeb suur sõda. Mis oli aga just kommarite huvides.
II MS alustamise otsuse tegi Stalin 19. augustil 1939. Just siis otsustas ta impeeriumi "rahvasaadikud" Moskvasse kokku kutsuda, et siis vormistada sõjateele asumise otsused ka nii-öelda "seaduslikult". 4 päeva hiljem kirjutati MRP sobing koos salaprotokollidega alla ning selle järel väljendas Stalin talle muidu mitteomast rõõmu - pealtnägijate sõnul ta lausa h ü p a n u d rõõmust, et suutis Hitleri ära petta.
Nii see ka oli. Hitler polnud tegelikult isegi Poolaga sõdimiseks valmis. Sõja esimese kahe nädalaga hakkas Wehrmachtil juba laskemoongi otsa lõppema... Kuid just siis ründas poolakaid selja tagant Punaarmee, päästes nii sündiva müüdi Wehrmachti võitmatusest (seda oli vaja teise müüdi loomiseks, et "vaid Punaarmee suudab jagu saada Wehrmachtist").
Mitte vähem olulised lepingud MRP kõrval polnud ka Nõukogude-Saksa kaubanduslepingud, mis sisuliselt tagasid Hitlerile piisavad võimalused saada strateegilist toorainet idast. Sellele lisaks ka teatud relvastust, mida sakslastel polnud - näiteks kindlat tüüpi fugasspommid, millega Luftwaffe Londonit jt. Briti linnu terroriseeris. Ilma Stalini abita poleks Hitler mingil juhul suutnud Prantsusmaad alistada ega hakata Briti impeeriumi kägistama, rääkimata sõdimisest Norras, Balkanil ja Põhja-Aafrikas.
Just see oligi Stalini eesmärk - paisata kogu Euroopa (ja maailm) omavahel sõdima ning kui sõdivad osapooled on üksteist piisavalt nõrgestanud, "asetada kaalukausile Punaarmee". Ning mida rohkem Hitler vallutab ning mida rohkem kuritegusid natsid vallutatud maadel toime panevad, seda parem kommaritele ja N. Liidule! Sest "vaid kommunistid tahavad tõeliselt fašistidega sõdida ning inimkonna nende terrorist vabastada". Lääne avalikkuse silmis ju ükski demokraatlik lääneriik sellist soovi ei paistnud omavat... Tegelikult valitses pärast I MS Euroopas ja USA-s vägagi sõjavastane hoiak - maailmasõda oli ju sedavõrd kohutav, et seetõttu ei võetud ette ka Venemaa vallutanud kommarite kukutamist. Nüüd aga levitasid Kominterni agendid juba ise läänemaailmas patsifismi, et nõrgendada vaba maailma kaitsetahet (täpselt, nagu järgmistel kümnenditelgi tehti - ja tehakse praegugi: EKRE sõprade sekka on roninud üks Kinsky-nimeline tegelane, kes tümitab just lääneriike, jahudes muuhulgas sellestki, et 9/11 oli ikka USA valitsuse vandenõu ning nõuab läänemaailma ü h e poolset desarmeerimist...).
(Analoogne olukord on ka praegu - ilmselt Kremli näpunäidete kohaselt käib üle Euroopa müüdi loomine, et kuna ükski sealne valitsus ei soovi massimmigratsiooni peatada ning vaid putinlik Venemaa oskab selle probleemiga tegelda, siis peab Euroopa Venemaalt abi paluma... Pagulased-sissetungijad on praegusel juhul siis hitlerlaste rollis, keda justkui keegi peatada ei suuda või ei taha. Ajalugu kordub!)
Samal ajal olid kommarid Stalini juhtimisel juba 1927. aastast alates rajanud maailma kõige võimsama sõjatööstuse (viisaastakud!), kasutades selleks osavalt ära ka 1929.a. üleilmse majanduskriisi mõjusid. Läkski täide Lenini ennustus, et "kapitalistid annavad ise meile relvad, millega me nad kukutame". Hitler oli sel ajal Saksamaal veel olematu suurus, kui punaimpeerium juba asus hambuni relvastuma. II MS alguses ületas N. Liidu sõjaline võimsus KOGU ÜLEJÄÄNUD MAAILMA lausa 1,6 korda ning relvastumine jätkus! Samal ajal need "vereimejatest kapitalistid" ei tahtnud sõjast kuuldagi, teatud erandiks oli küll seesama Hitler. Ent viimanegi viis Saksamaa tööstus sõjaaja režiimile alles ... 1942. (!) aastal. See peaks olema veel üheks sulaselgeks tõendiks selle kohta, kes tegelikult maailma vallutada tahtis! (Mis küll Hitleri ja tema käsilaste tegusid kuidagi ei õigusta - ent ilma Stalinita poleks Hitler ju mitte kuhugi jõudnud, nagu me teame) Seega ülemaailmne võidurelvastumine 1930-ndatel ei olnud päris ehtne "võidurelvastumine". Lääne demokraatiad ei soovinud kindlasti sõdida, sellepärast mindi ka Müncheni häbiväärse sobingu peale välja.
Meie saatust puudutava osas on küll väga huvitav küsimus, kas Hitler tõesti uskus, et Stalin peab oma sõna (s.t. täidab MRP-d) ning kas ta uskus tõesti, et kui tema ründab Poolat, siis Stalin ei valluta Baltimaid ega Soomet? Hilisema info põhjal jääb küll mulje, et just nii naiivselt Hitler mõtleski (nii et selles osas oli ta täpselt samasugune kui paljud teised lääneriikide liidrid enne ja pärast teda - kuni tänapäevani välja). Igatahes osaliselt oligi N. Liidu ründamise põhjuseks just Balti riikide, Soome ning Rumeenia kallal toimepandud vägivald, vähemalt väidavad seda säilinud dokumendid jm. allikad.
V. Suvorovi hinnangul paljastas Stalin Hitlerile oma tõelised plaanid just Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina annekteerimisega Rumeenia küljest. Viimatimainitud territooriumist polnud pealegi isegi MRP salaparotokollides juttu. Rumeenia oli aga N. Liidu enda kõrval ainus maa, kust Hitler sai sõja jätkamiseks ülimalt vajalikku naftat. Kaardile vaadates oli täiesti ilmne, mida Stalin kavatseb - rünnata Rumeenia naftavälju ning lõigata Saksamaa ära kõigist naftaallikatest. Pärast seda olnuks mõne kuu jooksul "Hitler kaputt".
Muide, pärast Prantsusmaa alistumist andis Hitler koguni käsu vägede vähendamiseks rahuaja suuruseni - mis tähendab, et sel hetkel pidas ta kogu Euroopas toimunud sõda lõppenuks! Kuid punase karu toimepandud agressioonid ning lõpuks 1940.a. novembris Berliinis toimunud läbirääkimised Molotoviga (kus viimane käis välja Stalini ettepanekud juba poole maailma ümberjagamiseks!) ei jätnud enam kahtlust. Hitler andis "Barbarossa" plaanile rohelise tee.
Stalini analoogne plaan kandis nime "Groza" (Äike). Selle järgi pidi hetkel, mil Hitler alustab sissetungi Briti saartele, Punaarmee andma pealöögi Rumeenia naftaväljade pihta ning abilöögi läbi Poola Läänemereni, lõigates nii Ida-Preisimaa ülejäänud Saksamaast ära. Selleks olid moodustatud või moodustamisel 303 (!) diviisi. Juba 1941.a. alguses nimetati sõjaväeringkonnad ümber RINNETEKS (ja ikka alanud sõda "ootamatult"?). Puna-kindralstaabi ülemaks pani Stalin Žukovi, kes oli talle muljet avaldanud tulevase suursõja jaoks kindlasti vajaliku julmusega juba senistes konfliktides.
Mitte mingit sõda poleks saanud puhkeda, kui N. Liidul ja Saksamaal poleks olnud ühist piiri. Seega olnuks ka N. Liidu jaoks olnud hädavajalik säilitada Poola riigi olemasolu puhvrina. Kuid MRP salaprotokollid viisid just ühise piiri tekkeni.
Punaarmee ületas suursõja puhkemise hetkel nii kvaliteedis kui kvantiteedis (24 000 tanki ja 29 000 lennukit) Wehrmachti tunduvalt. Viimasel polnud ei rasketanke ega ujuvtanke, Punaarmeel olid need olemas (ning neid tanke läheb vaja just kallaletungimisel, mitte kaitses). Lisaks olid Punaarmeel olemas tuhanded spetsiaalsed "kiirteetankid" ehk ratas-roomiktankid, mis ratastel võisid arendada kiirust kuni 72 (teatud tingimustel isegi kuni 86) km/h. Loomulikult polnud hiljem alanud sõjas ka nende tankidega mitte midagi peale hakata, sest pealegi polnud punaimpeeriumis ju veel aastakümneid hiljemgi ainsatki õiget kiirteed! Küll aga olid kiirteed ehk Autobahnid olemas Saksamaal, samuti Prantsusmaal, Belgias ja mujal. Sama lugu oli lennukitega - need olid mõeldud just ootamatu löögi andmiseks vaenlase lennuväljade jm. objektide pihta, mitte aga õhulahingute pidamiseks (sarnast tüüpi lennukitega ründas Jaapan sama aasta lõpul Pearl Harbori). Väljaarendamisel olid isegi "tiivulised tankid", mis vähemalt minule tuletavad meelde juba "Tähesõdades nähtud Impeeriumi koletislikke monstrum-sõjamasinaid...
Ka kogu sõjaväe väljaõpe koosnes üksnes ründeoperatsioonide harjutamisest, kaitselahingute pidamist polnud ju ette nähtud. Kuidas aga seletada oma kallaletungi vaenlasele, peaks erinevate näidete põhjal Talvesõjast Ukraina ja Gruusia ründamiseni selge olema - vastane "on ise süüdi", "provotseerib" või mis iganes. Kui muu ei aita, siis panevad Kremli agendid ise mingi "vale lipu all" tehtud operatsiooni toime. Mõtlen Mainila intsidenti 1939.a. novembris, mil punaarmeelased ise oma positsioone tulistasid (loomulikult Kremli salajasel korraldusel), väidetavalt olnud sõdurite seas ka ohvreid. Ent süü aeti ikka soomlaste kaela (nagu uuemal ajal Ukraina, Gruusia, Eesti ja muidugi USA kaela).
Muide, ka Wehrmacht oli valmistunud üksnes pealetungiks, mitte kaitseks. Huvitav ongi, et kui "Groza" oleks õnnestunud, oleks nüüd ilmselt hakanud ajaloolased samamoodi imestama, et tegelikult valmistus Saksamaa ise N. Liitu ründama (muidugi, kui vabast maailmast üldse midagi alles jäänud oleks!).
Sõjalis-strateegiline olukord Euroopas ei jäänud märkamata ka ookeani taga. On säilinud ühe USA sõjaväelase avameelne hinnang, kus ta avaldab arvamust, et kui Stalin ründab esimesena, on varsti kogu mandri-Euroopa tema kontrolli all. Kui aga Hitler ette jõuab, on tulemus ettearvamatu.
Nii oligi. 1941.a. juuniks oli punaimpeeriumi läänepiirile - Soomest Türgini - koondatud niisugune üüratu kogus relvastust, et maailma ajaloos sellele võrdset ei leia. Üleolek Saksa, Rumeenia ja Ungari vägedest oli igatahes tulevasel konfliktialal mitu korda N. Liidu kasuks ning punavägede strateegiline hargnemine jätkus.
"M-päev" ehk Euroopa "vabastamise" algus pidi saabuma kas 6. juulil (V. Suvorov) või juba 23. juunil (!) M. Solonini järgi. Seda kuupäeva oli mitu korda edasi lükatud, niisamuti nagu ka Hitler lükkas oma sõjakäigu algust korduvalt edasi. Vahepeal oli Stalin jõudnud asuda ka N. Liidu valitsusjuhi kohale - et tal oleks peatselt algavas Pühas Ürituses ka mingi "normaalne" ametikoht lisaks parteijuhi omale (Hitler oli ju nii parteijuht kui riigikantsler, lisaks võttis ta endale pärast president Hindenburgi surma 1934. aastal ka presidendi kohustused).
Ka meie jaoks ülimalt jõle 14. juuni 1941 omas peatselt algavas sõjas oma kindlat tähendust, mitte ei olnud lihtsalt mingi "arusaamatu" vägivallaaktsioon. Punasõjardid nimetasid suurküüditamist "operatiivtagala puhastamiseks potentsiaalselt vaenulikust elemendist". Kavas oli ju veel mitu küüditamislainet, kuid kuna sõda algas teisiti, kui Stalini plaanid ette nägid, jõuti teine küüditamine läbi viia vaid osaliselt.
Nii paradoksaalne kui see ka pole, päästis Hitler oma ootamatu, avantüristliku ja täiesti ettevalmistamata löögiga Saksamaa piiridele koondunud punavägede pihta tegelikult kogu Euroopa, sh. eesti rahva. Vastasel korral...
Winston Churchill peab 1942. aastal kõnet: "Kogu mandri-Euroopa kohale on laskunud raudne eesriie". Ja mis selle taga toimub, seda võib vaid aimata. Meie teame, mis siin toimus ning selle põhjal võib väga kindlalt öelda, et punaterror olnuks seal "kurjusepesas" ehk lääne suurriikide aladel ilmselt veel hullem kui meil siin.
Ent meie kõigi õnneks ei läinud nii, sest milliselt platsdarmilt oleks Lääne allesjäänud demokraatiad suutnud alustada sotsialismilaagri "tagasivallutamist". Kas USA-st ja Briti impeeriumist ikka oleks piisanud? Pealegi õõnestas Komintern ka neid, tehes vastutöötamise üsna keeruliseks.
Miks sai 22. juunil sai piiridele koondatud Punaarmee hävitava kaotuse osaliseks ja pidi häbiga itta tagasi pagema? Mark Solonin on niisuguse hävingu põhjused ka selgelt välja toonud - kaitseks mittevalmistumise kõrval ka punasüsteemile omane iseseisva otsustusvõime väljajuurimine, mistõttu suured väeosad vaid tiirutasid mõttetult mööda metsi ja soid ringi, raisates kütust ja üldjuhul avastasid end peatselt vaenlase tagalast, vaenlast ennast kordagi nägemata! Suur osa kaitseks sobimatut tehnikat kas hävitati sakslaste poolt või tuli maha jätta. Loomulikult ei olnud ka lihtsõduritest sõdijaid, kui komandörid peata kanade kombel tegutsesid - ja kuna keegi neist ei põlenud soovist punaterrori kaitsmise nimel surma saada, siis pigem kas anti end vangi või mindi laiali. Väga suur osa relvastusest ja laskemoonast oli veel raudteel ešelonides ning alles ootas mahalaadimist, seega ei saanud seda äkkrünnaku korral kasutada. Osa punavägedest üritas aga "Groza" plaanide järgi asuda ise pealetungile, kuid mõistagi edutult. Tagatipuks tungis N. Liit 25. juunil 1941 ise Soomele kallale (viimase kahe aasta jooksul seega juba T E I S T korda!), kuigi mingit reaalset ohtu Soome suunalt tegelikult polnud, isegi seal paiknevad Saksa väed ei ohustanud punaimpeeriumi mitte kuidagi. Soome ründamise tulemusena aga pikenes rindejoon enam kui 1000 km võrra.
Üsna kindel võib ka olla, et kuna sakslastel endil kütust nappis, jõudsid nad niivõrd kaugele kui Moskva ja Stalingradi alla ning Põhja-Kaukaasiasse just piiril hõivatud kolossaalsete kütusevarude toel.
Mis aga müütilisse "vene talve" puutub, siis Suvorov küsib õigustatult, et kas siis Hitler ei teadnud seda, et Venemaal on talved väga külmad? Kindlasti oleksid saksa insenerid suutnud sõjatehnika kohandada ka väga madalate temperatuuride juures kasutamiseks. Rääkimata sõdurite varustamisest lambanahksete kasukatega. Seda kõike aga ei tehtud isegi 1942. aastalgi, rääkimata 1941. aastast. Stalin teadis seda kõike ning seetõttu ei uskunudki isegi brittide hoiatusi peatsest kallaletungist, pidades seda blufiks ning brittide endi mingiks järjekordseks intriigiks.
Miks Hitler tegelikult punaimpeeriumi vastase sõjakäigu kaotas? Vastus on üks: natsiideoloogia ning kõik, mis sellest lähtudes toime pandi. Ülbelt lükati tagasi nii meie, ukrainlaste kui venelastegi taotlused, loomulikult peletati sellega kõik potentsiaalsed liitlased eemale. Alles siis, kui sõjaõnn pöörduma hakkas, toimus suhtumises muutus, kuid selleks oli juba hilja...
Guido Knoppi raamatus "Wehrmacht" on kirjeldatud ka seda, mida tasuks ka praeguse pagulaskriisi ja sallivustemaatika juures silmas pidada. Nimelt VÄGIVALLA ESKALEERUMINE, mis just idarindel kõige barbaarsemal moel toimus. Kuna kommarid ei sõdinud reeglite järgi (ja ei kavatsenudki seda teha!), siis ei pidanud ka natsid neid reegleid idarindel endile siduvaks (erinevalt teistest rinnetest). Nii muutus sõda mõlemalt poolt järjest metsikumaks. Oma osa oli selles ka NKVD eriüksuste poolt Saksa mundrites toimepandud "vale lipu" operatsioonidel, kus nad külasid põletasid ning tegid muid jõledusi. See ässitas loomulikult kohalikke elanikke sakslasi vihkama.
Seega tuleb lugeda 22. juunil 1941 alanud rünnakut õigustatuks, kuid samas viisi, kuidas idarindel sõda peeti, kuritegelikuks - seda isegi vaatamata vastaspoole täielikule sadismile.
Siinkohal peabki märkima, et just natsiideoloogia oligi Saksamaa kaotuse üks peapõhjusi. Peaaegu kõik need hirmsad kuriteod, mille natsid toime panid, said teoks just sõja ajal (1939-45) ning on täiesti selge, et nende "õigustus" tugines otseselt või kaudselt natsiideoloogiale. Ent rahu tingimustes poleks Hitler oma jüngritega mingil juhul söandanud massimõrvade peale välja minna (erandiks parteisisene puhastus ehk Ernst Röhmi jt. SA-meeste tapmine). Isegi juute pigem sunniti nende füüsilise hävitamise asemel Saksamaalt lahkuma. Sõja tingimustes aga muutus kõik: nüüd sai "julgeolekuohule" viidates ju kõiki ebameeldivaid inimesi ära hävitada. Täpselt sama tegi ka Stalin, küüditades alates 1941. aastast kas osaliselt või täielikult terve rea rahvaid ning süüks pandigi "koostöö hitlerlike röövvallutajatega".
Päris lõpuks aga Viktor Suvorovi küsimus: kuhu on kadunud see riik, mis oma arust sõja võitis? Ja kuidas on see võimalik, et sõja kaotanud Saksamaa on niivõrd jõukas ja arenenud, kuid endiselt "võitu" igal võimalusel afišeeriv Venemaa on vaene ja mahajäänud? Ning küsija vastab ise: viimase ja ilmselt fataalse paugu Vene m a a l e panigi just see sõda ise. Sest pärast väljaõpetatud kaadriarmee hävingut 1941. aastal saadeti rindele järjest uusi ja uusi miljoneid lihtsaid "mužikke", kel polnud ju mingit väljaõpet. Nii et nendest enamus ELAS PÄRAST MOBILISEERIMIST HEAL JUHUL VEEL ÜHE AASTA. Seega hävitas punavõim ajud ehk intelligentsi ning sõda hävitas kõik ülejäänu. Need asjad on äärmiselt pikaaegse mõjuga. Tänasel Venemaalgi väheneb rahvaarv igal aastal terve miljoni võrra, sest riik pole vaatamata Putini-aegsele majanduskasvule ikkagi jalgu alla saanud. (Meil on vähemalt see eelis, et meie parimad pead pääsesid Läände ning saavad nüüd oma kodumaad ülesehitamisel aidata)
Stalin ise ei pidanud sõda üldsegi võidetuks, vaid hoopis kaotatuks (erinevalt impeeriumi hilisematest juhtidest Brežnevist Putinini). Sest peaeesmärk ehk kogu mandri-Euroopa vallutamine jäi ju saavutamata, vallutada õnnestus "vaid" suurem osa Kesk- ja Ida-Euroopast (meie õnnetuseks). Osalt sel põhjusel jäi püstitamata ka hiiglaslik Nõukogude Palee ning Stalin jättis isegi 1945.a. võiduparaadi vastu võtmata.
Ent "Groza" vallutusplaani ei maetud lõplikult maha kuni N. Liidu kokkuvarisemiseni. Oli ju nüüd lähtepositsioon tegelikult isegi parem kui 1941. aastal - punaväed paiknesid juba keset Euroopat. Huvitaval kombel paljastab selle üks James Bondi film - "Octopussy" (1983), kus eriti sõge punakindral teeb kõigile puust ette ja punaseks, mida oleks tema arust vaja teha... On täiesti selge, et ilma mõnede arust "agressiivse" organisatsiooni ehk NATO-ta ning tuumaheidutuseta oleksid punaväed mingil hetkel jõudnud päriselt La Manche'i kaldale.
Kui tänapäevalgi kohtab veel palju ülespuhutud hirmu- ja õudusretoorikat, et Hitler tahtis maailma vallutada, siis faktid seda ei kinnita mitte kuidagi. Terve maailma vastu sõdimisest Hitler küll ei unistanud (selle asemel soovis hoopis "maailma valitseda k o o s Suurbritanniaga"). Pealegi, isegi kui tal selline mõte oligi, oleks selle realiseerimiseks läinud vaja piisavalt strateegilist toorainet ja korralikke liitlasi. Neid tal polnud - erinevalt Stalinist. Küll aga olid väga konkreetsed maailmavallutusplaanid olemas Stalini juhitud kommunistidel.
Lõppjäreldus: punaimpeeriumi vallutusplaanid kutsusid esile hitlerliku Saksamaa ennetava löögi. Kokkuvõttes tõi aga kahe agressori heitluse vahele jäämine kohutavaid kaotusi ka kõigile nende vahele jäänud riikidele - Eestist ja Soomest Jugoslaaviani. N. Liit sai aga surmahoobi: kuna kapitalistlikku ümbrust hävitada ei õnnestunud, õõnestas see aja jooksul punaimpeeriumi alustalad põhjalikult läbi. Mitu aastakümmet õnnestus küll säilitada tooraine ekspordist saadud valuuta toel mingi tase, kuid kui 1980-ndatel nafta hind järsult kukkus, saabus süsteemile väga kiire lõpp.
Tänasest Euroopast meile pahatihti jagatavate "õpetussõnade" taustal hakkab mõneti lausa kahju, et "Groza" ära jäi. Sest kui ka Prantsusmaal, Kreekas ja mujal oleks olnud kommunistlikke õudusi vaid paar kuud, räägiks Lääne-Euroopa nii Venemaa suunal kui islamimaade suunal hoopis teist juttu ega üritaks seda idiootlikku "multi-kultit" meile peale suruda. Niisamuti, nagu oleks kommuuna kulunud araabiamaadele ning teistelegi ära. Siis ei esitaks need immigrandid ka mingeid pretensioone stiilis "meie usk ei luba meil kasutatud asju vastu võtta" - nagu Soomest on kuulda olnud.
Tänasest Euroopast meile pahatihti jagatavate "õpetussõnade" taustal hakkab mõneti lausa kahju, et "Groza" ära jäi. Sest kui ka Prantsusmaal, Kreekas ja mujal oleks olnud kommunistlikke õudusi vaid paar kuud, räägiks Lääne-Euroopa nii Venemaa suunal kui islamimaade suunal hoopis teist juttu ega üritaks seda idiootlikku "multi-kultit" meile peale suruda. Niisamuti, nagu oleks kommuuna kulunud araabiamaadele ning teistelegi ära. Siis ei esitaks need immigrandid ka mingeid pretensioone stiilis "meie usk ei luba meil kasutatud asju vastu võtta" - nagu Soomest on kuulda olnud.
Positiivne on samas praeguse EL juures olnud, et kuna tegu on suurel määral ikka sellesama Saksamaa projektiga, siis maksab Saksamaa tegelikult näiteks meile Hitleri tegevuse tulemusena põhjustatud kahjusid kinni. Tõsi küll, paljud Saksa (ja teistegi maade) poliitikud kujutavad miskipärast ette, et tegu olevat mingi "kingitusega". Ei ole see mingi kingitus, vaid kahjude hüvitamine! Ning selle teadmisega võikski antud teema praegu lõpetada.
