Minu põhiseisukohad rahvusriikluse aluste ja olemuse osas

• Taavi Pärtel
• Isamaa ja Res Publica Liit
• kandidaat nr. 206 Mustamäel

ÜLDISED SEISUKOHAD
Ma pole kunagi soovinud saada elukutseliseks poliitikuks ega soovi seda ka praegu. Paraku püütakse meie armsat riiki varasemast veelgi ägedamalt lõhki kiskuda ja see ei saa meist kedagi ükskõikseks jätta. Tean paraku omast käest, et kui sellistes olukordades õigeaegselt ei sekkuta, võivad tagajärjed olla enam kui kohutavad. Pärast aga jääb igavesti vaevama see mõte, et "miks sa õigel ajal ei sekkunud?" 

Valimistega seoses tasub siinkohal meenutada ka Lennart Meri sõnu 22 aasta tagant, seoses "lindiskandaaliga: "MITTE KELLELGI EI TOHI OLLA ÜKSKÕIK, MIS EESTI RIIGIST SAAB". Sellepärast tulebki ka valimas käia, kui vähegi võimalik ja teha õige valik. Kinnitan omalt poolt, et IRL on jätkuvalt väga hea ja väga õige valik. 

ERSP/Isamaa(liidu) valija ja toetaja olen olnud juba 1992. aastast peale. IRL-i liikmeks astusin 2008. aastal. Eelmiste KOV valimiste aegu avaldas Delfi minu "Avaliku kirja Edgar Savisaarele", mis sai ülipopulaarseks. Alates 2014. aastast olen IRL-i Mustamäe osakonna juhatuse liige. Haldan ka Facebookis IRL Mustamäe lehte ning asutasin hiljem ka grupi "Isamaa 2.0 - Isamaa sõprade klubi". Oman kõige selle kõrval häid suhteid ka terve rea EKRE ja Vabaerakonna liikmetega, sh. ka mitmete juhtivliikmetega. 

Oleks aus välja tuua ka üldised vaated, millesse usun ja mille eest seisan ka väljaspool kohalike valimiste konteksti. Sest pahatihti juhtub ju, et "valid Reformi, saad Savisaare" nii- öelda "kauba peale", nagu öeldakse.

KAITSEME OMA RIIKI KUI RAHVUSRIIKI
Kaitsen endiselt samu väärtusi, mille alusel 25 aastat tagasi sai välja töötatud ning erinevate seaduste kujul jõustatud RAHVUSRIIGI KONTSEPTSIOON. Seda peab ühtviisi kaitsma nii ida kui Euroopa Liidu poolt tuleva surve eest. Kahjuks peab ütlema, et juba 15 aastat pole meil korralikku rahvuslikku valitsust olnud. 

PATRIOTISM pole mingil juhul ei populism, "paremäärmuslus", rassism, ksenofoobia ega midagi muud sellist, vaid SIIRAS UHKUS OMA MAA, RAHVA JA KULTUURI ÜLE. Vastupidiselt kõikvõimalike ebapatriootlike "arvamusliidrite" loodud müüdile EI TÄHENDA PATRIOTISM ka mingit müütilist "EKRE maailmavaadet", vaid just nimelt PATRIOTISMI. 

Sest tean väga täpselt, et IRL-i valijad jagavad põhijoontes samu väärtusi, mida EKRE toetajadki ja on seda teinud juba 25-30 aastat. Tollal polnud isegi EKRE eelkäijat olemas (nagu polnud ka Reformierakonda olemas), IRL-i eelkäijad aga olid vahetud osalised taasiseseisvumisprotsessis ja tänase EV põhialuste loomise juures. 

Kui nii võtta, siis on kogu tänane EV loodudki nende "sallimatute-võõravihkajate-paremäärmuslaste" poolt. Kas mitte sellepärast kohalikud vasakliberaalid-sotsialistid ei tahagi üheskoos meie riiki hävitada? Osad neist unistavad pealegi "multikulti-Euroopast", kus valitseks rahu ja sõprus ka putinliku Venemaaga - täiesti selge, et säärane Euroopa välistab Eesti-taoliste rahvusriikide eksistentsi! 

Sellepärast ei saagi "EESTI ASI" olla liberaalne või koguni sotsiaaldemokraatlik, vaid ainult RAHVUSLIK-KONSERVATIIVNE. Muidugi on ka niisugune määratlus veel väga lai - ka eri maade rahvuslikkus näeb väga erinev välja, sest rahvad on ju kõik erinevad. 

Milline see Eesti rahvuslikkus võiks olla - kindlasti selline väga mõistlik ja äärmustest hoiduv, nii et p a r e m s e k t o r i SEES üldjoontes suhteliselt "liberaalne". S.t. et sallib ka neid mujalt tulnuid, kes tahavad ja suudavad omaks võtta siinseid kombeid ning soovivad tõeliste Eesti rahvuslastena meiega koos Eesti asja ajada. (Töö juures olen näiteks kohtunud isegi puhast eesti keelt rääkiva hinduga!) Selle juures on väga olulisel kohal rahvuslik kasvatus. Igas koolis võiksid näiteks olla nt. koridoris seinal kõigi EV presidentide fotod (nagu minu õpetajast ema oma koolis lasi teha). 

Absoluutselt vastuvõetamatud on ideed, mille järgi on rahvusriik "düstoopia" ja mille järgi tuleks "vihakõne" kriminaliseerida ning suruda agressiivsel moel kogu ühiskonnale peale asju, mille vastu terve mõistus protestib (nagu homopropaganda). 

Meie prioriteet nr. 1 ongi RAHVUSENA PÜSIMAJÄÄMINE (ja ikka TRADITSIOONILISEL KUJUL, mitte "mitmevärvilisena"). Seetõttu on vajalik ka sõnavabaduse ja ettevõtlusvabaduse säilitamine sellisena, nagu seda kõike 90-ndate ideaalis ette kujutati. Mäletame ju väga hästi igasuguse vabaduse puudumist veel 30 aastat tagasi. Nagu ka seda, kuidas massimmigratsiooni abil püüti meistki jõuga teha maotut-näotut "nõukogude rahvast" ehk tollases mõistes multikultuursust peale suruda.

TEADMISTEPÕHINE ÜHISKOND JA RAHVUSLIK KAPITALISM
Mina pole mingil juhul rahvussotsialist, vaid RAHVUSKAPITALIST. Peangi hädavajalikuks rahvusliku majanduse olemasolu. Lausa julgeolekuküsimus on see, et mistahes oludes oleks tagatud elanike varustamine toiduainetega, samuti elektri ja kütusega. (Suurtes elamurajoonides võiks lubada ka väljaspool turuplatse väiketootjatel oma talu toodangut müüa. Olen ise näinud sellist lahendust edukalt toimimas näiteks Riias. Ka Hardo Asmäe soovitas omal ajal seda.) 

Traditsiooniliste väärtuste kaitse ei ole ka moderniseerumisega vastuolus. USA-s tegi innovatsioon jõulise hüppe just konservatiiv Ronald Reagani ajal. Konservatiiv George W. Bush andis rohelise tee näiteks tüviraku uuringutele (kuigi üldiselt arvati, et tänu oma sügavale usklikkusele ta seda just ei tee, ent GWB leidis ikkagi võimaluse). 

Miks pole Eesti Soomele-Rootsile jt. arenenud maadele järele jõudnud? Selles pole süüdi mitte IRL ega ükski teine erakond, vaid 50-aastane punaokupatsioon, mille majandus põhines väärõpetusel. Tagajärjeks on kõigis endistes sotsmaades palju suurem vaesus ja mahajäämus, võrreldes mitte ainult Lääne- ja Põhja-Euroopa maadega, vaid isegi meie "erilise lemmiku" Kreekaga. Isegi Ida-Saksamaa on Lääne-Saksamaast endiselt palju vaesem, kuigi Saksa keskvalitsus on riigi idaosa järeleaitamiseks kulutanud üüratus koguses finantsvahendeid. Tegelikult on Eesti arenenud 25 aastaga isegi kiiresti, sest mahajäämus pole enam 50-aastane, vaid pigem 30-aastane. Ent teha on veel väga palju. 

Viletsusest väljamurdmisel ongi võtmeküsimuseks teaduse ja tehnika alane suutlikkus. Toetan jätkuvalt kõigi kasulike tehniliste uuenduste kasutuselevõttu (nagu tegi Jaapan pärast II maailmasõda, ostes kokku kõikvõimalikke patente ning hakkas siis nende alusel ise uusi tehnoloogiaid välja mõtlema). 

Peabki ütlema, et viimane innovatiivne valitsus oligi Mart Laari teine valitsus. Sel ajal pandigi alus nii e-riigile kui ID-kaardi kasutuselevõtule. Nüüd tuleb seda teed jätkata. Sest inimeste elukvaliteeti parandavad reaalselt uued tehnilised lahendused, mitte mingid kooseluseaduse jms. tüüpi absurdsused. 

Sedagi peab ütlema, et minu meelest määrab kõik ära kompetents ehk teadmised. Igasugused jutud "progressiivsest ühiskonnast" tuleb ajaloo prügikasti saata. Sest "progress on võimalik sõjatööstuses, mitte muusikas," nagu kunagi Arvo Pärt ütles. Sama kehtib ka ühiskonna kohta, mis peaks põhinema teadmistel, mitte järjekordsetel kahtlastel ideoloogilistel dogmadel.

IRL KUI RAHVUSRIIGI KAITSJA
Rahvuse ja riigina püsimajäämisel on väga oluline ka JÄRJEPIDEVUSE SÄILITAMINE. Seetõttu tuleks mõista vähemalt neid punkte:

1)Eesti pole mingi "hall tsoon kuskil Lääne ja Ida vahel", vaid LÄÄNE TSIVILISATSIOONI ÜKS IDAPOOLSEMAID RIIKE;

2)eelmisest lähtuvalt on meie lähimad liitlased teised lääneriigid - sõjalis-poliitilises vallas jääb meie prioriteediks TIHE KOOSTÖÖ NATO LIINIS;

3)ka muud 1991-94 VALITUD KURSI aluspõhimõtted jäävad endisteks: RAHVUSRIIGI KONTSEPTSIOON ja üldse TRADITSIOONILISTELE VÄÄRTUSTELE põhinev poliitika ning LIBERAALNE MAJANDUS.

Kui meie VASAKRADIKAALID püüavad de facto isegi taasiseseisvumise juures olulist rolli mänginud inimesi kuulutada "sallimatuteks" ja järelikult valitsemiskõlbmatuteks, siis on olemas ka TEINE ÄÄRMUS. Kuidagi ei saa pidada rahvuslasteks neid, kes EV taastajaid ja EV kui rahvusriigi aluspõhimõtete väljamõtlejaid ja elluviijaid juba aastakümneid "reeturiteks" sõimanud on. Säärane retoorika on mõistetav küll idanaabri mõjuagentide (sh. praeguse valitsuse juhterakonna hääletorude) puhul, mitte rahvuslaste puhul. 

Olenemata sellest, mida keegi ka praeguse IRL-i tegemistest ka ei arvaks, põhineb tänane EV kui rahvusriik kõige enam just IRL-i eelkäijate - ERSP ja Isamaa - kunagistel ideedel. Sama käib ka majandus- (võimalikult vaba turumajandus) ja julgeolekupoliitika (NATO liikmelisus) põhialuste kohta. 

Sellepärast ongi vaja järjepidevuse püsimist, sest tänase EV põhialused on seotud just IRL-i eelkäijatega. Ootan väga, et ka konkureerivad "paremsektori" erakonnad seda tunnistaksid. Õnneks peavad vaid vähesed IRL-i Eesti praeguste probleemide "süüdlaseks" - rõhuv enamus kriitikanooli läheb teatavasti Euroopa Liidu lõputute regulatsioonide ja/või Reformierakonna pihta. 

Kõige enam oleks praegu vaja, et võimalikult paljud jääksid tervele mõistusele truuks ehk lähtuksid esmalt meie rahvuslikest huvidest. Need huvid ongi omamoodi "punased jooned", mille ületamine on juba äärmusluse tunnus. "Punased jooned" ulatuksid "rukkilillest NATO-ni" ehk siis piiritleksid 1990-ndate algul paikapandud orientatsiooni. 

See ongi see, mida toetab meie traditsiooniline valija. Need asjad ei välista üksteist, vaid on just omavahel täielikus kooskõlas. Kui keegi muud väidab, siis ta kas eksib või püüab rahvuslasi teadlikult eksiteele viia. Ootaks ka väga, et EKRE ei laseks kohalikul venemeelsete ja paremäärmuslaste blokil end ära kasutada ning hoiduks eelpoolkirjeldatud EV põhialuste kallale minemast.

RAHVUSRIIGI OHUSTAJAD
Tulebki teadvustada, et revanšistliku PUTINLIKU VENEMAA kõrval varitsevad Läänt, Euroopat ja Eestitki juba teisedki OHUD: ISLAMISM ja LIBERAALFAŠISM (või kuidas seda Läänes tooniandvat ning järjest äärmuslikumaks ja totalitaarsemaks muutuvat ideoloogiat peaks nimetamagi), alahinnata ei tohi ka omamaise VÄGIVALDSE PAREMÄÄRMUSLUSE ohtu. Olen kategooriliselt igasuguste äärmuslike ideoloogiate (kommunism, natsism, islamism, samuti ka eelmainitud äärmuslik liberalism) vastu ega salli neist tulenevat agressiivset käitumist ja propagandat. Peame saatma ka selge sõnumi, et Eestis pole säärased äärmuslased teretulnud. 

Samas tuleb jääda 90-ndate alguse ideaalidele ka selles osas truuks, mis puudutab SÕNA-, INFO- ja KULTUURIVABADUSE kaitsmist. Sest kui me laseme ükskõik missugusel nimetatud äärmustest endale dikteerima, mida tohib üldse rääkida, mida lugeda ja missugust kultuuri tarbida, viib see lõpuks üldise taandarenguni. 

Kui siinkohal rääkida SALLIVUSEST, siis sallivus ei ole ilmselt absoluutne - seda on paraku suured "sallivuse" eestkõnelejad oma käitumisega juba küllalt näidanud. Topeltstandardite olemasolu on ilmutatud näiteks paranoilise "natside" jahtimisega. Sama ilmnes ka veel mitte ülearu ammu selles, kuidas suhtuti putinliku Venemaa (välis) poliitikasse - mille vastu paljud tänased sallivuse eestkõnelejad ilmutasid hämmastavalt suurt mõistmist ja olid vägagi ebasõbralikud kõigi punavõimu käes kannatanud maade suhtes. 

Olen topeltstandardite vastu. Kui üldse olla salliv, siis juba kõige vastu. Ent sellise lähenemise vastu tõrgub terve mõistus! Sallivusel on selged piirid - ikka needsamad eelmainitud "punased jooned" - ja nende ületamist ei ole võimalik sallida! Sest pole võimalik sallida neid, kes meid vihkavad ja esimesel võimalusel asuvad meid füüsiliselt hävitama! 

NULLTOLERANTS tuleb kehtestada punase/putinliku ja islamistliku PROPAGANDA ning nende SÜMBOLITE propagandistlikel eesmärkidel avaliku kasutamise suhtes. Välisriikidest pärit VAENUÕHUTAJAD tuleb samuti MAALT VÄLJA SAATA ja võimalikult pikaks ajaks. Me ei tohi lubada karistamatult laiutada säärastel tegelastel, kes õigustavad ja vahel isegi varjamatult propageerivad barbaarsust ning koguni nimetavad seda "progressiks" või "inimkonna õnneks". Samuti tuleb hoida ära lauslolluste muutumine riiklikuks poliitikaks ja nende tungimine näiteks haridussüsteemi ("lapiku Maa" teooria näiteks). 

Huvitav ongi, et MITMETES PUNKTIDES KASUTAVAD KÕIK ÄÄRMUSLASED TÄPSELT ÜHESUGUST RETOORIKAT. Näiteks on USA ülemvõim ning NATO olemasolu ühtviisi ärritav nii vasak- kui paremäärmuslastele, islamistidele kui ka venemeelsetele. Nii et juba siit peaks välja tulema, et meie rahvuslikud huvid on selges vastuolus mistahes äärmuslaste huvidega.

KOKKUVÕTTEKS võibki öelda, et õige poliitika peaks olema vanahiina filosoofi Konfutsiuse vaimus - "keskmine tavaline". S.t. tuleb hoiduda äärmuslusest ja ajada mõistlikku, üldisele kasule suunatud poliitikat. Sest "ükski riik ei jää püsima, kui valitsejat ei usaldata". Liberaalne olla saab üksnes "paremsektori" sees, mitte üldisel poliitilisel skaalal. Sest konservatiivsus tähendabki alalhoidlikkust, liberaalsus viib tegelikus elus ikka mingite äärmuste sallimiseni - koos kõige sellest tulenevaga, mida juba Soomes ja Rootsiski paraku näha võib. Ka on just konservatiivid olnud tegelikult kõige tõhusamad inimõiguste kaitsjad. Eesti ei vaja sotsialismi, ka liberalism on oma aja ära elanud. Eesti vajab kaastundlikku konservatismi.

Aitame Eesti arengu taas tagasi 90-ndate alguse ideaalidega sobivale teele: tagasi vaba demokraatia ja ehtsa turumajanduse juurde! Seda kõike rahvusriigina. Ehkki viimase 15 aastaga on sellelt teelt kõrvale kaldutud, on seda viga võimalik parandada.  Luban ka omalt poolt kindlalt seista eelpooltoodud põhimõtete eest. Julge olla patrioot ja vali IRL!

Need, kes 30 aastat tagasi julgesid. Olgem nende väärilised!