MIKS PEAB RAHVUSRIIKI KAITSMA RÄNDERAAMISTIKU EEST
/T Ä I S V E R S I O O N/
Tere, head rahvuskaaslased ja teised sõbralikud kaasmaalased! Olen T.P., seni veel Isamaa erakonna liige, aga Parteid ja Valitsust siin küll kiitma ei hakka. Hoopis vastupidi. Kahjuks peabki ütlema, et kui 6 aastat tagasi ennustasin murelikult, et kauaaegsed head koalitsioonipartnerid Reformierakonna ja sotside näol võivad oma piiritaguste aatekaaslaste õhutusel hoopis Eesti-vastast poliitikat ajama hakata, siis täpselt nii ongi läinud. Ja kuidas veel!
Minu eesmärgiks on tuua võimalikult palju rahvuslasi ühe lipu alla, olgu tegu siis Isamaa, EKRE, Vabaerakonna või teiste toetajatega. Seda siis põhimõttel „rukkilillest NATO-ni”. Sel eesmärgil sai 2015 loodud ka Facebooki leht „Julge olla patrioot”, mis sel suvel paraku „sallivusrünnaku” ohvriks langes. Mina siiski alla ei anna. Püüan ka ärgitada teisi kasutama rohkem erinevaid infoallikaid, mitte ainult ühte jälgima, sest vaid erineva vaatenurgad annavad kokku tõepärase pildi. Ka täna püüan siin valgust heita mõnedele teemadele, millest ükski propagandist rääkida ei taha.
Eelkõige tahaks hoiatada kõiki vastutustundetu käitumise eest. Sest see oleks nagu gaasi täis ruumis tikutõmbamine, enda arvates valgusesaamiseks - ja seda täie mõistuse juures olles. Nägin seda kunagi pealt ja krabasin sellel inimesel tikud käest. Paraku püüavad paljud meie nn. arvamusliidrid samuti kas rumalusest või koguni täiesti teadlikult nii-öelda gaasi täis ruumis tikku tõmmata. Sellest annab väga selgelt tunnistust ka nende hullumeelne toetus Marrakechi leppele.
Milleni selline tegevus viia võib, tean omast käest. Olen ju kaks korda näinud pere lagunemist ja teisel korral lõppes see... kui mastaabid üle kanda eesti rahvale, oleks nagu 400 või 500 tuhat eestlast korraga hukkunud.
Nagu juba 30 aastat tagasi ütles väliskommentaator Vambola Põder, on kõige võimsam relv just info. Ta selgitas, et punavõimu suurim kuritegu oligi see, kuidas oma kuritegusid õigustati - totaalse valetamise ja faktide väänamisega. Sama praktikat on jätkanud kahjuks ka kommunismijärgne Venemaa, keeldudes tunnistamast nii okupatsiooni kui ka N. Liidu suunavat rolli Teise maailmasõja vallapäästmises.
Paraku on see kõik toimunud suuresti just Lääne teatud ringkondade vaikival heakskiidul või koguni otsesel mahitusel. Mäletan siiani, kuidas üks lähedane ütles pärast 1991.a. augustiputši, et "Läänt juhivad tehnokraadid. Ka nüüd avaldasid nad alguses lootust, et uus valitsus ikka täidab juba sõlmitud kokkuleppeid".
Tänu sellele ongi Läänes endas mindud kommunismi üleüldise hukkamõistmise ja väljajuurimise asemel hoopis järgmisele tasemele. Kui märtsis 1988 võis ajalehes Noorte Hääl näha TASS-i uudist Prantsusmaalt pealkirjaga "Paremäärmuslased tegutsevad", siis see oleks nagu praegusest meediast laenatud. Teades teatud ringkondade suhtumist Donald Trumpi administratsiooni, poleks üllatav näha, kuidas sarnaselt ENSV juhtidele 1988.a. veebruaris nüüd kas svenmikserlik välismüsteerium või ka ametlik Kerstiorg, vabandust - Kadriorg mõistaks hukka Ameerika Ühendriikide sekkumise Eesti siseasjadesse.
Sama loogika põhjal taastasidki Eesti riigi ja kujundasid selle alused just "paremäärmuslased", nagu Lagle Parek, Tunne Kelam ja Mari-Ann Kelam, Kaido Kama, Jüri Adams, Eve Pärnaste, Lennart Meri, Sulev Vahtre ja Lauri Vahtre, Vardo Rumessen, Ülo Nugis, Mart Laar, Trivimi Velliste, Jüri Luik, Ants Erm, Andres Herkel, Mart Nutt jt. Muidugi said nad seda teha tänu nii-öelda "paremäärmuslike" vaadetega valijate toetusele, nagu mu ema ja mina ise. Nende häälte toel saigi 1992. aastal võimule esimene "paremäärmuslik" Mart Laari valitsus. Sama kordus 7 aastat hiljem. Aga ka Ronald Reaganit sõimati omal ajal „paremäärmuslaseks” ja koguni „kitsarinnaliseks rassistiks”.
Nii et kui mõni peab rändekompakti vastaseid paremäärmuslasteks, siis on ka kogu Eesti riik olnud paremäärmuslik projekt. Selle peale tahakski Fooliumi-Andruse kombel öelda, et "kes midagi taolist väidab, on seemneid söönud ja mitte neid, mida oma põldudele külvame". Olgu ka öeldud, et praegu pole Riigikogus ühtegi „paremäärmuslikku” erakonda ja nii jääb see ilmselt ka pärast järgmisi Riigikogu valimisi.
Vahemärkusena lisan, et mitte ükski poliitik pole siiani öelnud isegi aitäh neile tavalistele Eesti inimestele, kes oma igapäevase hoolsa tööga hoidsid punaokupatsiooni ajal Eestit käigus ja tänu kellele üldse oligi võimalik riik hiljem uuesti üles ehitada. Selle asemel kooritakse isegi pensionitelt tulumaksu ja räägitakse "Lõuna-Eesti paremäärmuslike vaadetega vanaprouadest". Selle kõige peale tahakski nii Keskerakonnalt, Reformierakonnalt kui sotsidelt küsida, kas teil häbi ei ole?
Sama silmakirjalik on hirmutada rahvast Venemaaga, kui samal ajal on ka Lääs täpselt samasugusesse kurjusesse langemas. Praegu toimuva kohta sobivad hästi ühe lähedase mõtted: "Kas tõesti oli vaja välja mõelda kõrgeid ideid vabadusest, inimväärikusest, moraalist ja kõlbelisusest ainult selleks, et luua üha rafineeritumaid süsteeme oma nõrgemate liigikaaslaste allaheitmiseks?"
Mille poolest üldse erineb Venemaa mõnest lääneriigist? Jah, massirepressioone kummalgi pool pole. Tegutsevad erinevad parteid. Äri ajada saab. Välismaal käia saab. Internetti kasutada saab. Kuid kõik kardavad. Täpselt, nagu Milosevici-aegses Jugoslaavias. Kui kellegi jutt võimulolijatele ei meeldi, võidakse kallale saata kas maksupolitsei või hoopis mingid suvalised "kandid". Läänes teevad sama ära "antifa-de" löömamehed või tuleb süüdistus „vihakõnes”. Venemaa puhul võidakse ka lihtsalt maha lasta või hoopis polooniumi või Novitšokiga ära mürgitada.
Kui Venemaal kaotas vanglas oma elu pättidest ametnikele pealesattunud advokaat Sergei Magnitski, siis põlises demokraatia kantsis Suurbritannias oleks nüüd äärepealt sama juhtunud Tommy Robinsoniga, kes just liberaalsete väärtuste kaitsjana sattus peale moslemitest kurjategijatele ning neid kaitsnud ametnikele.
Nägingi juba 25 aastat tagasi ette, et äärmuslik demokraatia ja vabaduse suurendamine viib lõppkokkuvõttes just demokraatia ja vabaduse kadumiseni. Sest seadused, mis näiliselt suurendavad mõne tõelise või väljamõeldud vähemuse õigusi, pahatihti hoopis piiravad ühiskonna kui terviku õigusi ja saavadki administratiiv-justiitsterrori aluseks.
Mitte ilmaasjata me ju ei laulnud 30 aastat tagasi: „Peatage Lasnamäe!" Ent kui tänapäeval mõni Rootsi artist laulaks "peatage Husby" või mõni Belgia artist laulaks "peatage Molenbeek", siis oleks igavene eetrikeeld neile ilmselt veel see kõige väiksem mure.
Kui veel viis aastat tagasi kehtis suhteliselt mustvalge maailmapilt, siis nüüd tuleb eestlastel, eurooplastel, Lääne inimestel, üldse tsiviliseeritud inimestel üheaegselt rinda pista 3-4 erineva vaenlasega. Need on:
- • revanšistlik Venemaa,
- • islamistid,
- • Lääne täielikult aru kaotanud eliit, keda võib julgesti liberaalfašistideks nimetada ja
- • alahinnata ei saa ka ehtsate, vägivaldsete paremäärmuslaste ohtu.
Kõik nad tahavad Läänt hävitada – kas siis sellepärast, et kuna nad ise oma maid Lääne tasemele tõsta ei suuda, siis tuleb hoopis Lääs langetada nende tasemele või omaenda püha viha pärast Lääne ühiskonna vastu.
Olukorra lahenduse võti on Lääne valitsejate käes, sest nende mahitusel ongi võimalikuks saanud nii putinliku Venemaa kui ka islamistide jultunud laiutamine koos järjest ilgemate roimadega. Nn. "paremäärmusluse" oht on samuti valitsevate ringkondade süü, sest kui riik hakkab kaitsma hoopis võõrsilt tulnud kurjategijaid ja paneb vangi nende ohvrid, läheb õigusemõistmine varem või hiljem "tänavale".
Sissetungijatest migrantide toimepandud kuritegusid ja terroritki püütakse õigustada mingite sõja- ja muude traumadega. Sel juhul peaks maailm lausa kubisema Eesti, Poola, Ungari, Läti, Leedu jne. päritolu terroristidest, sest meie ja meie saatusekaaslaste kannatused pole mitte mingil juhul väiksemad olnud ja alust nii Venemaa kui lääneriikide - nende omaaegse reeturlikkuse eest – vihkamiseks oleks küll ja küll. Miks see nii pole? SEST MEIE OLEME PAREMAD. PAREMAD INIMESED.
Iga riik peab oma territooriumil ise korda hoidma. Ei maksa arvata, et keegi teine seda meie eest tegema hakkab. Eesti valitsus ei saa muidugi vastutada selle eest, mis toimub Soomes, Prantsusmaal või mujal. Ent vastutab ta kindlalt selle kõige eest, mis toimub Eestis.
Meie valitsejatel on nüüd veel viimane võimalus teha mõned õiged sammud: lõpetada kiiremas korras oma idiootlik poliitika ja vabastada oma koht neile, kes meie kaitsmisega paremini toime tulevad. Praegused võimulolijad kukutatakse varem või hiljem, selles pole kahtlust. Ainult et hiljem neid enam nii leebelt ei kohelda, kui praeguse taandumise korral.
Taandumine on nende endi huvides. Sest praegu on nad süüdi põhiliselt vaid küündimatus poliitikas. Ent kui mingi pauk peaks meie niigi paljukannatanud maal ära käima, siis... Nagu ühes filmis öeldi: "Mis juhtub siis, kui juhid meid ei juhi? Kui valitsus meid ei valitse? Tragöödia oleks võidud ära hoida, kuid inimesed, kes pidid seda tegema, kasutasid võimu ära enda huvides. Nagu näete, mätsib valitsus pigem oma valesid kinni, selle asemel, et kodanikke abistada." Filmi lõpus ütles Ameerika president, kui tema alluvad olidki salaja koletu katastroofi korraldanud: "Kõik, kes selle projektiga seotud olid, lähevad riigireetmise eest kohtu alla!"
Ka mineviku teened Eesti ees ei saa õigustada tulevikus kurjuse teenimist. Sest ka "Tähesõdades" ju võitles noor Skywalker koos teiste jedidega kurjusejõudude vastu, kuid vahetas poolt ja nii saigi temast hoopis kurjuse kehastus Darth Vader.
Vaadates varem Eesti heaks palju teinud poliitikute, nagu Siim Kallas, Toomas Hendrik Ilves, Indrek Tarand jt., viimase aja tegevust, tekib kahjuks samasugune tunne. Ütlen otse välja - kui ei suuda Eesti poolele tagasi tulla, siis on alati võimalus lihtsalt erru minna! Meenutan ka, et Donald Trump pole ju seni kedagi vangi pannud ja ilmselt ei panegi. Ta lõpetas lihtsalt ära oma eelkäija idiootliku poliitika ja viib nüüd ellu oma poliitikat.
Teatud erakondade juhid, nagu ka neile ustavad kaabakajakirjanikud, on iseennast lõplikult diskrediteerinud ja nende ideoloogiad juba ammu moraalselt pankrotistunud. Sellepärast kutsungi nüüd Reformierakonna, Keskerakonna, sotside ja Eesti 200 lihtliikmeid üles: kuna teie juhtide poliitika paneb ka teie endi ja teie lähedaste julgeoleku ohtu, siis on aeg sellest erakonnast lahkuda! Meil on teisigi erakondi, keda võib usaldada.
Ränderaamistiku hääletuse ajal käitumine näitas selgelt, et nii EKRE, Isamaa kui Vabaerakond, samuti Elurikkuse Erakonna esindaja, hääletasid kõik üksmeelselt meile kahjuliku leppe vastu. Samamoodi üksmeelselt toetasid nad Isamaa alternatiivset ettepanekut, millega Eesti oleks leppest ametlikult kõrvale jäänud. Isamaa toetas ka EKRE analoogset ettepanekut. See-eest Reformierakond hääletas mõlema vastu ja püüdis leppe enda hääletamisel mitteosalemisega rahvast petta. Ei lähe läbi! Nojah, sotsid ja Keskerakond ei hakanud oma eestivaenulikkust ühelgi hääletusel isegi varjama.
Liberaalid-sotsialistid püüavad end pildil hoida mingite pseudoteemadega, sest mingeid edasiviivaid teemasid pole neil juba ammu. Ainult et sellega kaasneb ükskõiksus oma rahva ja ka oma liitlaste julgeolekumurede suhtes. Tulemuseks on kurikuulsad numbrikombinatsioonid 9/11, 7/7, 8/8/8 ja teised. Ent nüüd püüavad liberaalid-sotsialistid end valelikult näidata kui ainsaid, kes suudavad meie julgeolekumuresid lahendada. See on nende järjekordne ja häbematu vale!
Senine ajalugu on hoopis näidanud, et isegi pärast mingit kohutavat sündmust asutakse süüdistama hoopis ohvreid - nagu Gruusia, Ukraina, isegi Eesti - või siis neid, kes vähemalt püüdsid uuesti korda majja lüüa, nagu nägime George W. Bushi ja nüüd Donald Trumpi puhul. Jah, needsamad, kes nüüd "sallivusest" jahuvad, olid 10-15 aastat tagasi samal põhjusel kõige vihasemad Bushi vastased. Muide, George Soros tahtis 2004. aastal Bushi kukutada, ent tavalised ameeriklased tõusid valimistel Bushi kaitsele. 12 aastat hiljem nägime sama Trumpi puhul.
Üks reformierakondlane tunnistas hiljuti, et tema meelest polevat Eesti mitte lääneriik, nagu Samuel Huntington ometi juba 25 aastat tagasi veenvalt tõestas, vaid hoopis mingisugune "läänemeelne riik". Nagu Jaapan, Lõuna-Korea või Gruusia. Nojah, sel juhul oleks näiteks minu põlvkond pidanud omal ajal nautima klassiõhtutel Alla Pugatšovat ja muid nõukogude estraaditähti, sest siis olime de facto justkui "idas". Kinnitan, et neid me ei kuulanud MITTE KUNAGI! Meie lemmikud olid Eesti omade kõrval ikka Sandra, C.C. Catch, Pet Shop Boys, Bon Jovi, a-ha jt. ning lemmiklood kandsid pealkirju "Radio Ga-Ga", "The Final Countdown", "Voyage Voyage", "In The Army Now" ja "Enjoy The Silence", mitte mingeid venekeelseid pealkirju. See on mõistagi vaid üks näide. Läänelikkuse ja tsivilisatsioonide teema nõuaks täiesti eraldi käsitlust.
Igatahes teame nüüd, kuidas meie liberaalid Eestit näevad. Nende arust saabki Eestist "lääneriik" alles siis, kui rahvuslikkus on välja juuritud. Ise nimetavad nad seda valelikult "nõukogude pärandist vabanemiseks", ajades sihilikult kõik sassi. Muide, sama teevad ka mõned teised, kes rahvuslikkuse sildi all hoopis Nõukogude Eesti värdriiki püüavad elus hoida. Tõelist rahvusriiki ei salli ka nemad. Tõde on selline, et Eesti on rahvusriik ja ta on juba sajandeid olnud osa Läänest, mitte mingi "hall tsoon kuskil ida ja lääne vahel". Punkt. Need asjad lihtsalt ei kuulu vaidlustamisele.
Ei, selle nimel küll meie esivanemad Vabadussõjas, Sinimägedes ega hiljem metsades ei võidelnud ja meie ise samuti ei võidelnud 30 aastat tagasi selle nimel, et nüüd oma kättevõidetud vabadusest mingi uue värdideoloogia kasuks loobuksime. 1992. aastal hääletasime rahvusriigi, sõnavabaduse, demokraatia ja turumajanduse poolt, mitte mingite ränderaamistike, poliitkorrektsuse, sookvootide, „multikulti”, LGBT-propaganda ega uuestisündiva riigikapitalismi poolt.
Igatahes - kui mingi seadus või leping paneb ohtu meie lähedaste elud, tuleb see TÜHISTADA! Ja mitte kellelgi pole õigust sundida meid sallima neid, kes meid vihkavad ja esimesel võimalusel meid ära hävitaksid. Eriti jälk on väita, et hoopis ohver oli süüdi, sest kuidagi „provotseeris”. Ka Venemaa jahub igal võimalikul juhul, et Ukraina provotseerib, Gruusia provotseerib, Eesti provotseerib jne. - ja ise pole ta mitte kunagi süüdi!
Kõikvõimalikud jutud „inimõigustest” või millest tahes on siinkohal kohatud. Sest kedagi ei saa päästa teiste inimeste elude arvelt – kui antakse varjupaika mõnele isegi tema kodumaal tagaotsitud kurjategijale, mis on sel pistmist inimõigustega? Tõelised inimõigused ongi ju õigus elule, vabadusele ja väärikale kohtlemisele. Mujalt saabunud pättide ja koguni terroristide kohalolu ning nende barbaarsete nn. „kultuuriliste eripärade” sallimine on just nimelt sülitamine M E I E kui eurooplaste ja tsiviliseeritud inimeste inimõigustele!
Eriti genotsiidihõnguline on sundida Eesti-taolist väikeriiki pidama oma territooriumil ülal tugevaid võõrtsivilisatsioonide enklaave ja neid koguni juurde tekitada. Meil on juba niigi 30% immigranditaustaga elanikke. Pealegi on nii venelastel, moslemitel kui musta Aafrika rahvastel kõigil omad riigid olemas. Just nendega ongi kõikjal enim probleeme.
Konkreetselt somaallaste kohta teadis vana sõber Soome näitel rääkida, kuidas need keeldusid humanitaarabi vastu võtmast, kuna "usk ei luba neil kasutatud asju vastu võtta" ja nõudsid täiesti uusi asju. Niisamamoodi ei vääri mingit abistamist need võltspagulased, kes viskavad neile varutud toidugi maha, nagu juhtus Ungaris. Ei maksa ajada sellist „pioneerijuttu”, et need on mingid „puudustkannatavad sõjapõgenikud”!
Lõppjärelduse sõnastasin juba 24 aastat tagasi, kirjas ühele oma lähedasele: "Iga rahvas peab oma asjadega ise omal maal hakkama saama, mitte trügima suurte hulkadena kuhugi võõrale maale elama." Sest juba siis oli näha, et migratsioon võõrtsivilisatsioonidest toob endaga kaasa väga suuri probleeme. Rahvusluse eitajate meelest võib samas igaüks vabalt asuda ükskõik kuhu elama, ilma kohalikku keelt oskamata ning kohalikke tavasid ja isegi seadusi tunnistamata.
Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper arvab, et demokraatia on koguni meie põhiseaduses kirjapandud väärtustest tähtsam. Ainult et mis saab siis, kui rahvas hääletab demokraatlikult kollektiivse enesetapu poolt? Näiteks toetades hukatuslikku poliitikat harrastavaid erakondi? Ja pole usutav, et kogu rahvas on selle poolt, mida teha siis vähemusega, kes tahaks edasi elada? Üks järelemõtlemise koht on siin kindlasti.
Iseenesest pole meil midagi ka väga kaugelt tulnute vastu, kui nad peavad end siin viisakalt üleval ning ei nõua mingeid „võrdseid õigusi”. Mul endal on olnud näiteks positiivseid kogemusi mõnede kohalike venelaste kõrval ka ühe korealase, jaapanlase, ladinaameeriklase ja koguni puhast eesti keelt rääkiva hinduga.
Pidagem seda kõike meeles ka Riigikogu valimistel. Kui üks ebaadekvaatseks muutunud poliitik sai juba füüsilise noomituse, siis 3. märtsil teeme samamoodi ka teiste samasugustega. Ütleme seda ka kõigile oma sõpradele, tuttavatele ja ka virtuaalsõpradele, et vältida tuleb neid, kelle arust on Eesti vaid geograafiline mõiste ja mitte midagi enamat.
Nii et iga hääl sotsidele, Reformierakonnale, Keskerakonnale või Eesti 200-le on hääl Eesti vastu! Pealegi ei vaja Eesti sotsialismi, ka liberalism on oma aja ära elanud. Eesti vajab hoolivat konservatismi. Meie prioriteet nr. 1 on siiski rahvusena püsimajäämine ja seda ikka traditsioonilisel kujul, mitte „mitmevärvilisena”.
Isamaa kadunud pojad ja tütred, kes te olete kunagi lahkunud mitterahvuslikesse erakondadesse, tulge tagasi! Nagu tegi äsja Vootele Hansen, kes oli 25 aastat tagasi Isamaas ja tuli nüüd sotside seast ära tagasi. Teisedki võiksid sedasi toimida. Sest kardetavasti võidakse neid muidu juba õige pea sundida osalema väga talumatutes ettevõtmistes, mis sarnanevad mõne kriminaalse organisatsiooni ettevõtmistega. Nii et tasub järele mõelda, seda ka teistel, kel veel autunne säilinud. Ka Marina Kaljurannal pole veel hilja sotside seast lahkuda.
Lumehelbekestele vaid üks sõnum: sulage ära! Teietaolised poleks N. Liidus ühteainsat päevagi vastu pidanud. Ma ei pea silmas mitte stalinlikku perioodi, vaid kasvõi punaimpeeriumi viimaseid aastaid.
Võidelda tasub alati. Näiteks 40 aastat tagasi, kui punaokupandid maakoole sulgesid, koostas mu ema oma kooli kaitseks kirja, pannes sinna sisse isegi impeeriumi enda konstitutsiooni paragrahvid ja muu. Kiri läkitati lausa Brežnevile endale, samuti „Pravda” toimetusele. Kool jäi alles!
Ja lõpetuseks: tegutseme selle nimel, et ka kolmel väga kenal õel, nende emal ning ka nende lähedastel poleks ka edaspidi vähemalt Tallinna tänavatel, kinos, kontserdil, söömas käies vaja karta mingeid terroriste või tavalisi pätte. Selleks saame toetuda peamiselt vaid iseendile ja kõigile teistele rahvuslastest patriootidele, kes jagavad meiega samu väärtusi. Mart Laar ongi väga õigesti kirjutanud: "Teed võivad meil olla erinevad, kuid isamaa-armastus on ühine".
Elagu Donald Trump!
Elagu Poola ja Ungari!
Elagu Eesti!
