Viimasel ajal hoogustunud nõiajaht FB-s "vihakõne" mahasurumise sildi all on nüüd ka minuni jõudnud. Eriti suure rünnaku all on minu leht nimega "Julge olla patrioot", millel on juba üle 1200 jälgija ja kus on ilmunud tuhandeid postitusi. Teatud ringkondade täiesti meelevaldse "vihakõne" tõlgenduse tõttu ei ole ka võimalik omalt poolt midagi ennetavalt ette võtta, sest võidakse juba ükskõik mida "vihakõneks" kuulutada.
Olen igati vältinud oma lehel nii liiga koleda materjali edastamist (mida võib lihtsalt vastik vaadata olla - igaüks ju seda lihtsalt ei talu) kui ka sellist retoorikat, mida võiks pidada vägivalla õhutamiseks. Seega olen seal peamiselt vaid edastanud erinevatest allikatest (nii eestikeelsest tavameediast kui portaalidest, nagu Uued Uudised, Vabauudised, Eesti Uudised, Eestinen, Objektiiv jt., samuti sotsiaalmeediast) korjatud infot. Enamasti vaid puhas artikkel, millele lisan vajadusel mingi lühikese kommentaari või toon mingi eriti olulise tsitaadi veel eraldi välja. Vahel olen kommentaaris vajadusel ka välja toonud, millega ma nõus pole jagatava artikli sisust.
Loomulikult olen hoolega vältinud allikatena igasuguseid RT-sid, Sputnikuid, globalresearch.ca-sid jms. ning üldse kõike, millega ma ise üldse nõus pole. Näiteks sellest praegusest "Martide sõjast" ei saa sealt mitte midagi lugeda, sest ma tahaksin ju seda konflikti vaigistada, mitte seda omalt poolt veel suuremaks puhuda.
Olen ka koguaeg vältinud sellise materjali jagamist, mis võiks rahvuslasi veelgi enam omavahel tülli ajada. Minu (ja minu lehe) eesmärgiks on ju ikkagi rahvuslikult mõtlevate inimeste vahele suurema üksmeele tekitamine ning ühtlasi nii liberaal-sotsialistliku kui ka venemeelse agenda dekonstrueerimine. Seega panen päris suurt rõhku ka analüüsile, ehkki hukkamõistu väärivate sündmuste korral ei maksa minult sõbralikku suhtumist küll oodata.
Meie ühiskonda muserdava üldise tigeduse vastu võitlemiseks olen püüdnud esitleda pigem hoopis humoorikamat vaatenurka paljudele asjadele-nähtustele, seda muidugi juhul, kui jagatav info seda võimaldab. Loomulikult olen vältinud ebatsensuurset kõnepruuki ja aeg-ajalt ka liiga räigeid või muidu kohatuid kommentaaregi kas ära peitnud või ära kustutanud, mõned kasutajad on ka bloki saanud.
Mis siis ikkagi juhtus ja kuidas ning miks ei saa kuidagi nõustuda hinnanguga "ise süüdi"? Selgitan lähemalt.
- Kolmapäev, 25. juuli 2018. FB avamisel ilmus kõigepealt pärast sundkorras sisselogimist teade, et mingisugune minu postitus "ei vastanud "kommjuuniti" standarditele". Tegu oli kas 2017 või varemgi minu lehel jagatud postitusega, millele olin lisanud - rõhutan seda Prantsuse omaaegse PRESIDENDI ja varasema SISEMINISTRI Nicolas Sarkozy tsitaadi 2005.a. rahutuste mahasurumise ajast, et "inimrämps tulebki tänavatelt ära koristada". Postitus ise rääkiski ühest tänapäevasest rahutuste mahasurumisest.
- Laupäev, 28. juuli 2018. Taas ilmus pärast sundkorras sisselogimist teade, et jälle üks mu lehel jagatud postitus "ei vastanud "kommjuuniti" standarditele". Sedakorda oli tegu ühe meist lääne pool loodud karikatuuriga (vt. pildilt), mis väga tabavalt kujutab Lääne ühiskonda, mis enda kaitsmise asemel kõikvõimalike lollustega tegeleb ja tervitab endi juurde saabunud hambuni relvastatud terroriste kui "põgenikke". Selle pildi jagamise eest sain karistuseks juba 24-tunnise blokeeringu.
3. Esmaspäev, 30. juuli 2018. Vaid 12 tundi pärast eelmise karistuse lõppu sundis FB mind uuesti sisse logima ja nüüd virutas ette "mittevastavusteate" lausa k o l m e mu lehel ilmunud postituse kohta:
- isegi mitte EKRE portaalis Uued Uudised või Objektiivis, vaid hoopis Delfis (!!!!) ilmunud Mart Helme seisukohavõtt oma teadmiste poolest tudengiteks mittekvalifitseeruvate isikute suhtes - kus ta neid "õõnespuiduga" võrdles; mulle tegi see niivõrd nalja, et lisasin omalt poolt vaid kommentaariks "Vihakõne" koos mürisevat naeru väljendavate emotikonidega
- teine samuti Delfis (!!!!) ilmunud artikkel, kus tuntud reformierakondlane Valdo Randpere võrdles Mart Helme "õõnespuidu" retoorikat Hitleri "Mein Kampfiga" - mina avaldasin omapoolses kommentaaris üksnes imestust, et austatud reformierakondlane nii hästi Hitleri peateost tunneb, sest enamus meist pole ju seda isegi klaasi tagant näinud (umbes, nagu Viktor Suvorov kunagi ühes oma raamatus kirjutas)
- kolmas oli Postimehes (!!!!) ilmunud artikkel, mis rääkis majandusmigrantide survest Eesti kõrgkoolidele, siin piisas ilmselt vaid minu iroonilisest kommentaarist ""Õõnespuit" muudkui ründab kõminal" ning arvamusest, et libatudengeid pole Eestile küll vaja
Igatahes sain selle kõige eest juba 3-päevase blokeeringu.
4. Teisipäev, 31. juuli 2018. Nüüd selgus pärast järjekordset sundsisselogimist, et "kommjuuniti-standarditele" mittesobivaks osutus üks mu enda nime all postitatud kommentaar, kus üksnes märkisin ära, et elan "Murjanimäel-Mustamäel" (mis on ju selline sõbralikult pilkav kohanime variant, sest väljendit "oled must nagu mõni murjan" on väiksena ilmselt paljud kuulnud) ja et seal näen neid mustanahalisi pidevalt. See on ju samasugune fakt, nagu see, et antud linnaosa nimi on Mustamäe! Ma ei võtnud isegi seisukohta, kas see on hea või halb. Ometi selgus, et seegi kommentaar ei kõlvanud!
Kuna FB pakub siiski võimalust vaidlustada niisugused jõuga eemaldamised, siis vajutasingi vastavale nupule. Ent vastuseks tuli samasugune igasuguste selgitusteta ümmargune vastus, et "ei vasta "kommjuuniti" standarditele" ja kõik (ilmselt tüüpilise "idiotic computer'i" genereeritud automaatvastus).
Nüüd küsisin juba lähemat selgitust, mis see põhjus ikkagi oli. Ootan hetkel veel vastust.
Igal juhul on näha, et "vihakõneks" võib osutuda ükskõik mis, ka tavameedias ilmunud materjal või üldsegi mitte "paremäärmuslasteks" sõimatud poliitiku tsitaat.
Keelu alla sattunud karikatuuri osas peab ütlema, et selle ärakeelamine on ju oma olemuselt sama, mis Charlie Hebdo vastu korraldatud terrorirünnak, ainult et rafineeritumal kujul. Olgu ka lisatud, et too õnnetu ajakirja looming oli ikka palju kurjemas stiilis - ning ometi olid nii Eesti kui teiste maade ajakirjanikud ikkagi oma hukkunud kolleegide poolel - just sel põhjusel, et ajakirjandus peab olema vaba!
Äärmiselt häiriv on ka igasuguse tsenseerijatepoolse huumorimeele puudumine - nad on samasugust süngust täis, nagu meie "kalli idanaabri" praegune Suur Juht.
Raske on ka kindlat seisukohta võtta, kas niisugused tsenseerimised on mingid automaatsed, "robotite" poolt tehtud ehk Eesti-välised või on keegi konkreetselt siit Eestist "koputanud".
Esimesel juhul on kindlasti lääne pool keegi "koputanud" mingi postituse peale (nagu seesama kõnealune karikatuur) ning siis otsivadki FB "robotid" tuimalt üles kõik selle postituse jagamised, koos sellest tulenevaga. Sama käib ka teatud märksõnade kohta, millest on kindlasti FB süsteemis samuti mingi must nimekiri olemas ja "robotid" skaneerivadki kogu süsteemi selle järgi, jällegi koos sellest tulenevaga.
Teisel juhul on tegemist päris kindlasti reeturitega meie endi keskel, keda võib julgesti nõukogudeaegsetega võrrelda. Pole ju usutav, et ükski vaikimisi ingliskeelne "robot" suudaks aru saada EESTIKEELSETEST sõnadest, nagu "õõnespuit" (eriti just Mart Helme nimetatud kontekstis!) või "murjan" (mul polnud oma kommentaarides kuskil isegi eestikeelset n- tähega sõna sees!) Nii et siin on küll tegemist kohalike "koputajatega", kes pakatavad samuti ehtputinlikust huumorimeele puudumisest - kuidas muidu sai neid närvi ajada minu üliirooniline märkus sõna "vihakõne" kohta? (Nagu näha, peetakse "vihakõneks" isegi juba kahtlemist selles väärastunud "vihakõne" kontseptsioonis!!!!) Julgen oletada ka, et nii tark peaks "robot" ikka olema, et aru saada, mis on tsitaat algallikast ja mis on minu enda kommentaar? Või ma eksin?
On täiesti selge, et kui ME KÕIK laseme niisugusel tsenseerimisel jätkuda, on punavõim kogu oma vaimse piiratuse ja jälkusega kiiremini tagasi, kui keegi isegi oletada oskab. Nägin sellist võimalust juba 2012. aastal ette. Praegu on mul igatahes vaid kolm valikut: kas oma üsnagi suurte raskustega ülestöötatud leht üldse sulgeda, muuta ajutiselt avalikkusele mittenähtavaks või riskida pärast kehtiva karistuse lõppu kohe järgmise blokeeringuga, mis kestaks siis juba 7 päeva? FB hirmutab ju, et lõpuks võidakse mu konto üldse sulgeda. Ent kuna "vihakõne" definitsioon ongi niivõrd laialivalguv, siis võibki uued karistused saada juba ükskõik mille eest. Hiljuti võis lugeda kurioossest juhtumist USA-s endas, kus sama FB "robot" pidas "vihakõneks" isegi USA iseseisvusdeklaratsiooni ühte osa!
Nii et nii Eesti kui kogu end vabaks ja demokraatlikuks pidava Lääne ees on kaks valikut: kas säilitada sõnavabadus, mille olemasolu üle juba aastakümneid ju niiväga uhked ollakse VÕI muutuda sõnavabadust mitte millekskipidavaks ühiskonnaks ehk siis just putinliku Venemaa jt. diktatuuride sarnaseks, kellest ju ometi vähemal sõnades nii väga erineda tahetakse.
Meie koos kogu punaokupatsiooni näinud maailmaga ei nõustu täiesti kindlalt omaaegse kurikuulsa paragrahv 58 ("nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda") naasmisega uuel kujul ("vihakõne"). Eriti veel arvestades, kuivõrd suvaliselt kummalgi juhul seda nii-öelda õiguslikku alust kohaldatakse. On ju neidki, kes nõuavadki lausa "vihakõne" kriminaliseerimist, üks sedasorti erakond on juba pikka aega ka Eesti valitsuses olnud.
Omal ajal võis ju par. 58 järgi karistuse saada nii Brežnevi kohta anekdoodi rääkimise eest kui ka selle eest, kui püüti panna piiri mõnest tehasest lähtuvale keskkonnareostusele, isegi kui tegu polnud mingi salajase sõjatehasega. Mingid suvalised punased poolpättidest pisiametnikud terroriseerisid tavalisi inimesi lisaks sellele veel oma seisukohtadega, nagu "see uksekäepide küll tööliste ja talupoegade riiki ei sobi" (nii et nõukogude võimu võis õõnestada isegi uksekäepidemega!) ja võisid kuskil raamatukogu näitusel kasutatud Piibli tsitaadi pärast kaevata, kuhu vaja. Need on tõestisündinud lood. Kahjuks.
Tulevik on siiski meie endi teha - kas võtame (eriti käib see parlamendis, ka Euroopa parlamendis, esindatud erakondade kohta) oma õiguste eest seismist tõsiselt, nagu 25-30 aastat tagasi või võtame seisukoha, et "me ei saa ju selle hiiglasliku monstrumi vastu niikuinii" ja lepime endist "tankidega ülesõitmisega"? Kui 100 või 30 aasta eest oleks samuti see viimane seisukoht peale jäänud, poleks ilmselt meid enam olemaski. Ehkki vastased olid näiliselt veelgi hirmuäratavamad ja ka varjamatult tapahimulised, millegipärast meie vanemad ja esivanemad neid ei kartnud. Minu algses kodukohas oleval Vabadussõja mälestusmärgil ongi kiri "Julgus pärib võidu".
