RAHVUSKONSERVATIIVID VÕI RAHVALIIT 2.0?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sündis mäletatavasti 2012.a. kevadel, mil üks rahvuslikult meelestatud mõttekoda nimega Eesti Rahvuslik Liikumine asus juhtideta jäänud Rahvaliitu juhtima. Just nii võibki toimunut nimetada. Seega tundub esmapilgul, et tegu ongi üksnes nime vahetanud Rahvaliiduga. Ainult et kas kõik on ikka nii, nagu paistab?

Ühinemisel võttis erakond vastu ka uue programmi ja põhikirja, mille esitas Eesti Rahvuslik Liikumine. Seega tekkis ühinemisel hoopis uus erakond uue sisuga. Samal seisukohal on ka näiteks Kalle Muuli, kes kord ütles, et ka EKRE näol on tegu siiski täiesti uue erakonnaga. Nii ongi, sest EKRE ajab hoopis teistsugust poliitikat kui ajas Rahvaliit.

Äärmiselt tähtis on ka see, kes kuuluvad erakonda ja kes seda juhivad. Hetkel pole küll võimalik täpset ülevaadet anda, kuidas on lood EKRE liikmetega selles mõttes, et kui paljud neist täpselt on endised rahvaliitlased ja kui paljud on hiljem liitunud. Võib küll arvata, et lihtliikmete seas on ilmselt vanad rahvaliitlased endiselt ülekaalus. Siiski ei saa seda erakonnale hinnangu andmisel määravaks pidada, sest hoopis tähtsam on see, kuidas on lood nendega, kes erakonda kas otseselt või mõnes muus mõttes juhivad. Väga lihtsal põhjusel: just viimased kujundavadki mistahes erakonna tegelikku poliitikat.

EKRE juhatuses, volikogus, Riigikogu esinduses, piirkondlike osakondade juhatustes ning muudel olulistel kohtadel on erakonna kodulehe andmeil kokku 243 liiget. Neile lisandub veel 45 liiget, kes kandideerivad Riigikokku ja kes pole hetkel seotud ühegi nimetatud struktuuriüksuse juhtimisega. Kokku seega 288.

Neist on endisi rahvaliitlasi 49 (ehk 17%). Erakonna volikogus ongi endisi rahvaliitlasi suhteliselt kõige rohkem - tervelt 1/3. Kahtlemata meenub esimesena kohe EKRE auesimees, president Arnold Rüütel. Lisaks veel ka Riigikogu liikmed Raivo Põldaru ja Arno Sild ja mitmed Riigikokku kandideerijad, nagu Kai Rimmel (ühtlasi erakonna naisühenduse esimees) jt. Rahvaliitu kuulus omal ajal lühikest aega ka EKRE esimees Mart Helme, kuid pärast õigustatud kriitikat erakonna juhtkonna aadressil kurikuulsa Lihula kriisi ajal sunniti erakonnast lahkuma.

Nüüd aga tuleb õige suur üllatus, sest tervelt 30 on neid, kes on varem kuulunud ERSP, Isamaa(liidu), Res Publica või IRL-i ridadesse. Nende seas ka erakonna uudisteportaali Uued Uudised peatoimetaja Urmas Espenberg, Riigikogu kandidaadid Mart Kallas (Mustamäe osakonna esimees), Georg Kirsberg, Urmas Reitelmann (ühtlasi EKRE volikogu aseesimees), Malle Pärn, Aivar Õun, Heldur Paulson, Endel Oja, Mareh Kalda, Indrek Kalda, ammu tuntud rahvuslik aktivist Jüri Böhm ja koguni üks omaaegseid ERSP asutajaid Eve Pärnaste. ERSP-s olid ka Jaak Valge ja Raul Öpik, kes samuti Riigikogusse kandideerivad. Neile kõigile lisanduvad veel mitmed sotsiaalmeedias väga aktiivsed liikmed. Nii et tervelt 10% EKRE juhtidest ja aktivistidest on varem mingil ajal olnud EKRE peakonkurendi ridades.

Oluliselt vähem on juba neid, kes on varem mõnda teise erakonda kuulunud. Üllatuslikult on neist enim endisi mõõdukaid või sotsiaaldemokraate - 12 (vahest tuntuimad neist on Mare Liiger, Indrek Hirv ja Soome osakonna juht Rudolf Jeeser, kes kõik ka Riigikokku kandideerivad). See on päris üllatav, kui mõelda EKRE-SDE väga vihasele ideoloogilisele vastasseisule.

Võib siiski arvata, et nemad ei saanud küll olla "ideelised" sotsiaaldemokraadid. Mingisse erakonda võidakse astuda ju ka mingil muul põhjusel. Samuti on neid, keda tõmbavad mingis erakonnas üks või paar väga kindlat teemat, kuid keda ülejäänu väga ei huvita. Kui aga erakonna üldine poliitika hakkab vastuvõtmatuks muutuma, siis minnakse loomulikult mujale.

Ülejäänud erakonnad on andnud EKRE-le olulisi liikmeid juba tunduvalt vähem:

• Keskerakond - 8 (Peeter Ernits, Juhan Kobin, Mare Liiger, Roland Tõnisson jt.)
• Iseseisvuspartei - 7 (Anti Poolamets, Õnneli Matt jt.)
• Kristlikud Demokraadid - 7 (Eda Rüütel jt.)
• Reformierakond - 5 (Wesse Allik, Eve Pärnaste, Jüri Kaver jt.)
• Rohelised - 4 (Heli Koit, Anti Poolamets, Mart Saarso, Heiki Vilep)
• Vabaerakond - 2 (Georg Kirsberg, Urmas Reitelmann - viimane oli täpsustatud andmeil küll vaid huviline, ehkki registrisse on kantud lühiajalise liikmena)
• Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu - 2 (Katrin Linde, Mihkel Kalamees)
• Vasakpartei - 2

Eriti huvitav seis on Riigikogusse kandideerijate seas, sest seal on EKRE põhikonkurendiga varem seotud kandidaate koguni 21 (17%). Neid on isegi rohkem kui Rahvaliidu taustaga kandidaate, keda on 15 (12%). Ülejäänud erakondadega varem seotud kandidaate on vahemikus 1-4. Terve rida on ka neid, kes on olnud varem juba mitmes erakonnas.

Üle poolte erakonna juhtimises osalejaist (172 ehk 60%) ja ka Riigikokku kandideerijaist (71 ehk 57%) pole aga varem ühtegi erakonda kuulunud. Neid ongi rahvuskonservatiivsed ideed sedavõrd tugevalt innustanud, et nad on otsustanud EKRE-ga liituda ja erakonna tegemistes väga aktiivselt kaasa lüüa. Nende sekka, kes pole varem üheski teises erakonnas (ka Rahvaliidus mitte) olnud, kuuluvad isegi Monika Helme ja Martin Helme, samuti ka Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Jaak Madison ja Uno Kaskpeit, Riigikokku kandideerijatest näiteks Ruuben Kaalep (ühtlasi erakonna noorteorganisatsiooni Sinine Äratus esimees), Helle Kullerkupp (Pärnumaa ringkonna esimees), Edmond Penu, Indrek Särg (Tartu ringkonna esimees), Merike Lumi, Paul Puustusmaa (EKRE volikogu esimees), Kairet Remmak-Grassmann (Ida-Tallinna ringkonna esimees), Tarmo Hints (erakonna kristlaste ühenduse esimees), Leo Kunnas, Priit Jürjens jpt.

Siinkohal olgu veelkord rõhutatud, et mistahes erakonna näo kujundavadki just need, kes erakonna poliitika kujundamises aktiivselt kaasa löövad. Nemad on ka enamasti erakonna juhtimises mingil tasandil osalemas või kui ka veel pole, siis mõne aja pärast kindlasti on. Samuti kujundatakse just neist ka Riigikokku kandideerijate nimekiri.

EKRE-ga liitumise eeltingimuseks ongi ju üldtuntud tõde, et liituja peab tunnustama erakonna põhikirja ja programmi. Teisiti see ei saagi olla. Olgu ka see ära märgitud, et erinevatel liikmetel võib küll mingites küsimustes olla erimeelsusi, ent põhiküsimustes on nad ikka sama meelt. Siinkohal ongi oluline rõhutada, et varasem erakondlik kuuluvus ei oma siin tähtsust - tähtis on omada või hakata tunnustama rahvuskonservatiivset maailmavaadet. Nii et ülearu oluline see pole, kas ja kuhu keegi varem kuulunud on - tähtis on olla praegu ühel meelel. Seda peab just liberaalsetest ja vasakpoolsetest erakondadest ületulijate ning vana Rahvaliidu osade liikmete puhul meeles pidama.

Seega on heameelega tõdeda, et EKRE on tõepoolest rahvuskonservatiivne, nagu nimigi ütleb, mitte "Rahvaliit 2.0". Sest erakonna tegelike poliitikakujundajate seas on üle poolte neid, kes pole varem üldse üheski erakonnas olnud ning märkimisväärselt neid (eriti silmatorkavalt just Riigikokku kandideerijate seas), kes on varem olnud kas ERSP, Isamaa(liidu), Res Publica või IRL-i ridades.

Viimaste ületulek EKRE-sse näitab ühelt poolt kindlasti pettumust IRL-is/Isamaas (sest nende hinnangul pole see erakond suutnud piisavalt rahvuslike huvide eest seista) ja teiselt poolt usaldust EKRE vastu. Viimane tuli eriti reljeefselt välja ERSP ühe kunagise asutaja Eve Pärnaste puhul, kes ütleski EKRE-ga liitumisel, et praeguses Eestis seisab just EKRE (ainsana) nendesamade ideede ja põhimõtete eest, mille eest omal ajal ERSP võitles.

Kui seni jälgisid ka paljud rahvuslased EKRE tegemisi teatud murega, siis eelpooltoodud infoga tutvumise järel võib küll valimistele (selles mõttes) üsna muretult vastu minna ja võib ka julgelt EKRE poolt hääletada. Rahvuskonservatiivid juhinduvad ehtsast isamaalisest vaimust, mitte mingist "Rahvaliidu vaimust", mida ekslikult päris paljud arvavad.

EKRE on ju tänu oma peakonkurendi liikmete üsna arvukale ülekolimisele palju rohkem ERSP ja ka vana, aatelise Isamaa nägu, kui seda oleks varem arvata võinud - ning seda kõige paremas mõttes. (Rahvaliidus või selle uusversioonis olekski neid täiesti võimatu ette kujutada.)

Nad ongi EKRE-sse astunud just selleks, et kaitsta kõike seda, mida nad omal ajal aitasid luua. Mitte selleks, et seda lammutada - viimast püütakse EKRE kohta meile kõigile tegelike lammutajate poolt sisendada.

Eesti eest!