Kodanike riigi manifest (1994):
"Ma pooldan ning taotlen riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle; mis pole muudetud müstifitseeritud ikooniks. Riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, rääkimata juba lastetoast. Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Ma taotlen riiki, mille Kodanikud on loonud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma Kodanikke…
Kodanike riigis, kus riik ei võimutse Kodaniku üle, vaid Kodanik on oma riigis peremees, peab Kodanik olema ise oma rahakoti peremees. Riik (sealhulgas omavalitsus) kaitseb Kodanikku ja tema omandit, kaitseb riiki, tegeleb seadusloomega, arendab riiki, aitab tõsiselt hättasattunud Kodanikke. Nende teenuste eest tuleb riigile vastavalt ühiskondlikule kokkuleppele maksta ja seda oleme me kõik nõus tegema.
Ka siseturu kaitse on Kodaniku kaitsmine. Riigi siseturg on see keskkond, milles antud riigis toimuvad ostu-müügitehingud. Et ost-müük oleksid vabad, peab ka see keskkond ise vaba olema. Kõik Kodanikud, nii ostjad kui müüjad, peavad olema võrdselt kaitstud eelkõige riigi omavoli, monopolide ja igasuguste muude piirangute eest: mitte keegi ei tohi teha tehingule mingeid takistusi ega ohustada ostu-müügi objektiks olevat omandit."
https://www.reform.ee/UserFiles/File/Manifest.pdf
Selle kõige peale tahaks küsida nüüd, et kuhu see kodanike riik siis on jäänud või kuhu ta kadus? Miks oleme pärast 17-aastast Reformierakonna osalemist riigijuhtimisel neist 25 aasta eest kirjapandud ideaalidest kaugel?
Reaalsus on ju selline, et riik just nimelt topib oma nina järjest enam kodaniku eraasjadesse ja just nimelt - isegi magamistuppa, nagu tõestas kooseluseaduse jõuga läbisurumine. Vohav riigikapitalism koos majandust ahistavate bürokraatlike regulatsioonidega on vabadusest samamoodi äärmiselt kaugel. Kõiges selles on just Reformierakonnal suurim süü.
Ometi oli Reformierakond alguses tõepoolest väga hea ja igati tõsiseltvõetav alternatiiv isegi Isamaa(liidu)le. Pole siis ime, et noorteühendus Res Publica 90-ndatel mõlema jaoks noorliikmeid välja õpetas ning erakond Res Publica plaanis vahepeal isegi Reformierakonnaga ühineda. Valitsuses olles seisis Reformierakond samuti õigete asjade eest - kindel majanduspoliitika ja stabiilne välispoliitika, nii nagu Isamaaliitki seisis.
Ent 2001. aastast peale ehk veel Siim Kallase juhtimise ajal sündis järjest arusaamatuid asju, mis panid nii minu kui väga paljud teised lausa õhku ahmima.
Ent 2001. aastast peale ehk veel Siim Kallase juhtimise ajal sündis järjest arusaamatuid asju, mis panid nii minu kui väga paljud teised lausa õhku ahmima.
Kõigepealt - kes tegi Edgar Savisaare uuesti "salongikõlblikuks", aidates 2002. ja 2005. aastal tema juhitud Keskerakonna võimule? Pärast 1995.a. lindiskandaali olekski tulnud Savisaar täielikult diskvalifitseerida, ent seda ei juhtunud. Läks hoopis vastupidi ja just Reformierakonna süül.
Veel enne seda toimus kommunismi hukkamõistva avalduse torpedeerimine 2001. aastal. Kuigi järgmine valitsus siiski veidi muudetud selle avalduse vastu võttis, jättis kogu asi Reformierakonnast äärmiselt halva mulje.
Kõige selle tulemuseks ja ilmselt ka eesmärgiks oligi Mart Laari teise valitsuse lõhkumine ilma otsese ajendita. Muuhulgas tõigi just see endaga kaasa selle, et presidendivalimistel saatis edu hoopis Arnold Rüütlit.
Andrus Ansipi ajastu nii Reformierakonna kui kogu Eesti juhtimises saab iseloomustada ühe sõnaga - keskpärastumine. Mitte midagi põrutavat, edasiviivat sellest ajast ei meenu. Seetõttu hõiskab ka Reformierakonna enda kodulehel olev erakonna ajalugu sellest perioodist peale üsna tühiste "edusammude" üle, millest sai Reformierakonna juhtimisel riigi ametlik poliitika, ent mille mõju meie igapäevaelule küll kuigi suur polnud. Põhimõttel - "andsime igal aastal 10 eurot inimestele juurde - tohutu edusamm". (Siinkohal meenub, kuidas Haiti diktaator Papa Doc omal ajal autoaknast vaesuses virelevatele alamatele peenraha loopis.)
Andrus Ansipi ajastu nii Reformierakonna kui kogu Eesti juhtimises saab iseloomustada ühe sõnaga - keskpärastumine. Mitte midagi põrutavat, edasiviivat sellest ajast ei meenu. Seetõttu hõiskab ka Reformierakonna enda kodulehel olev erakonna ajalugu sellest perioodist peale üsna tühiste "edusammude" üle, millest sai Reformierakonna juhtimisel riigi ametlik poliitika, ent mille mõju meie igapäevaelule küll kuigi suur polnud. Põhimõttel - "andsime igal aastal 10 eurot inimestele juurde - tohutu edusamm". (Siinkohal meenub, kuidas Haiti diktaator Papa Doc omal ajal autoaknast vaesuses virelevatele alamatele peenraha loopis.)
Hoopis hulluks läks olukord 2014. aastast peale, mil otse keset Ukraina kriisi võeti nõuks vahetada välja mitte ainult peaminister (milles iseenesest polnud midagi halba), vaid ka valitsuskoalitsioon. IRL aeti valitsusest minema ning asemele võeti juba pea 5 aastat opositsioonis olnud sotsiaaldemokraadid. Viimaseid oli 2010. aastast alates asunud juhtima Sven Mikser (endine keskerakondlane), kelle juhtimise all olid seni täitsa mõistlikku poliitikat ajanud Mõõdukad muutunud ehtsateks vasakäärmuslasteks.
Ent nagu polnud Reformierakonnale probleemiks koostöö juba aastakümneid Eesti vastu võidelnud Edgar Savisaarega ja viimase juhitud Keskerakonnaga, polnud probleemiks ka vasakäärmuslaste toomine riigitüüri juurde. Tõtt-öelda peaks selliselt toimimist lausa riigipöördeks nimetama.
Mõned väidavad veel praegugi, et Reformierakond olevat koguni "Eesti kõige targem erakond". Ent kuidas oli võimalik, et 13 000 liikmega erakond valis oma juhiks Taavi Rõivase? Viimane muutus momentaalselt enam-vähem kõigi naerualuseks. Praegugi on ta nii EKRE, Isamaa kui ilmselt ka Vabaerakonna toetajate jaoks meie kõige viletsam taasiseseisvumisjärgne peaminister üldse.
Kuidas sai teoks Reformierakonna seni viimane valimisvõit? Siinkohal tuleb meenutada, et enne 2015.a. valimisi õnnestus tänu Eerik-Niiles Krossi ülehüppamisele Reformierakonnal saada veel salajast siseinfot, mille tulemusena jõuti IRL-i nina alt värvata oma ridadesse mitu suurt häältemagnetit (Ants Laaneots, Johannes Kert ja veel mõned). Nendele antud häälte koguarv oli ümmarguselt 40 000. Ehkki olen ka ise nüüdseks oma vanast erakonnast lahkunud, nõustun täielikult Urmas Reinsalu tollase hinnanguga, et tegu oli "reetmisega".
Ka nüüd on Reformierakond suutnud Isamaa endisi ja praegusi liikmeid ära meelitada, ehkki mitte ei saa aru, mis neid küll selles erakonnas nii väga tõmbab. Sest Reformierakond ei kaitse Eesti majandushuve ega tee ka midagi majanduse arendamiseks, vaid vahendab peamiselt Brüsseli direktiive ja soovitusi, muutes need kõik kohustuslikuks.
Ei maksa oravatel ka väita, et nad ei tea mitte midagi küsitlustulemustega manipuleerimisest. 2015 oli selle eesmärgiks tagada veel üks Reformierakonna valimisvõit. Suurimaks ohuks oli siis opositsioonis olev IRL, kelle toetust võisid teoorias kärpida kaks uut tõusvat konkurenti - Vabaerakond ja EKRE. Kummalisel kombel hüppas just paar kuud enne valimisi mõlema reiting üle 5%. Pärast seda said mõlemad ka päris palju eetriaega valimissaadetes.
Ilmselt püüti mängida sellele, et mõlemad võtavad kuni 4-4,5% hääli IRL-ilt ära, kuid valimiskünnist ei ületa ja nii tugevdab valimiste võitja oma positsiooni veelgi. (Samamoodi panustati 2019 eeskätt Eesti 200-le.) Muidugi ei meeldinud EKRE võimalik valituksosutumine küll manipulaatoritele, ent sel hetkel tundus see kahest halvast siiski väiksem halb.
Miks oli vaja iga hinna eest IRL-i 2014-15 põhja lasta? Eks ikka kooseluseaduse ja muu taolise läbisurumise nimel, millega 2014 võimu haaranud "vikerkaarevalitsus" oli hoogsalt tegelema hakanud ja millega loodeti ka uues valitsuses jätkata.
Õnneks mängisid manipulaatorid iseennast üle, sest nii Vabaerakond kui - "oh õudust" - ka EKRE ületasid mõlemad valimiskünnise väga kindlalt ja uut valitsust polnud ilma ühte konservatiivsemat erakonda kaasamata võimalik moodustada. See sai kavandatud vasakdiktatuuri plaanidele saatuslikuks.
Õnneks mängisid manipulaatorid iseennast üle, sest nii Vabaerakond kui - "oh õudust" - ka EKRE ületasid mõlemad valimiskünnise väga kindlalt ja uut valitsust polnud ilma ühte konservatiivsemat erakonda kaasamata võimalik moodustada. See sai kavandatud vasakdiktatuuri plaanidele saatuslikuks.
Edasi hakkas EKRE opositsioonist valitsust niivõrd tugevalt survestama, et see muutis vähemalt IRL-i äärmiselt rahutuks ja nii polnud teatud asju võimalik valitsuses läbi suruda. Seda isegi muidu üsna arglikuks osutunud Margus Tsahkna aegse IRL-i ajal.
Ka Vabaerakond oli valitsuse jaoks üsna ebameeldiv, kuigi EKRE-ga võrreldes lausa paipoiss. Väga iseloomulik oli see, kuidas Andres Herkel ütles kevadel 2015 koalitsiooniläbirääkimiste ajal: "Reformierakond vaatas meid nagu tulnukaid". Pole ka ime, sest "liberaalse demokraatia" eestseisjad ei taha demokraatia suurendamise pakettidest ju midagi kuulda. Sest "rahvas on ju loll", nagu isegi Siim Kallas ütles.
EKRE pidev surve viiski 2016.a. sügisel lõpuks kauaoodatud lahenduseni ehk Taavi Rõivase kukutamiseni. Suutsin seda juba 2015.a. kevadel ette ennustada, et mu nimekaim saab ilmselt "kambaka", nagu omal ajal Edgar Savisaar. Sest mõlemad suutsid oma nõmeda ja täiesti talumatu poliitikaga praktiliselt kõik teised välja vihastada.
Paraku pole ka praegune Reformierakond suutnud või tahtnud mitte midagi õppida. Endiselt arvatakse selles erakonnas, et Eesti riik ongi nende oma.
Tegelikult ei vääri Reformierakond riigitüüri juurde lubamist praegu mitte kuidagi, vähemalt mitte peaministriparteina. Kaja Kallas on erakonna juhina hämmastavalt nõrk ja tal pole ka mitte mingit arvestatavat sisu.
Vee enam, kõigis meid eriti huvitavates küsimustes on ta näidanud üles lausa uskumatut ebapädevust ja elukaugust. Võimalik, et kauaaegne Brüsselis elamine on oma jälje jätnud, ent miks siis sama näiteks Igor Gräzini kohta ei saa öelda? Tegu on järelikult millegi muuga. (Ka Siim Kallas võõrdus Brüsselis olles Eesti oludest, sellest kirjutab Kalle Muuli oma raamatus "Kodanike riik": "Koalitsiooniläbirääkimistel sotsiaaldemokraatidega torkas kõigile silma, et Kallas on Eestist kümme aastat eemal olnud", lk. 270)
Igatahes näitab rändekriisiga seotud probleemide EITAMINE seda, et antud isik EI KVALIFITSEERU peaministriks. Pidagem seda valima minnes meeles!
(Kaja Kallas oleks võinud kasvõi oma ALDE-fraktsioonikaaslaselt Yana Toomilt küsida, mis tunne oli 22. märtsil 2016 terroristide eest paanikas põgeneda - sellest kuulsin paar päeva hiljem Vikerraadio intervjuust)
(Kaja Kallas oleks võinud kasvõi oma ALDE-fraktsioonikaaslaselt Yana Toomilt küsida, mis tunne oli 22. märtsil 2016 terroristide eest paanikas põgeneda - sellest kuulsin paar päeva hiljem Vikerraadio intervjuust)
Tegelikult on tegu sõna otseses mõttes KURJUSE KAITSJATEGA. Sest kui liberaalid oleksid olnud tõepoolest Eesti huvide eest väljas, oleks Eestis juba ammu läbi viidud korralik desovetiseerimine. Samuti ei oleks siis ehtsad Vene mõjuagendid siin nii vabalt laiutada saanud. Ent siinkohal meenutagem taas 2001.a. vastuseisu kommunismi hukkamõistvale avaldusele. Huvitaval kombel tookord Andres Tarandi juhitud Mõõdukad olid küll Isamaaliiduga ühel nõul, ent Reformierakond oli vastu.
2004. aasta kurikuulus Lihula mäss ei käivitunud mitte Juhan Partsi algatusest, nagu näiteks paljud EKRE toetajad siiani usuvad. Valitsuse otsuse taga oli jällegi Reformierakonna poolne õhutamine, konkreetselt tegeles sellega välisminister Kristiina Ojuland. Ent hiljem on oravad suutnud end sellest puhtaks pesta, niisamuti nagu tollane Rahvaliitki, mis samuti Lihula mälestusmärgi teisaldamist toetas.
Samas on Reformierakond suutnud head ja õiged asjad just enda arvele kirjutada, mida tõestas kurikuulsa pronkssõduri teisaldamine. Viimast nõudis tungivalt hoopis IRL ja ka praktiline teostus oli IRL-i poolt. Peaminister Andrus Ansip nägi aga suurepärast võimalust selle arvel nii iseenda kui oma erakonna toetust kasvatada ning see plaan toimiski veel aastaid. (Mõistagi tehti seda koostöös lojaalse meediaga)
Ent nagu teame, osutus Reformierakonna "rahvuslus" ja "patriotism" sellele vaatamata õõnsaks. Kuidas siis muidu märatsejaidki vaid sümboolselt karistati ning pole ka teada, et oleks üksainuski õpilasi tänavale mässama saatnud koolidirektor vähemalt "vaibale" kutsutud (õige olnuks küll teha suurpuhastus)?
Taoline silmakirjatsemine on siiani jätkunud. Uuemal ajal on lisandunud seoses rändekriisi ja üldise immigratsiooniprobleemistikuga veel uus mõõde. Tõsi küll, Reformierakond püüab endiselt näidata end kui "kõige õigemat ja kõige suuremat Eesti kaitsjat", seda just suhetes Venemaaga.
Eesti peamiseks kaitsjaks on seni olnud ikka IRL/isamaa (nüüd ja tulevikus saab selleks EKRE), mitte Reformierakond. Ka NATO liitlasväed kutsus Eestisse IRL, Reformierakond püüab paraku täiesti valelikult end "suure Eesti kaitsjana" näidata.
Veel üks küsimus: miks ei kaitse liberaalid tänapäeva Eestis ega Euroopas sõnavabadust, vaid üritavad seda järjekindlalt piirata? Kui nad kaitseksid ka tegelikkuses euroopalikke liberaalseid väärtusi, oleksid nad pidanud üksmeelselt astuma välja näiteks Tommy Robinsoni kaitseks. Tegelikkuses on nad faktiliselt muutunud hoopis liberaalfašismi maaletoojateks.
Üheks osaks sellest oli ka pettus rändekompakti hääletusel. Reformierakond püüdis üldsust petta lõpphääletusel mitteosalemisega, ent hääletas nii Isamaa kui EKRE poolt esitatud alternatiivsete avalduse projektide vastu. Mõlema läbimineku korral oleks Eesti kindlalt rändekompaktist eemale jäänud.
Võib arvata, et sotside või mõne muu sobiva partneriga koalitsioonis olles jõustatakse Eestiski uustotalitaarne, just nimelt liberaalfašistlik diktatuur, mille üheks tunnuseks ongi nn. vihakõne kriminaliseerimine. Rändekompakt näebki just seda ka ette.
Pärast toda hääletust saingi ühelt reformierakondlaselt saadud vastuse abil teada seda, mida ammu kahtlustasin. Nimelt POLE meie liberaalide jaoks EESTI MITTE LÄÄNERIIK, VAID ÜKSNES LÄÄNE M E E L N E RIIK.
Vaat siin ongi kogu asja tuum. Reformierakond, niisamuti nagu ka üldse meie liberaalid-sotsialistid, ei tunnista tõde ehk seda, et Eesti on juba sajandeid olnud LÄÄNERIIK ja tal pole selleks vaja ka mitte "uuesti" saada.
Ei saa ka punaokupatsiooni mõjudest vabastamine olla argument. Rahvuslikkust ei sallinud ju ka kommunistid. 1992 võimule saanud Mart Laari esimene valitsus ning samuti ka 1999 ametisseastunud Mart Laari teine valitsus tegid punaokupatsiooni tagajärgedest vabanemisel ja Läänele omase tsiviilühiskonna taastamisel juba suure töö ära, tegemata jäänu eest tulebki näpuga näidata teiste seas just Reformierakonna peale. Siinkohal olgu ka öeldud, et kui meis kõigis poleks tüüpilise Lääne inimese geene, poleks ükski valitsus siin midagi ära teha saanud. See ongi see põhjus, miks Eesti on jõudnud kaugemale, kui Moldova või Gruusia (Georgia).
Sellest vaatepunktist muutubki täiesti arusaadavaks, miks püüab Reformierakond rahvusluse vastu sõdida ja Eestit kui rahvusriiki hävitada. Sest Suured Juhid Brüsselis ja mujal ütlevad ju, et rahvusriigid on igandid ja need tuleb likvideerida! Välismaiste ülemuste jaoks on ju "Lääne osaks" vaid need maad, kus nende rahvuslusevastased aatekaaslased võimul on. Sellepärast püütakse isegi Donald Trumpi juhitud USA-d nüüd igal moel halvustada ja vaat et Läänest juba "välja arvata", rääkimata Poolast või Ungarist. Ei lähe läbi!
Muide, juba 2012. aastal nägin ette seda, et nii Reformierakond kui sotsid võivad oma läänepoolsete aatekaaslaste mõjul Eesti vastu võitlema hakata. Kahjuks täpselt nii ongi läinud.
Mingil määral näitas seda ka ACTA-nimelise rahvusvahelise leppe ümber samal aastal toimunu. Tookord ütleski Andrus Ansip oma kuulsad laused fooliumi ja seemnete teemal. Selle eesmärgiks oligi "veenvalt tõestada", et tegelikkuses üliohtlik ja kahjulik lepe "ei ole mitte kuidagi meile ohtlik,vaid on hoopis väga kasulik!" Niisamamoodi on Reformierakond ka igasuguseid muid kahjulikke asju püüdnud meile "sisse sööta". Kui Reformierakond oleks võimul olnud, oleks ta samamoodi toiminud ka ÜRO rändekompakti puhul.
Mingil määral näitas seda ka ACTA-nimelise rahvusvahelise leppe ümber samal aastal toimunu. Tookord ütleski Andrus Ansip oma kuulsad laused fooliumi ja seemnete teemal. Selle eesmärgiks oligi "veenvalt tõestada", et tegelikkuses üliohtlik ja kahjulik lepe "ei ole mitte kuidagi meile ohtlik,vaid on hoopis väga kasulik!" Niisamamoodi on Reformierakond ka igasuguseid muid kahjulikke asju püüdnud meile "sisse sööta". Kui Reformierakond oleks võimul olnud, oleks ta samamoodi toiminud ka ÜRO rändekompakti puhul.
Nii ongi Reformierakonnast saanud varasemast veelgi suurem kurjuse kaitsja. Põhisõnumiks on liberaalidel ju "olgem sallivad". Praktikas tähendab see just sundi sallida kõikvõimalikke kurjategijaid ning isegi terroriste ja "kuririike". Sest iga kord, kui mõni konservatiivsem riigijuht või poliitik teeb mingi ettepaneku kurjuse vastu võitlemiseks tõhusamaid samme astuda, hakkavad liberaalid kohe kisama, et "ei tohi", "ka kurjategijatel on inimõigused" ja ikka see kurikuulus "olgem ikka sallivad". Vaat ega ikka ei ole küll!
Kuna Lääne liberaalid üldiselt on kõik need viimased aastakümned igati pidurdanud kommunismi kuritegelikkuse teadvustamist, ei maksa ka Eesti liberaalidelt teistsugust suhtumist oodata.
Ühe suupoolega nad isegi tunnistavad, et "olid jah koletud kuriteod", ent kui jutt läheb süüdlaste ülesotsimisele ja karistamisele, samuti tõepärase ajaloo üldsusele tutvustamisele (eriti hariduses), siis kaotavad liberaalid kohe kõnevõime või annavadki mõista, et olgem sallivad... inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid toimepannud isikute ja riikide suhtes? (Erandiks on siin natsi-Saksamaa)
Täpselt sama suhtumist väljendavad liberaalid ka islamistide suhtes. Kui toimub terroriakt, mõistetakse see hukka, ent midagi tõhusamat ei lasta terrorismi õigustava ideoloogia - islamismi - väljajuurimiseks ette võtta. (Nagu kommunistide puhul, nii ka islamistide puhul öeldakse hoopis - "olgem sallivad!") Selle asemel käib klaperjaht hoopis rahvuslaste-konservatiivide vastu, kes loomulikult astuksid esimesel võimalusel resoluutseid samme inimeste kaitseks.
Veel paistab ka, et liberaalid on äärmiselt sallivad põhimõttelageduse suhtes. Meenutagem, kuidas umbes 10 aastat tagasi ütles Vilja Savisaar (nüüd Toomast), et "Ansip on hullem kui katk". Ent juba mõned aastad hiljem astus ta sellesama vihatud Ansipi juhitud erakonda. Ei ole ka midagi kuulda olnud, et seesama väljaütlemine oleks mingeid probleeme põhjustanud nii ütleja kui ka Reformierakonna jaoks. Nagu polekski midagi juhtunud.
Sallivust näitavad liberaalid üles ka omaenda ridades olevate kurjategijate ja muidu ebaausate tegelaste suhtes. Omal ajal löödi IRL-ist elamislubade skandaali peasüüdlased minema ning samamoodi toimiti ka 2015. aasta suurkogu eel erakonda kriminaale värvanud liikmega. EKRE viskas eranditult kõik oma ridadest leitud kehtiva karistusega liikmed välja, enam-vähem samamoodi toimis ka Vabaerakond. Seevastu Reformierakond ja Keskerakond alles "vaatavad ja mõtlevad"...
Mis liberalismi ideaale üldiselt puutub, siis Francis Fukuyama raamatust "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" tulebki välja, et liberalismi eesmärgiks ongi üks tühipaljas tarbimisühiskond - kõigil on võrdne õigus kõike tarbida. Ent kas tõesti on õigus tarbida siis inimühiskonna unistuste absoluutne tipp ja mingeid muid väärtusi selle kõrval ei saagi olla? Konservatiiv küll seda ei usu.
Üldse räägivad liberaalid muudkui kõikvõimalikest õigustest, ent kohustused unustatakse selle kõrval ära. See ongi üks põhierinevusi liberaalide ja konservatiivide vahel. Konservatiivi jaoks on nii õigused kui kohustused võrdselt olulised.
Üks kõige vastikumaid külgi nii Reformierakonna kui liberaalide juures üldiselt on üldse see, et nad esindavad enda arvates seda "absoluutset tõde". (Kuulakem kasvõi neid Kalle Muuli saateid, kus teiseks saatejuhiks on mõni liberaal, nagu alailma vahelesegav Hindrek Riikoja või - oh õudust - Vilja Kiisler.) Täiesti selge on, et sääraseid "tõeministreid" ei tohiks üldse võimu juurde lasta, sest teame küll, kuidas nende "ilmeksimatutega" tegelikult on.
Üks kõige vastikumaid külgi nii Reformierakonna kui liberaalide juures üldiselt on üldse see, et nad esindavad enda arvates seda "absoluutset tõde". (Kuulakem kasvõi neid Kalle Muuli saateid, kus teiseks saatejuhiks on mõni liberaal, nagu alailma vahelesegav Hindrek Riikoja või - oh õudust - Vilja Kiisler.) Täiesti selge on, et sääraseid "tõeministreid" ei tohiks üldse võimu juurde lasta, sest teame küll, kuidas nende "ilmeksimatutega" tegelikult on.
Miks üldse nii paljud usuvad Reformierakonna valesid? Põhjuseks on talle lojaalsete kaabakajakirjanike jt. meediategelaste armee. Nemad juba oskavad ühiskonda mõjutada just Reformierakonnale kasulikus suunas.
Ja üks veidi isiklik märkus ka: eelmiste valimiste eel udutas Jürgen Ligi Facebooki vahendusel minu ema küsimusele vastates, et IRL-i maksureformi plaan on jama. Samas midagi alternatiivset ta välja ei pakkunud. Üleüldse oleks pensionid tulnud juba ammu tulumaksuvabaks muuta, ent Reformierakond seda muidugi ei tahtnud. Ometi on praegused pensionärid juba ammu-ammu oma maksud ära maksnud. Samuti oleks aeg neile raskel punaokupatsiooniperioodil nende tehtud töö eest aitäh öelda. Ent Reformierakonnalt seda oodata on ilmselt liig. Et neil ka häbi pole!
Nojah, 2009. aastal nimetaski üks juhtivaid reformierakondlasi - Meelis Atonen - pensionäre "sangpommiks Eesti riigi kaelas". Ei paista neil tõesti häbi olevat...
Üldse on kogu liberaalne agenda kui selline pärast "külma sõja" lõppu mõttetuks muutunud. Sealt lihtsalt ei tule enam mingeid uusi, edasiviivaid ideid. Eks sellepärast mõeldaksegi välja uusi "tohutuid probleeme", millele väidetavalt vaid liberaalid lahendusi pakkuda suudavad (põhimõttel "ise tekitasin probleemi, ise ka lahendan").
Lõppkokkuvõttes viib selline tegevus traditsioonilise maailmapildi lõhkumiseni. Tõeliselt edasiviivaid ideid seevastu suudavad liberaalid meisterlikult "ära tappa" (Edward Lucas kirjutas sellest ükskord 80-ndate BBC näitel), rääkimata kõige traditsioonilise "äraläbustamisest".
Lõppkokkuvõttes viib selline tegevus traditsioonilise maailmapildi lõhkumiseni. Tõeliselt edasiviivaid ideid seevastu suudavad liberaalid meisterlikult "ära tappa" (Edward Lucas kirjutas sellest ükskord 80-ndate BBC näitel), rääkimata kõige traditsioonilise "äraläbustamisest".
Kui järele mõelda, pole üldsegi kummaline, et kurikuulsa portaali Telegram eestvedaja Hando Tõnumaa samuti pikaajaline Reformierakonna liige oli. Kõikvõimalike lameda Maa, 9/11 vandenõude, kanepipropaganda jmt. levitamine pole ju tegelikult kuidagi vastuolus reformierakondliku või liberaalse agendaga. Vastupidi - sellised teooriad ja põhimõtted aitavad samuti traditsioonilist, normaalset maailmapilti lammutada. Pole siis ime, et Reformierakonna poolt mitte mingit reaktsiooni Telegrami või selle juhi tegevusele polnud. "Olgem sallivad" toimis ka siin.
Just niimoodi liberaalid toimivadki - konstrueeritakse mingi pehmelt öeldes imelik teooria, asutakse seda kõigi kanalite kaudu propageerima ning mingil hetkel viiakse see ustavate "arvamusliidrite" soovitusel isegi kooliprogrammidesse sisse. Põhjenduseks midagi taolist, et "see aitab õpilaste teadmisi ja maailmapilti avardada" vms.
Just niimoodi liberaalid toimivadki - konstrueeritakse mingi pehmelt öeldes imelik teooria, asutakse seda kõigi kanalite kaudu propageerima ning mingil hetkel viiakse see ustavate "arvamusliidrite" soovitusel isegi kooliprogrammidesse sisse. Põhjenduseks midagi taolist, et "see aitab õpilaste teadmisi ja maailmapilti avardada" vms.
Eesti ei vaja liberalismi, sealhulgas ka Reformierakonda, mille "parim enne" on ammu möödas. Ei näita ka oravate praegune valimisprogramm mingeid uusi säravaid ideid, vaid tavalist populismi ning järjekordset püüdu end võõraste sulgedega ehtida. Tegelikkuses taganeks Reformierakond ka oma kaitsepoliitikaalastest lubadustest kohe, kui meie liberaalide väljamaised ülemused selleks signaali annavad.
Reformierakonna viimase 5-10 aasta ülisõjakas retoorika Venemaa suunal ei suuda varjata tõsiasja, et tegelikkuses mingeid reaalseid samme Eesti kaitsmiseks ei suvatseta astuda. "Olgem sallivad" põhimõtte tõttu pole seni mitte midagi ette võetud näiteks Vene propaganda leviku piiramiseks. Sputniku kontor tegutseb otse Eesti territooriumil ja ehtsaid mõjuagente pole välja saadetud. Selle asemel sildistab Reformierakond "venemeelseteks" hoopis neid, kes reaalselt tahavad ja suudavad Eesti kaitsmiseks samme astuda - alates EKRE-st ja lõpetades Donald Trumpiga.
Ka see pole üllatav, sest enne Ukraina kriisi puhkemist (mis liberaalidele oli ääretult ebamugav) nõudsid nii välismaised kui kohalikud liberaalid meilt just "suuremat sallivust" idanaabri suhtes. Ei maksa uskuda, et nüüd on liberaalid mingi "valgustuse" saanud. Sellest on asi kaugel, muidu oleks Venemaa vastu palju tõhusamad sanktsioonid kehtestatud. Kui Donald Trump seda omal algatusel tegi, ajas see Lääne-Euroopa lausa paanikasse. Ka meil oli Reformierakonna välisminister Marina Kaljurand (kes küll erakonna liige polnud) valmis loobuma Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmisest, väljendades sellega selgelt erakonna seisukohta antud küsimuses. Nii väljendas Reformierakond ka ida suunas jätkuvat kapitulantlust.
Ka see pole üllatav, sest enne Ukraina kriisi puhkemist (mis liberaalidele oli ääretult ebamugav) nõudsid nii välismaised kui kohalikud liberaalid meilt just "suuremat sallivust" idanaabri suhtes. Ei maksa uskuda, et nüüd on liberaalid mingi "valgustuse" saanud. Sellest on asi kaugel, muidu oleks Venemaa vastu palju tõhusamad sanktsioonid kehtestatud. Kui Donald Trump seda omal algatusel tegi, ajas see Lääne-Euroopa lausa paanikasse. Ka meil oli Reformierakonna välisminister Marina Kaljurand (kes küll erakonna liige polnud) valmis loobuma Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmisest, väljendades sellega selgelt erakonna seisukohta antud küsimuses. Nii väljendas Reformierakond ka ida suunas jätkuvat kapitulantlust.
Samuti püüab Reformierakond ära nullida Eestit kui rahvusriiki, vastandudes sellega koguni põhiseadusesse kirja pandud kontseptsiooni Eestist kui RAHVUSRIIGIST. Lisaks veel poolsalajane poolehoid libaajaloole, selles toimetab Reformierakond samuti sünkroonis välismaiste aatekaaslastega.
Punase taustaga tegelaste sallimine mitme suurerakonna poolt ongi olnud üks põhilistest Eesti arengupiduritest. Just sellised tegelased on paraku ka Reformierakonnas väga olulist rolli mänginud ja mõistagi õpetavad nad ka uusi põlvkondi ikka enda vaimus välja. Parimaks tõestuseks sellele oli kõigi rahvuslaste (ja mitte ainult nende) poolt siiani äärmiselt põlatud peaminister Taavi Rõivas.
Punase taustaga tegelaste sallimine mitme suurerakonna poolt ongi olnud üks põhilistest Eesti arengupiduritest. Just sellised tegelased on paraku ka Reformierakonnas väga olulist rolli mänginud ja mõistagi õpetavad nad ka uusi põlvkondi ikka enda vaimus välja. Parimaks tõestuseks sellele oli kõigi rahvuslaste (ja mitte ainult nende) poolt siiani äärmiselt põlatud peaminister Taavi Rõivas.
Mis inimõiguste jms. kaitsmisse puutub, siis selles on tegelikult koguaeg olnud kõige tõhusamad hoopis konservatiivid. Viimased ei tee ju tühje sõnu, vaid teevad ka tegusid - meenutagem näiteks Ronald Reaganit.
Majanduse poolelt ei saa märkimata jätta, et "Exceli tabeliga" majandamine on omamoodi sümboolne ka selles mõttes, et näitab mõtlemise primitiivsust. Eestiski on kordades paremaid ja tõhusamaid raamatupidamisprogramme (või majandustarkvara) välja mõeldud. Oleks igati loogiline, kui Eesti majandust nende abil juhitaks. See oleks ka e-riigile kohane.
Ülimalt solvav on see, et sisuliselt kogu elu Eesti heaks töötanute pensionite tulumaksuvabastuse asemel peab Reformierakond neid inimesi hoopis mingiteks "paremäärmuslasteks" ja seda täiesti avalikult. Olgugi, et just need inimesed sisuliselt taastasidki Eesti riigi. Mitte Reformierakond, mida polnud siis olemaski.
Tegelikkuses ei seisa Reformierakond mitte mingil moel ei liberalismi ega demokraatia eest, samuti on ta juba aastaid viinud Eestit vabaturumajanduselt üle riigikapitalismile.
Meil oleks aeg sellest kõigest juba läbi nägema hakata ning seda erakonda enam mitte usaldada. Ta on valelik, populistlik, sallimatu ja tagatipuks Eestile ebalojaalne, kuigi väidab valelikult vastupidist. Võimulpüsimise nimel on ta valmis koostööd tegema ka eestivastaste jõududega, nagu nägime varem Keskerakonna ja uuemal ajal sotside näitel. Kõigi nende ühine eesmärk on sundida meid kurjust sallima - olgu siis tegu kommunismi või islamismiga.
Ehkki Keskerakonna võim on sama vastik, ei tähenda see veel, et peame taluma Reformierakonda. Pealegi on mõlemad liberaalsed erakonnad. Õnneks on ka teisi valikuid, nii et kasutame parem neid!
