Ukraina sündmused peaks olema kõigile hoiatuseks. Ehk siis mis juhtub, kui mingil põhjusel lähevad tülli vähegi edumeelsed (=tsiviliseeritud poliitikat pooldavad) jõud ja selle tulemusel saab riigi etteotsa KRIMINAALSE MINEVIKUGA tüüp. (Muide, ka Stalinil oli kuriteoregister ning ka Hitler sai võimule igati seaduslikult.)
Tüüp, kes hakkab viivitamatult Venemaa-sõbralikku poliitikat ajama ning kehtestama Venemaa eeskujul "semukapitalistide" võimu. Võimu, mida kaitstakse "õukonnameedia" ning ametlike ja erariides löömameestega, kes võivad röövida ükskõik kelle otse tänavalt või haiglast või julmalt läbi peksta, halvemal juhul isegi tappa.
Tüüp, kes hakkab viivitamatult Venemaa-sõbralikku poliitikat ajama ning kehtestama Venemaa eeskujul "semukapitalistide" võimu. Võimu, mida kaitstakse "õukonnameedia" ning ametlike ja erariides löömameestega, kes võivad röövida ükskõik kelle otse tänavalt või haiglast või julmalt läbi peksta, halvemal juhul isegi tappa.
Niisuguste "näidishukkamiste" meetoditega on üritatud Venemaal ning Valgevenes sealse bandiitliku võimu vastaseid maha suruda - 21. sajandil ikka päris GULag-i ju saata enam ei saa. Aga nagu klassik on öelnud: "...leiutatakse järjest rafineeritumaid võtteid oma liigikaaslaste allasurumiseks". On andmeid, et nii löömameeste kui snaipritena on Ukraina võimudel abiks ka Venemaalt spetsiaalselt tulnud spetsialistid-"spetsialistid".
Mis saab edasi, ei tea veel keegi. Mustimaid stsenaariume on mitu:
- Janukovitš annab sõjaväele ja julgeolekujõududele käsu lõpetada rahutused lausrünnakuga - see lõpeb kindlasti mingi uue Jugoslaavia-laadse õudusega, pealegi pole kindlasti paljud sõjaväelased nõus selliseid käske täitma;
- kartes, et oma jõududega rahutusi lõpetada ei saa, esitab Janukovitš ametliku abipalve Venemaale - tulemus on sama, kuid viib üpris kiiresti Ukraina lõhenemiseni;
- jätkub 18. veebruaril alanud olukord, kus Janukovitš hoiab vastaseid sõna otsese mõttes tule all, kuid lausrünnakut ei söanda ette võtta, ka see olukord ei saa kaua kesta.
Kaoses olevasse riiki ei taha loomulikult ükski kapitalist oma raha paigutada. Käesoleval juhul on üks riik selgeks erandiks - Venemaa. Kui venemeelsesse Ukraina poolde (mitte ainult Krimmi) on mingil kujul Vene väed sisse marssinud ("rahuvalvajate", "julgeolekuspetsialistide", "nõustajate" või suvalise nime all), kes olukorra "stabiliseerivad", võtab Vene (riigi)kapital kogu riigi majanduse olulisema osa üle. See ongi praegu Venemaa vahest peamine huvi. Impeerium ongi päästetud. Aga ilma Ukrainata ei saa Venemaa impeerium olla.
*-*-*-*-*
NB!
ENAM-VÄHEM SAMA ON VÕIMALIK KORRALDADA KA EESTIS! (aga ka Lätis ja veel mõnes riigis) Piisab vaid sellest, kui praeguste Euroopa-meelsete erakondade toetus kukub liiga madalale ning neis pettunud valijad ei lähe enam valima (ka uued erakonnad ei suuda neid meelitada). Selles võib juba ette tänada "munitsipaalkirjanike" kõrval ka meie parempopuliste, kes isegi IRL-i "Isamaa Reeturite Liiduks" nimetavad. Ühe kõigile tuntud erakonna omad aga veetakse kasvõi haigevoodist valimiskastide juurde - nagu sügisel nägime Tallinnas.
Kõik on seaduslik - uus valitsus, omades rahvalt (s.t. valimas käinutelt) saadud mandaati, "normaliseerib suhted Venemaaga". Ei, see ei pea tingimata tähendama NATO-st ja/või EL-st välja astumist. Venesõbraliku Eesti liikmelisus neis võib olla isegi Venemaa huvides (et kumbagi organisatsiooni teovõimetumaks muuta).
"Normaliseerimine" tähendab hoopis muudatusi keele- ja kodakondsusseaduses, samuti haridussüsteemis. Ikka eesti keele, kultuuri ja tõepärase ajaloo hävitamise suunas. Näiliselt "hooliva" majanduspoliitika (astmeline tulumaks, tasuta ühistransport, võimalikud lisatoetused jne.) tõttu aga mõtlevad päris paljud eestlasedki järjest rohkem pea asemel rahakotiga...
Probleemiks saavad aga sellise uue valitsuse megakorruptsioon ja rohked võimu kuritarvitused. Riigis võtab võimu "semukapitalism" ehk üksnes võimupartei rahastajate riiklik soosimine pluss põhimõte "kolmandik sulas". Et võimupartei juhil on koguaeg olnud pehmelt öeldes probleeme sõnavabadusest arusaamisega, on oodata oponentide suu kinnitoppimist vähemalt juriidiliste meetmetega, kui mitte koguni Ukrainas, Venemaal ja Valgevenes nähtud meetodeid.
Vaat sel pinnal saabki alguse konflikt rahva ja uue valitsuse vahel. Suure tõenäosusega just mingist järjekordsest korruptsiooniskandaalist, mida valitsus üritab taaskord kinni mätsida, rakendades skandaali paljastajate suhtes mingeid karistusmeetmeid. Nende kaitsmisel võib tekkida otsene konflikt võimuesindajatega - ja "ongi valmis". Kuigi paljud eelmiste valitsuste toetajad on selleks ajaks juba aastaid teeninud leiba välismaal, jääb neid ka kodumaale siiski veel piisavalt, et valitsuse vastu meelt avaldamas käia. Igasuguse reaalsustaju minetanud ja ilmsete seniilsuse tunnustega valitsusjuht aga korraldab sellepeale "vastu-pronksiöö"...
Mustim stsenaarium oleks siit edasi lausa Tom Clancy viimasest raamatust tuntud "Põlva lahingu" stsenaarium, kus Venemaa osa Eestist lihtlabaselt okupeerib, nagu tegi 2008. aastal Gruusiaga. Tõenäoliselt Ida-Virumaa, kus aga asub kogu meie energiavaru - nii põlevkivikaevandused kui elektrijaamad. "Kasulike idiootide" armee aga mõjutab Lääne avalikkust ja valitsusi meid mitte toetama. Täpselt nagu praegu Ukraina puhul.
*-*-*-*-*
Lääne-Euroopa ja USA on aga juba pikka aega käitunud väga ebausaldusväärselt, et mitte öelda silmakirjalikult. Jutt pole mitte ainult poliitikutest. Miskipärast on väga suur osa Lääne inimestest isegi aastakümneid pärast kommunismi krahhi hämmastavalt kergesti protesteerima oma riigi valitsuse, eriti aga USA vastu. Tõsi küll, vahel on selleks tõesti põhjust.
Kui aga on mängus Venemaa huvid, siis needsamad inimõiguste kaitsjad ja kes-nad-kõik-on oma suud lahti teha ei taha või teevad seda kuidagi väga vastumeelselt. Kui palju protestiti Iraagi sõja vastu, eriti veel enne selle puhkemist... kõik need allkirjakampaaniad, miljonilised protestid jne. jne.
Vene-Gruusia sõja päevil aga protestis peamiselt endine idablokk, neist lääne poole jäävate maade avalikkus aga reageeris üsna lahjalt. Justkui oleks endise idabloki näol tegu mingi "teise sordi eurooplastega" (et mitte öelda otse välja - "alamrassiga"), kelle muredki on tühised. Või siis mõtlevad paljud vähemalt alateadlikult ikka veel, et sotsialismi-kommunismiidee oli ja on oma olemuselt ikka hea - seega väärib kaitsmist... nagu ka tuleb kaitsta ka esimese sotsialismimaa õigusjärglase Venemaa väärastunud maailmapilti. (NB! Ka Saddam Hussein ehitas sotsialismi! ) Sest Putini Venemaa soovib (sarnaselt N. Liidule) inimkonnale head ning tema loomulikke huvisid tuleb igati kaitsta...
"Kõik see, mida teeb USA või teised lääneriigid, on kindla peale vale ja selle vastu tuleb protestida." 2003.a. alguse üks kõige jahmatamapanevamaid uudiskilde oli see, et mõnedki Iraagi sõja vastased olid valmis minema VABATAHTLIKULT Iraaki, et olla seal strateegiliste objektide juures INIMKILBIKS. Kus aga on nüüd need Lääne sõjakad rahupooldajad, kes oleksid nõus vabatahtlikult minema Kiievisse???
Avalik arvamus võib vahel lausa mägesid liigutada. Kui aga avalik arvamus peab Ukrainat (rääkimata Eestist) tühiseks, ei kipu ka ükski valitsus jõuliselt sekkuma. Tüüpiline retoorika on ju, et esialgu öeldakse, et olukord pole kriitiline, siis väljendatakse muret ja lõpuks öeldakse, et "kahjuks me ei saanud midagi ette võtta". Meenutagem kasvõi jaanuari 1991 ehk siis Vilniuse ja Riia veriste sündmuste aega. Mari-Ann Kelam meenutas hiljem, kui leigelt tollane Valge Maja toimuvasse suhtus: "Olukord pole piisavalt tõsine". "Kui palju laipu peab veel tulema, et olukord oleks "piisavalt tõsine"???" sai Mari-Ann Kelam selle peale õigustatult vihaseks.
Nüüd aga pole enam 80-ndad, mille üks tipphetki oli Ronald Reagani siiras lause: "Kuulutasin just N. Liidu väljaspool seadust olevaks. Viie minuti pärast hakkame pommitama!" Pole ka enam 2000-ndad, mil USA presidendiks oli vahest veelgi sõjakam George W. Bush: "Ei mingeid Müncheneid ega Jaltasid enam!" või "Nüüdsest on Balti riikide vaenlased ka Ameerika Ühendriikide vaenlased".
2003-2004.a. revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas saidki teoks suuresti tänu eriti USA kindlale moraalsele (aga ka praktilisele) toele. Kuidas aga laheneb praegune olukord Ukrainas, ei tea veel keegi. Ühelt poolt oleneb see kindlasti sellest, mida teeb Putin, aga ega ka tema nii kõikvõimas pole, kui arvatakse. Kui ikka Brüssel ja Washington jõuliselt reageerivad, peab ka Putin jääma vaoshoituks.
Janukovitši režiim peab kaduma kiiremas korras, see on täiesti selge. Tal oli mitu kuud aega vastasseisu rahumeelseks lahendamiseks läbirääkimiste teel, kuid ta valis risti vastupidise tee. Pärast niisugust verevalamist saab temaga läbi rääkida üksnes tema kapituleerumise täpsete tingimuste üle.
Kõik sõltub aga rahvusvahelisest reageeringust. Fakt on see, et ukrainlased soovivad olla eurooplased ja tahavad oma maale euroopalikku valitsemist, mitte aga praegust bandiitlust. Euroopa Liidu huvides peaks igati olema Ukrainat toetada - tegu ikkagi väga suure riigiga ja potentsiaalse suure turuga, millest võiks kasu olla ka EL enda majandusele. Veel enam - tegemist on EUROOPA riigiga, mitte mõne "banaanivabariigiga".
Režiimi lammutamisel on juba soovitatud "Magnitski seaduse" ehk personaalsete sanktsioonide paketi rakendamist režiimi mõjukamate tugisammaste suhtes. Nii on ka õige. Relvaembargo Ukraina suhtes vaevalt eriti mõjus on - Venemaalt või Valgevenest saadakse ikka relvi, kui vaja. Terve riigi karistamine oleks aga ka opositsiooni karistamine. Hoopis tõhusam on valitsejate Euroopas või USA-s asuva vara arestimine, viisakeeld jne. Sealjuures - mida laiemat ringi režiimi teenreid (valitsus, ametnikud, olulisemad režiimi toetavad firmad) need sanktsioonid tabavad, seda parem.
Lääne valitsused ja avalikkus aga peaksid otsustamisel (kui karmilt reageerida) meeles pidama järgmist: "TÄNA UKRAINA, HOMME MEIE"! (Eesti, Poola, Saksamaa jne.) Sest kui lastakse Ukraina Venemaa mahitusel lõhki rebida, võtab Venemaa peatselt ette järgmise ohvri. Veelgi enam - kõik toimub maailma silme all - otsepildis meie kõigi arvutites (soovi korral). Kuidas saaks Euroopa Liitu või USA-d pärast Ukraina reetmist enam keegi tõsiselt võtta - kõiki neid jutte inimõigustest, demokraatiast ja muust?
