KRIITILISED KOMMENTAARID KAJA KALLASE KÕNE KOHTA 22.2.2024
Me näeme nii Eestis aga tegelikult kogu maailmas viimastel aastatel kalduvust rahvusliku isolatsionismi suunas, mille sisu on see, et rahvusliku õitsengu tagab iga rahva enesekeskne eksisteerimine.
Täpselt nii ju ongi. Kui iga rahvas ei saa oma ajaloolisel territooriumil "enesekeskselt" eksisteerida, siis ta ei jää püsima!
Mina ei usu sellesse, ma olen väga kindlalt seisukohal, et Eesti ei tohi enam kunagi olla üksi, me ei tohi enam kunagi olla liitlasteta,
Nimetage mõni rahvas, kes tahab "üksi" olla! See on üks asi ja teine asi on see, et liberaalne front kaldub ju ise isolatsionismi. Kui Donald Trump oli meie suurima liitlasmaa president, siis käis selline turmtuli tema pihta, et kuku või pikali. Samamoodi rünnati Poolat ja Ungarit ning oma osa said ka britid - USA järel tugevuselt teised meie liitlased - Brexiti pärast.
me ei tohi kunagi enam lasta oma demokraatlikku riigikorda allavett ujuda. Ainult nii suudame säilitada oma rahvust, kultuuri ja keelt.
Kõik pea peale pööratud. Demokraatliku riigikorra ongi just Reformierakonna valitsused, eriti praegune, meil likvideerinud. Rahvuse, kultuuri ja keele säilitamisest ei taha see valitsus midagi kuulda!
Euroopa kultuuripealinnaks olemine on üks osa meie ühtekuuluvusest Euroopaga, meie kuulumisest lääne kultuuriruumi ja väärtusmaailma.
Ilmaime - muidu pidasid oravad Eestit ju koguaeg "läänemeelseks" maaks, mitte lääneriigiks. Või oli see juhulik apsakas kõne koostajate poolt?
See väärtusmaailm ei ohusta meie eksistentsi, vaid kindlustab seda. Meil on mida maailmale näidata ja meil on, mida maailmalt õppida.
Loomulikult ei ohusta meie eksistentsi mitte kuulumine Lääne tsivilisatsiooni, vaid ikka see, et läänemaailmas on võimul need, kes sealset väärtusmaailma süstemaatiliselt hävitavad!
Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve.
Nõus. Ainult et miks see Kaja ise oma pereäri kaudu on andnud oma panuse sõja pikenemisse ja miks laseb ka koalitsioonipartneritel samamoodi toimida?
Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad.
Ei või olla! Me pidime ju ise sõjas olema?! Enam polegi - või kuidas?
Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi Riigikogus ja tehke omad järeldused.
See seltskond, kelle arust Venemaa oli või on igati tubli "partner", koosneb reeglina just liberaalse frondi esindajatest. Alles 4 aastat tagasi rääkis seesama Kaja ju ise seda juttu, et "meie küll Venemaaga tüli ei nori". Mis siis, et juba 2014. aastast peale käis Donbassis sõda ja Krimm oli Venemaa poolt annekteeritud. Sellest saab tõesti väga põhjapanevaid järeldusi teha ja ilma naljata!
Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, praegusele valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.
Reformierakond ja selle sabarakud õhutavad ise viha rahvusluse vastu. Sest tõelised rahvuslased toetavad Ukraina vabadusvõitlust, mitte sealseid "küünetehnikuid"!
Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas ka meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie vabaduse eest võideldes.
Me oleme juba pidanud paljudest "mugavustest" loobuma, kuigi mitte sõja, vaid kriminaalse rohepöörde tõttu. Eesti on sellele lisaks vaat et desarmeeritud, vähemalt mõneks ajaks. Samal ajal pole seesama Kaja teinud midagi selleks, et Lääne suurriigid ja muud rikkad riigid jalad kõhu alt välja tõmbaksid ja kaitsetööstuse käima paneksid. Kui ta nüüd vastu vaidleb, siis soovitaks vaikida, sest näha küll midagi pole! Populistlikud loosungid ei loe. Sellele lisaks ei taha valitsus mitte kuidagi aidata Ukrainat sealsete sõjaväekohuslaste tagasisaatmisega.
Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte.
Viimastel aastatel on küll iga aasta olnud eelmisest palju hullem. Tänu Kaja Kallase valitsuste pingutustele.
Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, kuid mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle.
Jajah, need "ajutised raskused". Täpselt punapropagandast mahakirjutatud. Lugege Viktor Suvorovi "Vabastajat", kus Tšehhoslovakkiasse tunginud vägede politruk püüab kohalikke veenda, et sotsialismilaagri niruvõitu elatustasemes on süüdi "ajutised raskused - edaspidi läheb elu paremaks!" No ei läinud ju - läks hoopis veel viletsamaks...
Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10-aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on sel aastal neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.
"Rohkem kui kunagi varem". Plaanid täis ja anname teistele kah! Nagu Uduvere Ärni kunagi ütles.
Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda.
Paistab jah, et teavad ja teevadki. Käsud on ju kaugemalt tulnud. See käib ka ühe Volodja kohta.
Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või kasvõi eesti-keelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.
Jätnud parem maksuküürujama ära, oleksid õpetajad saanud oma lubatud 10 miljonit kätte ja oleks saanud veel palju muudki head ära teha. Ent seda ei taha röövoravad mitte teha.
Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks meile ja mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometigi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist.
Oioioi, viimati lülitasid kurjad salaekreiidid Kaja mikrofonid välja ja sellepärast ta ei saanudki kuulutada, et maksutõusud tulevad. (Või oli hoopis Indrek Tarand läheduses?) Selle jutuga on küll seltsimehed oravad lootusetult hiljaks jäänud! Seda oleks tulnud öelda juba eelmisel kevadel. Nüüd on see samasugune jura, nagu Kremli poolt ameeriklastele visatud haisupomm, nagu olnuks Ukraina-vastase hävitussõja tegelikuks eesmärgiks mingite müstiliste "biolaborite" likvideerimine. Tolle jutuga tulid Kremli käsilased välja alles pärast seda, kui Kiievi vallutamine totaalselt ebaõnnestus. Kui nad oleksid oma "tõendid" esitanud enne suure sõja algust, oleks see võinud isegi täiesti usutav olla. Ent kuu aega hiljem, kui kiire vallutusretk oli juba läbi kukkunud - unustage ära! Kaja jutuga on täpselt sama lugu.
Valijate tahe sel korral oli see, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemoraadid.
Valijate tahe SEE EI OLNUD!!!!!!!! Valimised võltsiti ja valijate tõelist tahet me ei saagi enam kunagi teada, sest kõik tõendid on hävitatud. Pole ju usutav, et tervelt 23 000 inimest andsid oma e-hääle "elektrimolekulide" avastajale. See on veel kuidagi usutav, et võib-olla kuni 12 000 inimest kas paberil või elektrooniliselt mingis meeltesegaduses seda teisid. Rohkem neid küll olla ei saanud.
Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile.
Ah soo, kui maksutõusud ei meeldi, tuleb Putin! Laske parem maksud alla, siis on varsti riigikassa täis, saame ka riigikaitse heaks hoopis rohkem teha. Martin jõudis vaid paari aastaga seda kõike tõestada. Selle töö najal lasi ka Kaja ise esimese aasta liugu.
Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.
On küll. Ainult et nagu korra juba sai öeldud, on ka Kaja ise looderdanud ja pole suutnud või tahtnud lääne pool kedagi liigutama panna.
Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks.
Selle nägemuse realiseerimisel saavad nutirelvad olema sellised, kus Kaja näitab näpuga kuhugi ja siis "poldi-voldi" laadne rattakuller toimetab selle "nutirelva" oma seljas sihtmärgi juurde. Üliinnovaatiline lahendus! Eesti Nokia! Kõik vaenlased jooksevad hirmunult oma positsioonidelt minema!
Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!
Selle peale tahaks küll midagi ebatsensuurset öelda. Sest me oleme juba 32 aastat rüganud, nii et vähe pole ja rikkaks pole rõhuv enamus meist saanud. Rügasin ka ise 15 aastat ja mu pensionisambas on nüüd nii palju raha, et seesama alailma vinguval toonil esinev Kaja peab päris mitu kuud elu eest rügama, et sama suur summa oma kontole saada.
Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid pigem kõigile meile kaasa tundes.
Nojah, vihjab jälle oma ülisuurele "empaatilisusele". Näha on hoopis vastupidist - seda tõestavad järjest suletavad ettevõtted ja kultuuriasutused. Ent maksu- ja üldse majanduspoliitika inimlikumaks muutmisest ei taha see Kaja mitte midagi kuulda!
Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.
Selliseid petuvalimisi ei saagi respekteerida, pealegi valetati valijatele mastaapselt. Niisugusele hävitusprogrammile pole valijatelt mingit mandaati saadud. Vaid obstruktsioon on veel mingi võimalus säärase kuritegeliku poliitika elluviimise takistamiseks.
Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine.
Kaja on ise esijonnipunn - "Mina tagasi ei astu"!
Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõud, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.
Valejutt, need muudatusettepanekud on väga sisulised. Erinevalt neist, mida oravad ja sotsid ise 3 aastat tagasi abielureferendumi takistamiseks genereerisid.
Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised. Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.
Autokraatia ongi juba kehtestatud! Isegi see Kaja ise armastab aeg-ajalt diktaatorivormis parlamenti ilmuda. Huvitav, et ta käesoleva kõne esitamiseks seda selga ei ajanud.
Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas, mis sai tohutu hoo sisse seoses müüride langemisega 35 aastat tagasi, viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30-ndatel aastatel.
Liberaalne demokraatia ehk liberaalide poolt juhitud demokraatia kui üks juhitava demokraatia vorme pole mingeid erilisi tagasilööke ju saanud. Korraks said USA-s, Austrias, Itaalias, Poolas ja Eestis rahvusmeelsed ja päris demokraatiasse uskuvad jõud võimule, ent kõik nad kukutati. Praegu on vaid Ungaris ja (taas) Itaalias niisugused jõud võimul. Mujal on see "liberaalne demokraatia" ju edukalt taastatud! Mida see Kaja undab? Ta peaks ju rahul olema! Pealegi ei alustanud MITTE ÜKSKI "mitteliberaalne" jõud ainsatki sõda, ei pannud siseriiklikult toime mingeid repressioone ega muud. Erinevalt neist "liberaalse demokraatia" kummardajatest, kelle karvane käsi tsenseeris näiteks sotsiaalmeediat isegi siis, kui nad opositsioonis istusid. Alates Donald Trumpist kuni siinkirjutajani välja.
Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka vahete-vahel meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud.
Uhke ja tänulik... selle üle, et on välja kukkunud kas lihtsalt kohutavalt või trükimusta mittekannatavalt!
Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda.
Lõpuks ometi midagi sellist, millega täielikult nõus saab olla. Julgus ja otsustavus on olemas EKRE poliitikutel. Nemad pole ka mingid ümmarguse jutu veeretajad, vaid on tegutsejad. Nii et Martin peaministriks ja maha Kaja!
