neljapäev, 26. veebruar 2015

Olukorrast Eesti riigis 2015 A.D.


"Minu kogemus ütleb, et saadikud keskenduvad vaid oma kampaania rahastajatele ja ei karda selle raha saamiseks demokraatlikke tavasid unustada."
"Inimlikkus on asendunud poliitikaga. Vabariik on minetanud oma näo."
"Parlament koosneb ahnetest, tülitsevatest saadikutest. Ühishuve ei pea keegi silmas."
"Me peame Vabariiki uskuma. Hetkel, mil me usu demokraatiasse kaotame, kaotame me ka demokraatia enda."
"Sulle ei meeldi poliitikud?" - "Mulle meeldivad paar tükki, aga ühes neist pole ma kindel... Ma arvan, et see süsteem ei toimi. Meil on vaja süsteemi, kus poliitikud arutavad probleemi, otsustavad, mis on rahva huvides parim lahendus ja teostavad selle." - "Seda me ju teemegi. Häda on selles, et rahvas ei saa sellest aru."
Kust need laused ja dialoog küll pärit on? Kas on need praeguse valimiskampaaniaga seotud? Tegelikult mitte. Need on pärit "Tähesõdade" 1. ja 2. filmist "Nähtamatu oht" ja "Kloonide rünnak". Kuid Eestis valitseva meeleoluga lähevad need ülitäpselt kokku.

Taas on käimas Riigikogu valimised. Seekord toimuvad need väga keerulisel ajal. Näib, nagu oleks kogu rahval elutahe välja voolanud, sest säärast pessimismi, nagu praegu, polnud ka 20 aasta eest (kuigi siis võideldi sõna otseses mõttes ellujäämise eest - iga sent oli arvel!). Samal ajal ähvardab idapiiri tagant taas meie ajalooline vaenlane.
Vana-Hiina mõttetark Konfutsius uskus, et kui võimu tipus ei anta head eeskuju, ei anna see ka teistele lootust. Hetkeseis Eesti poliitikas näitabki just seda. Näib, nagu poleks enam mitte kedagi valida. Isegi IRL-i lähimate konkurentide kohta öeldakse, et "ka nemad esindavad ikka sedasama poliitkartelli". Kas tõesti?
Suurimaks probleemiks on käimasolevatel valimistel siiski kahe "paberi järgi" liberaalse erakonna järjekordne silmakirjalik mõõduvõtmine stiilis:
  1. "Kui te meie poolt ei hääleta, siis võidavad NEMAD."
  2. "Ainult meie suudame ära hoida NENDE võimuletuleku. Kui te ei taha NENDE võimuletulekut, ei tohi te kellegi teise kui meie poolt hääletada!"
  3. "Meie hoolitseme teie eest ja kaitseme teid NENDE eest."
  4. "Vaid meie teame, milline on õige majanduspoliitika. Keegi teine ei tea!"

Seega on tegu lausa "tõeministeeriumidega". Ku keegi usub, et nende väitlus annab mingi "suure ja põhimõttelise duelli" mõõdu välja, tahaks küll öelda ühe õpetaja mõtet parafraseerides: "Kas te siis ei tea, mida Edgar räägib ja mida "orav" räägib?" Millele sekundeeris teine õpetaja: "Kas te usute ka, mida nad kõik räägivad? Nad kõik ju valetavad!"
Õnnetuseks on meil endiselt palju neid, keda mainitud 4 punktiga väga kergesti mõjutada saab. Nii võis Facebookis lugeda isegi taolist mõtet, et "kardan oma elu pärast, sest kui Reformierakond ei võida, saab Keskerakond võimule ja Eestis tuleb venemeelne diktatuur". On vaid üks probleem. Millegipärast on Keskerakond just Reformierakonna (mitte IRL-i ega isegi sotside) abil koguni KAKS KORDA valitsusse saanud. Selles valguses ei mõju RE retoorika kuigi usaldusväärsena. Ka viis, kuidas on näiliselt nii vihased konkurendid korduvalt omavahel liikmeid vahetanud, ei ärata usaldust. Kõige drastilisem oli mõistagi see, kui üks väga tähtis keskerakondlane ütles kord, et "Ansip on hullem kui katk" ja paar aastat hiljem ühines sellesama Ansipi erakonnaga... Tahaks küsida, kas liberaalsus tähendab siis põhimõttelageduse sallimist? IRL-is on igatahes teised põhimõtted.
Keskerakonnal ei tahaks üldse peatuda. Kuivõrd pole KE suvatsenud oma koostöölepet Putini "sõjaparteiga" isegi peatada ja on taasiseseisvumisest peale järjekindlalt Eesti riigi vastu töötanud, pole tal ka mingit moraalset õigust riigijuhtimises osaleda. Keskerakond ongi Edgar Savisaare juhtimisel lõplikult asunud nende leeri, kes sihikindlalt eitavad meie kõige põhilisemaid väärtusi, isegi kogu maailmapildi alustalasid. Selline erakond tuleks lihtsalt diskvalifitseerida ja valimised annavad selleks hea võimaluse.
JULGEOLEK
Vähemalt seekord tuleb valima kindlasti minna, sest mitte kellelgi ei tohi olla ükskõik, mis Eesti riigist saab - nagu kord ütles president Lennart Meri. Kui tavaolukorras poleks valimistest kõrvalejäämine ülearu määrav, siis praegu oleks see lausa vastutustundetu. Nimelt võib meist igaühe häälest sõltuda, kas riiki juhivad "taandujad" (nagu viimane aasta on näidanud) või juhitakse riiki Vabadussõja ja taasiseseisvumise aja traditsioonide vaimus. Eesti peab saama uue ja väga tugeva, otsusekindla valitsuse, kes peab julgema vajadusel kasvõi oma liitlastele vastu vaielda, kui see on Eesti rahvuslikes huvides (90-ndatelgi tehti seda korduvalt). Me ei tohi omaenda rumalusest jätta käsuliini tippu nõrgaks, sest ees võivad oodata väga pöördelised sündmused. Seega pole tegu tavaliste valimistega, vaid tegu on kõige tähtsamate valimistega pärast 1992. aastat.
Kui Reformierakond püüab valimiste keskseks teemaks just julgeolekut tõsta, siis tuleb paraku tunnistada, et just RE oleks oma praeguses seisus küll üks viimaseid, kes suudaks Eesti huve kaitsta. Ta ei suuda seda isegi rahulikes oludes, võimaliku kriisi korral aga... Paari kompetentse kindrali värbamisest pole kasu, kui käsuliini tipp on nii nõrk, nagu ta praegu on. Mööda Ämari lennuvälja jalutav peaminister küll mingit erilist turvatunnet ei tekita. Raske uskuda, et isegi RE tavaline valija - kes on sarnaselt IRL-i valijalegi siiski keskmisest arukam - suudab säärase hurraaoptimismiga rahulduda. Meenutuseks - 1938.a. 24. veebruaril lubas president Päts kaitsta Eesti iseseisvust "viimse veretilgani" (YouTube'iski peaks selle kohta video üleval olema). Mis aga tuli - hääletu alistumine...
Tasub ka meenutada, et IRL-ist on tulnud koguni kolm järjestikust kaitseministrit - Jaak Aaviksoo (kes oli ka pronkssõduri teisaldamise tegelikke algatajaid), Mart Laar ja Urmas Reinsalu. Selle tulemusel olemegi oma kaitsekulutused suutnud tõsta 2%-ni SKP-st. Eesti kaitsejõudude viimaste aastate paraadegi vaadates torkab silma kaitseväe arvatust hoopis parem varustatus. Maailma mastaabiski on Eesti oma militariseerituselt 30. koha piirimail. Kindlasti pole Eesti NATO nõrgim lüli. Samuti nõudis Urmas Reinsalu esimesena NATO liitlaste vägesid ja baase alaliselt Eestisse, tehes seda juba enne Ukraina kriisi algust. Kuivõrd oleme NATO piiririik, ongi meie ülesanne kaitsta oma "sektorit".
Viimastel aastatel on otsitud Eesti uut rahvuslikku eesmärki. Selle ütles kuu aja eest välja Juhan Parts üheainsa maagilise sõnaga - ISAMAA. Just sellest ehk rahvuslikest huvidest peabki lähtuma kogu poliitika. Eesti eesmärgiks pole ju mitte maailmavalitsemine (vastupidiselt idanaabrile), vaid rahvuse säilimine. Ühtlasi saame olla oma edukate lahendustega eeskujuks ka kõigile teistele - alates Ukrainast ja Gruusiast ja lõpetades kaugemate maadega.
MAJANDUS- JA SOTSIAALPOLIITLINE KURSS
Keerulise julgeolekuolukorra kõrval on meil veel üldise majandus- ja sotsiaalpoliitiline küsimus - mis teed edasi minna? Olgu kohe öeldud: selleks, et mitte minna paremale, pole vaja minna vasakule! Eesti ei vaja sotsialismi. Ka liberalism on end ammendanud. Eesti vajab hoopis kaastundlikku konservatismi.
Selle üheks väljenduseks ongi IRL-i väljakuulutatud madalapalgaliste tulumaksuvabastus (maksureform). Vaesuse vähendamiseks tuleb aga majandus käima saada, et tekiks palju tasuvaid töökohti. Normaalne demokraatiagi vajab korralikuks toimimiseks turumajandust (seda on tõestanud ka Aasia ja Ladina-Ameerika maade kogemused). Eesti praegune kurss riigikapitalismile ongi juba kaasa toonud jahmatamapanevaid hälbeid demokraatlikest tavadest. Samuti on väidetavalt koguni 50% kõigist töökohtadest avaliku sektori omad.
Vabastades palkadega samas suurusjärgus olevad pensionid tulumaksust, saame natukenegi Eesti riigi poolt tänada neid tänaseid pensionäre, kes punaokupatsiooni ajal tihti väga rasketes oludes töötades valmistasid oma tubli tööga ette Eesti taasiseseisvumise. Kõik need arstid, õpetajad, insenerid, agronoomid, raamatukogutöötajad jpt. elukutsete esindajad, kes elasid kuidagi üle punavõimu terrori ja sama võimu kokkuvarisemisega kaasnenud majanduskrahhi, on nüüd, 24 aastat pärast taasiseseisvumist küll väärt vähemalt seda, et meie oma riik neid nende pensionilt tulumaksu kasseerimisega ei alandaks.
Kui ühe lähedase inimese 20 aastat tagasi kirjapandud sõnad "kui palju võtab riik meilt kasvõi tulumaksu, mille najal ta aga miskipärast kuidagi kosuda ei taha" mõjusid tollal selgelt liiga tormakatena, siis tänapäeval oleks need lausa "kümnesse". Tõesti - mida on väärt see riik, mis isegi kogu oma elu Eesti heaks töötanud pensionäridele (tänu kelle ennastohverdavale tööle üldse oli võimalik taasiseseisvumine) ei saa tulumaksuvabastust võimaldada? Selles valguses pole ka üllatav, miks nii paljud ütlevad võimalikku sõjalist konflikti Venemaaga silmas pidades, et "mina küll seda Rõivase valitsust ei kaitse".
Ent sellega ei saa kuidagi õigustada mingisugust ebapatriootlikkust (muide, vaatamata kogu oma antipaatiale Edgar Savisaare suhtes toetas isegi siinkirjutaja 1991.a. jaanuaris ja augustis kõhklematult Savisaare valitsust!). Kui siinkirjutaja ema tõi oma stagnalembelised tuttavad 20 aasta eest tagasi maa peale sõnadega: "Ega Zhirinovski ei küsi, kes teda ootas ja kes ei oodanud", siis tänapäeval võib julgesti Zhirinovski asemel öelda "Putin".
Ka Reformierakond on seisukohal, et majandusliku heaolu tõus on üks parimaid sisejulgeolekugarantiisid. Täiesti nõus! Ainult et sel juhul peaks RE nõustuma ka ülalöelduga. Pealegi ei kavatse IRL mingit "vasakpööret". Oleme hoopis seda meelt et liberaalsest majanduspoliitikast peab kasu tõusma ka igale üksikisikule. Ka on vaesusest väljamurdmine võimalik. Seda on läinud sajandil tõestanud Euroopast Soome, Norra ja Iirimaa, Aasiast Lõuna-Korea, Singapur, Taivan, samuti Jaapan pärast II MS, Ladina-Ameerikast aga Tshiili.
"Vabaduse mõõt pole see, kas Eestimaal on veel mõni okupatsiooniaegne monument püsti või kas venekeelsed tänavasildid on maha võetud." Ei, tsitaadi autor ei pidanud muidugi mitte silmas kurikuulsat pronkssõdurit. Silmas peeti just seda sõna-, info- ja loomevabadust, mis on olemas Eestis ja mida pole Venemaal ega paljudes teistes maades. Samuti peeti silmas seda, mida kodanikuühiskonnaks nimetatakse ja mis äsjamainitud kolm vabadust võimalikuks teebki, nullides ära riigibürokraatia võimalikud liialdused, mis just vabadust vähendavad.

On ju teada, et "eestlane täidab lolle vene seadusi saksa täpsusega". Siinkohal võiks meenutada andmekaitsjate jaburat katset keelata ära koolide kodulehtedel vilistlaste nimekirjade avaldamise. Ka Euroopast võib tulla veelgi uskumatumaid ideid, millele Eesti peaks viivitamatult punast tuld näitama. Näiteks tehti Lõuna-Euroopast paari aasta eest ettepanek keelata Euroopa Liidus ära ... ahjuküte. Rääkimata poliitkorrektsusest ja igasugustest "progressiivsete ideede" juurutamisest. Erinevalt banaanikõverusest pole taolised ideed enam põrmugi naljakad.
MIKS ON OHTLIK REFORMIERAKONNA JÄTKAMINE JUHTIVA VALITSUSERAKONNANA?
Isegi Margaret Thatcherist tüdinesid britid ja tema oma erakond lõpuks ära, see põhjustaski tema kukutamise 1990. aastal, pärast 11-aastast valitsemist. Tony Blair astus pärast 10-aastast peaministriksolemist ise tagasi - ka temast oldi juba tüdinud. Eestis on Reformierakond aga juba 16 aastat järjest valitsustes olnud, neist viimased 10 aastat juhtiva erakonnana.
Vaadates tõele näkku, pole praegusel kujul RE küll kuidagimoodi kõlbulik juhtiva erakonna rolli täitma. Seal lihtsalt pole praegu ühtki tugevat peaministrikandidaati. Mõned on ise kõrvale tõmbunud, mõned aga on erakond kõrvale lükanud ja mõned on läinud Brüsselisse. Siim Kallase tagasitulek blokeeriti aga ära väljastpoolt ja temagi on mängust väljas. Siinkohal tuleb veelkord meenutada, et praegu vajab Eesti tugevat peaministrit, keda RE paraku ei suuda lähiajal kindlasti leida. Järelikult oleks kõigi, ka RE enda huvides, loobuda võitlusest peaministritooli nimel.
IRL-is pole üldiselt seisukohta, et Reformierakond tuleks üldse valitsusest välja ajada. IRL ise lahkus valitsusest erilise vastupanuta. Ka Reformierakond võiks sama suuta. Me pole ju mõni arengumaa, kus valitsus peab iga hinna eest võimule jääma, sest kukutamise korral pandaks ta lihtsalt vangi. Võimu külge klammerdumine näitaks aga just seda, et RE-l on midagi varjata. Millega liigne võimu külge klammerdumine võib lõppeda, nägime just aasta eest Ukrainas.
Juhul, kui kõigele vaatamata jätkub ka pärast valimisi Reformierakonna juhtiv roll valitsuses, võib prognoosida järgmist. Heal juhul ootavad meid ees erakorralised Riigikogu valimised, halvemal juhul aga Eesti oma Maidan. Ühiskonnas toimuvat jälgides on isegi viimasele viitavaid märke juba enam kui küllalt. Tõtt öelda oleks ka raske uskuda, kui vaatamata massilisele rahulolematusele ikkagi võidaks valimised järjekordselt Reformierakond. Heaga see ei saa lõppeda. Sest "armastada seda, mida rahvas vihkab ja vihata seda, mida rahvas armastab - see on inimloomuse vastane ja sellist inimest tabab peagi õnnetus" (Konfutsius).
IT-maailmast on teada, et liiga enesekindel süsteemiülem võib samuti olla üks tohutu turvarisk. Just nimelt - "jürgenligilik" süsteemiülem võib oma juhusliku vea tõttu kogu ettevõtte töö seisma panna! Praegusel juhul pole aga tegu ühe ettevõtte, vaid terve Eesti riigiga.
Praeguse valitsuse jätkamisel võib vabalt tekkida selline olukord. Oletame, et kuskil väikelinnas on üks leiutaja, kes ongi midagi kasulikku välja mõelnud. Tänase suhtumise juures nõuaks riik esimese asjana sellelt leiutajalt kõigepealt tegevusloa olemasolu ja küsiks, kas tal ikka maksud on makstud. Selle asemel peaks riik hoopis sellele leiutajale igati abiks olema ja pakkuma võimalusi tema saavutuste tutvustamiseks ka välismaal. Meil on nüüd ju koguni väliskaubanduse ja ettevõtlusministri ametikoht olemas, eestimaiste leiutiste tutvustamine oleks just üks tema tegevusvaldkondi.
Majanduskasvuks võimaluste otsimise asemel on asutud hoopis ettevõtjaid ahistama - kui meenutada 1000-euroste arvete eraldi deklareerimise kohustust ja sõiduautode erisoodustuse käibemaksu teemat. Niisugused võtted annavad vahest kõige paremini tunnistust sellest, et Reformierakonna aeg on ümber ja ta peaks kõrvale astuma.
Kahjuks on rahva enamus tõepoolest väga hõlpsalt manipuleeritav. Selleks on tõendeid piisavalt. Reformierakonna ülesehitatud propagandamasin on väga võimas, paljud võivadki jääda uskuma, et isegi RE praegune juhitamatus on väga-väga ajutine ja vähemalt riigiga on kõik kõige paremas korras. Kas tõesti? Kui tulumaksuvaba miinimum tõusis nüüd 10€ võrra, kas tõesti tegi see kedagi õnnelikumaks? Veelgi enam - kas see kurikuulus kooseluseadus parandas kellegi majandulikku toimetulemist? Siinkohal meenutaks, et IRL-i ettepanekud perekonnaseaduse muutmiseks, mis oleks kogu kooseluseaduse (v.a. samasoolisi puudutav osa) mõttetuks muutnud, saatis valitsusliit prügikasti. Oleks igati tervitatav, kui praegune valitsuskoalitsioon oleks palgavaesuse probleemiga sama entusiastlikult tegelenud. Paraku näib, et see temaatika ei lähe tänastele otsustajatele kümnendikkugi nii palju korda.
Õpetlik näide, kui erinevad on siiski IRL ja Reformierakond, seisneb kummagi suutlikkuses skandaale lahendada. TV3 intervjuu Jürgen Ligiga 2012.a. novembris oli lausa kohutav. Nimelt ei suutnud Ligi "tõeministeeriumi"-avaldusele lisaks ("Pole kedagi teist, kes suudaks...") jätta viha välja valamata ka erakonnakaaslase Kaja Kallase peale, kes erakonna rahastamisskandaalile õigesti reageerides tuli välja "Riigikogu liikme eetikakoodeksiga". Siinkohal oleks mõttetu Jürgen Ligi suhtes liigselt kriitiline olla - ta lihtsalt väljendas erakonna või vähemalt selle juhtkonna üldist seisukohta.
On mõeldamatu, et näiteks IRL-is oleks üldse midagi taolist juhtunud. Kui meenutada IRL-i kurikuulsat elamislubade skandaali, siis see lahendati väga kiirelt, jõuliselt ja otsustavalt. Erakond mõistis välkkiirelt toimunu hukka, süüdlased enam erakonda ei kuulu ja ega liiga suurt negatiivset mõju erakonnale siiski pole sellel olnud. Olgugi, et tegelikult mitte ühtegi seadust ei rikutud.
Kui sarnane skandaal, mis RE-ga juhtus, oleks tabanud IRL-i ja siis oleks keegi IRL-i liikmeist tulnud välja eetikakoodeksiga, oleks kindla peale IRL-ist keegi öelnud, et "see näitabki, et juhtunu pole meie erakonnale üldiselt omane ning me juba tegutseme selle nimel, et midagi sellist enam kunagi ei korduks".
MIKS VALIDA ISAMAA JA RES PUBLICA LIITU?
Selleks on rida kaalukaid põhjusi.
1.IRL ei ole elukauge, vaid kuulab nii oma küsitluste kui sotsiaalmeedia jt. kanalite kaudu ka rahva häält. Juba aastaid oleme oma valimisprogrammi koostanud just valijate küsitlemise teel. Oleme saanud nii väga selge ülevaate olulisematest muredest ja just nende (mitte mingi "tagatoa" salasepitsuste!) põhjal oma valimisprogrammi koostanud. Kui loogiliselt võttes peaks Reformierakonna mõne aasta tagune "Uhke Eesti üle!" loosung olema just IRL-i oma, siis eelmainitud põhjusel pole me midagi taolist välja käinud. Oleme aru saanud, et probleemid on väga tõsised ja oleme asunud neid - koostöös valijaga - jõudumööda ka lahendama.
2.IRL pole iga hinna eest võimu küljes kinni. Kõige paremini tõestas seda aastatagune üsna vaikne taandumine valitsusest. Ka nüüd ei kavatse me minna valitsusse kui selle hinnaks oleks mõnest kesksest valimislubadusest loobumine.
3.Ainsana Riigikogus olevatest erakondadest pole IRL ega tema eelkäijad iialgi olnud ühes valitsuses Keskerakonnaga. Nii jääb see ka tulevikus. NB! Kui IRL valis oma suurkogul (28. jaanuaril 2012) Mart Laari tagasiastumise järel endale uut esimeest, tõotas kandidaat Urmas Reinsalu oma valimiskõnes muuhulgas ka "mitte mingit koostööd Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga!" Mis saalis selle järel toimus, oleks omal ajal kirjeldatud sõnadega "kestvad kiiduavaldused". Üsna selge on, et just see lubadus oli ka üks põhjus, mis pani ka siinkirjutajat just selle kandidaadi poolt hääletama.
4.Eesti areng on saanud jõulise impulsi paljude innovaatiliste lahenduste (nagu e-riik) rakendamise läbi just siis ja ainult siis, kui valitsuses on juhtivaks jõuks olnud mõni IRL-i eelkäija. Eriti käib see mõlema Laari valitsuse kohta.
5.Soov väljaöeldud muutuste elluviimiseks on täiesti siiras. Kriitikud nimetavad meie reforme "järjekordseiks häältepüüdmiseks väljaöeldud lubadusteks, mida ei kavatsetagi täita", see ei vasta absoluutselt tõele. Nagu korra öeldud, IRL ei ole nõus minema koalitsiooni, mis maksu- või haldusreformi elluviimise välistab.
6. IRL suudab teha kahte asja korraga: ühelt poolt kaitsta Eesti huve praeguses keerulises julgeolekusituatsioonis ja teiselt poolt teha midagi tõsiseltvõetavat ära üldise viletsuse ja lootusetuse leevendamiseks. Vaid IRL-il on olemas nii tahe, kavad kui tugev meeskond mõlema küsimuse lahendamiseks (mõnel meie konkurendil on küll sama tugev tahe, kuid pole nii tugevat meeskonda, samuti ei kogu nad mingil juhul nii palju hääli kui IRL).
7.IRL ei pea end ilmeksimatuks "tõeministeeriumiks". Tunnistame ka, et teisedki (isegi Keskerakond) võivad välja mõelda Eestile kasuliku idee, mida oleme ikka valmis toetama. Seda muidugi juhul, kui tegu on hea ideega.
8.Suurtest erakondadest on IRL-il selgelt kõige arenenum sisedemokraatia ja liikmete õigused kõige suuremad. Vabaerakonna teke oli osalt põhjustatud sellest, et osade liikmete arvates polnud ka olemasolev tase veel piisav.
9.Kui Reformierakonna või Keskerakonna võidu korral oleksid mingid suuremad ekstsessid vaid aja küsimus, siis IRL-i võit seevastu maandaks pinged. Pealegi on IRL aru saanud, et ekstsesside ärahoidmiseks tuleb teostada vajalikud muutused ise. See on see tee, mida läks 19. sajandil suur Saksa riigimees Otto von Bismarck, hoides nii ära sotsialistide võimuletuleku.
10.Erinevalt konkurentidest nii paremalt kui vasakult teab IRL, et mingeid müütilisi "vabalt ringihõljuvaid miljardeid" Eesti majanduses ei ole. Seetõttu pole me ka lubanud mitte ulmelist miinimumpalka ega muud, vaid oleme lähtunud hetkeolukorrast ja tahame tegeleda selle parandamisega. Tulevikku pole võimalik enam ennustada, seetõttu on ka Reformierakonna kriitika, et tema plaan teeb meie oma mõttetuks, samasugune utoopia, nagu SDE või Keskerakonna lubadusedki. Kui 2007. aastal polnud lubadus 15 aastaga 5 rikkaima Euroopa riigi hulka jõuda üldsegi väga ulmeline, siis nüüdsed RE lubadused lähtuvad endiselt eeldusest, et ei tule uut majanduskriisi. Seda ei tea paraku keegi, pealegi eksisteerib alati Vene faktori mõju.
11.Olematute miljardite asemel on aga õnneks olemas head eesti ja eestimeelsed inimesed. IRL on juba aastaid toetanud avatud rahvusluse põhimõtet. Viktoria Ladõnskaja ja Maksim Rogalski kandideerimine IRL-i nimekirjas nüüdsetel valimistel tõestab lõplikult, et kui mitte-eestlane jagab IRL-i vaateid, sh. ka keele- ja üldse rahvusküsimuses, ei tõrjuta teda kõrvale, vaid teda koheldakse võrdselt teistega. See ongi ainuõige lähenemine.
12.Olukorras, kus teistel suurtel erakondadel on kõigil justkui "katus ära sõitnud", on IRL säilitanud terve mõistuse. Oleme justkui "selge grupijuht" poliitikamaastikul.
13.Riigikogu erakondadest ainsana ei tulnud vaid IRL-ist ainsatki poolthäält kooseluseadusele.
14. Samuti on IRL mitmes just ausat valitsemist ja Riigikogu töö läbipaistvust puudutavas küsimuses olnud teistest selgelt erineval seisukohal.
MÜÜTIDEST
IRL-i ja tema eelkäijate kohta ringleb endiselt palju müüte, mille paikapidamatus on tõestatud. Näited:
*Enamlaste ja kelamlaste liit 1990-91 Savisaare vastu. Siin on üks viga - kas siis Savisaar polnudki "enamlane"?
*Laari valitsus hävitas Eesti põllumajanduse. Absoluutselt vale väide. Põllumajandus ja palju muudki kuivas kokku sotsialistliku suurtootmise kokkukukkumise, mitte Eesti valitsuse sammude tagajärjel - sama juhtus nii Ida-Euroopas, Venemaa, Ukrainas, Gruusias kui mujal. 1991. aastal kritiseerisid hilisemad rahvaliitlased "põllumajanduse probleemidesse ükskõikse suhtumise" eest mitmed hilisemad rahvaliitlased. Paar aastat hiljem väideti juba, et "ei Savisaar, Vähi ega Laar pole midagi teinud põllumajanduse heaks". Eesti põllumajandus tootis kohati kuni 10 korda vajadusest rohkem. Vene turu pani aga kinni just Venemaa ise, mitte Eesti, kuigi idanaaber vajas endiselt Eesti toiduaineid (majandussurve tipuks said 1994. aastal kehtestatud topelttollid Eesti kaupadele). Venemaa ei saanud ju kuidagi lubada, et Eesti saab ise suurepäraselt hakkama. Samuti oli põllumajanduses hõivatud üle 10 korra rohkem töötajaid, kui see moodsas põllumajandusettevõttes tegelikult vajalik.
*IRL ei täida oma lubadusi. Eestis on reeglina võimalik vaid koalitsioonivalitsus. Selle moodustamiseks koostatakse koalitsioonileping, kuhu osapooled paigutavad need valimislubadused, mille elluviimise vastu ükski osapool ei ole. Kui mõne lubaduse elluviimise vastu on mõni koalitsioonipartner, siis pole seda lubadust mõstagi ellu viia võimalik. Samamoodi ei tooda ükski endast lugupidav tarkvaraarendaja teadlikult vigast tarkvara (olgu tegu siis Micro- või mis iganes "softiga"). Töö käigus võib ette tulla ootamatusi ja kõike pole kunagi võimalik ette näha. Valimislubaduste kindlaks täitmiseks on vaja eelkõige tugevat mandaati valijalt ehk võimalikult palju hääli.
*IRL on sama ebademokraatlik, nagu kõik teised "kartellierakonnad". Absoluutselt vale! Vahest kõige paremini tõestavad seda siinkirjutaja kogemused. Tegelikult peaks siinkirjutaja olema ju viimane, kelle sõna IRL-is maksab, sest erakonda astumisel ei tundnud ta seal  m i t t e  k e d a g i  - ei koolide, töö, huvide ega muu kaudu. Sellegipoolest on võimalik IRL-is ometi jõuda oma ideedega kõige kõrgemasse tippu välja - juhtkond aktsepteerib kõiki asjalikke ettepanekuid. Praeguses valimisprogrammiski on terve rida punkte, mis algselt on just siinkirjutaja mõtted olnud.
*Miks IRL ei teinud midagi, kui oli ometi aastaid valitsuses? Vastupidi - valitsuses olles sai väga palju ära tehtud. Muidugi on alati võimalik jääda teadlikult opositsiooni, ent kas see on riigile parem? Omal ajal leidsime, et ei ole. Reaalsus on selline, et kui IRL poleks läinud Reformierakonnaga koalitsiooni, oleks praegune "vikerkaarevalitsus" (nagu seda nimetatakse vahel) sündinud märksa varem. Ainult et selle kohati lausa uskumatud rumalused (kui meenutada läinudaastast katset lubada avalikes kohtades alkoholi tarbida) oleksid siis kestnud mitte ühe aasta, vaid palju kauem. Valitsuses olles oli IRL-il siiski võimalus kahjulikele ideedele (nt. kooseluseadus) käsi ette panna.
KOKKUVÕTTEKS
Kes iganes ütleb, et "valida pole kedagi - ärge minge valima", see pooldab praeguse olukorra jätkumist - isegi, kui vastupidist väidab. Kui üldse kunagi on olnud aeg valima minna ja kui üldse on olnud aeg IRL-i usaldada, siis on see  j u s t  n ü ü d  ja  j u s t  p r a e g u ! Sest kui mõelda, et "nagunii midagi ei muutu" või mida iganes, anname omaenda saatuse ei-tea-kelle kätte. 4 aasta pärast aga võib kõik olla hävinud. Seda tunnet vaevalt et keegi tahab - "miks ma ei teinud seda, kui mul oli võimalus?"
Võib-olla eesti rahvas ei tahagi praegusest hallist lootusetusest välja murda? Ainult et sel juhul pole vaja ka riigis toimuvat kritiseerida. Praegu on just õige aeg väljendada oma rahulolematust valimistel osaledes, andes oma hääle mõistlike muutuste poolt. Muutused tulevadki, kui nii Kesk- kui Reformierakond juhtpositsioonidelt kõrvale tõugatakse. Selleks ongi vaja, et võimalikult paljud rahulolematud tuleksid valima.
Valima minnes ei tohi lasta end mõjutada mingitest reitingutest, vaid mõelda omaenda, lähedaste ja kogu Eesti riigi tulevikule. Isegi reitingutega võidakse üritada valijaid alateadlikult mõjutada, sest keegi ju ei taha kaotajate poolt hääletada. Olgu veelkord öeldud, et "kindlalt edasi" ütlejad ei tea ka ise, kuhu minna...
Ja veel - mida rohkem hääli IRL-ile, seda kindlamini ja kiiremini me oma lubadused täidame! Nii lihtne see ongi. Tasub ka meeles pidada, et mitmest mõistlikke muutusi pooldavast jõust võib vaid IRL-il tekkida võimalus valitsuse moodustamiseks. Selleks lähebki vaja valijate toetust. Eesti vajab tugevat, otsusekindlat valitsust. IRL suudab sellise valitsuse moodustada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar