Vaid mõistlik Eesti saab olla tõeliselt sõbralik

Olen viimase nädala jooksul palju kirjutanud, et tuleb hoiduda vägivallast võõramaalaste vastu - eriti veel, kui arvestada, et tegelikult pole võõramaalased ju meil (seni) ühtegi viharoima toime pannud. Kirjutasin ka, et "avalikkuse silmis jääb süüdlaseks see, kes esimesena alustas". Ometi oli kellelgi vaja ikkagi rünnata esimesena, kusjuures ilma igasuguse põhjuseta. Niisuguste põhjendamatute vaenuaktidega on väga lihtne diskrediteerida kõiki pagulaste vastaseid. Ilmselt see oligi kurjategija(te) üheks põhieesmärgiks.

Vao juhtumi juures võib näha võimalikku idapoolse provokaatori kätt. Niisugune kuritegu teenib ju vaid ühte eesmärki - ajada eestlased omavahel lootusetult tülli ja sundida meid nt. Ukrainat hetkeks unustama.

Juhtunu on eriti arusaamatu veel sellepärast, et Eestisse p o l e veel saabunud a i n s a t k i neist pagulastest (või sissetungijatest), kellest sel aastal iga päev ja iga tund räägitakse. Vaos on pealegi pruunlaste kõrval ka ukrainlasi. (Oletan, et just viimastest keegi joonistaski aknale sinimustvalge südame - pruunlased vaevalt meie rahvusvärve teavad, nagu ka meie ei tea une pealt vist ainsatki musta Aafrika maade lippu - erandiks Botswana, kus samuti sinimustvalged värvid lipul.)

Küsimus on nüüd selles, mis saab edasi? Kas meie otsustajad säilitavad külma pea ja lihtsalt selgitavad juhtunu tagamaad korrektselt välja VÕI järgneb ühe - vabandage väljendust - ahvikarja räigele provokatsioonile vastaspoole samavõrd ebaadekvaatne vastureaktsioon?

Mõtlen võimalikku "ristiretke vaenuõhutajate vastu". Poleks ju nüüd midagi lihtsamat, kui alustada seninägematut nõiajahti kõigi pagulastevastaste vastu - kuni IRL-i ja Vabaerakonnani välja -, süüdistada neid k õ i k i "vaenu õhutamises" (esimeseks ohvriks saaks mõistagi EKRE eesotsas perekond Helmedega) ja nimetada neid kõiki kaasvastutavaks. Mis sellest, et ka EKRE juhtkond pole teinud MITTE MINGEID üleskutseid vägivallaks ega ka muud, mida võiks vaenu õhutamiseks nimetada.

Konkreetsed süüdlased tuleb kindlasti üles leida ja neid tuleb karistada! Samas ei tohi see kasvada millekski, mida võib pidada hiilivaks diktatuuriks - tsensuuri kehtestamine mingil kujul või "vihakõne" kriminaliseerimine (eriti veel arvestades asjaolu, et MITTE KEEGI pole täpselt ära defineerinud, mis asi on "vihakõne" ja mis mitte). Niisugused sammud põhjustaksid üksnes veelgi agressiivsemaid rünnakuid. Lõppsihiks aga võib olla just see, et hakatakse ootama Putinit kui "multi-kulti käest vabastajat". Võimalik, et just niisugune areng ongi süütaja(te) eesmärgiks.

(Paar päeva tagasi kirjutasin just, et putinlik "vali kord" ei suuda tagada tavakodanike turvalisust, sest Venemaal on viimase 10 aastaga toimunud vähemalt Charlie Hebdo-mõõtu terroriakte enam kui 10.)

Tegelikult pole küll vahet, kas meie tänavail röögitakse "Rossija, Rossija" või "Allah akbar". (Olgu siinkohal öeldud, et ka see ühiskond, mida valitsevad kõigi ja kõige vihkajad, pole samuti kuigi meeldiv) Esimest oleme paraku juba küllalt kuulnud. Teist on õnneks veel võimalik ära hoida - mis sõltub suuresti ka sellest, kuidas Vabariigi Valitsus suudab väljalubatut täita (Eestisse valitakse kristlastest või ilmalikest pagulasi ja tervete perekondadena). Viimasest sõltub ka see, kas Vaos nüüd juhtunu jääb viimaseks või väljub olukord kõigi kontrolli alt - mis võib viia pikemas perspektiivis sarnase olukorrani, nagu oli/on Bosnias ja Hertsegoviinas (kõikide sõda kõikide vastu).

Mina pole kindlasti mingi "multikulti" pooldaja - hoopis vastupidi! Sest see nähtus toimib vaid ühe tsivilisatsiooni piires (mõnevõrra erandlikuks on küll ingliskeelsed maad - kuid ilmselt vaid tänu sellele, et need on ingliskeelsed, mis teeb integreerumise kindlasti lihtsamaks).

Lõpetuseks sooviks siiski sõbralikku meelt kõigile. Eelkõige üksteise suhtes. Meie maal on niigi liiga palju verd valatud. Vältigem mineviku tumedama poole jäljendamist. See on praegu siiski võimalik, kui kõik osapooled tegutsevad õigesti ja hoiduvad äärmustest. Eesti peab jääma endiselt maaks, kuhu on oodatud ka need mitte-eestlased, kes jagavad meiega samu väärtusi või vähemalt käituvad siin viisakate külalistena. Vaenulikele tegelastele ja nende õigustajatele tuleb see-eest anda halastamatult "hundipass". Neid me ei salli ja keegi ei tohi ka meid sundida selliseid sallima. Kordan ka seda veelkord, et hetkeseisuga on igasugused jutud, et valitsus ongi juba Eesti maha müünud, absoluutselt alusetud.

Sissetungijatest-pagulastest pole pääsu. Kuidas selles olukorras toimida? (2)

Oma eelmise postituse jätkuks: kui sealt võis välja lugeda, et ootame ära esimese(d) võõramaalaste poolt toimepandud (viha)kuriteo(d), siis nii see kindlasti pole. Minu mõte on, et meiepoolne HEIDUTUS PEAB OLEMA VEENEV (nagu NATO heidutus Venemaa suunal). Kui kõik - nii võõramaalased kui ka nende tulihingelistest kaitsjatest kohalikud multikulti pooldajad - teavad, mis järgneb võõramaalas(t)e suurematele sigadustele, peaks see enam-vähem kõiki distsiplineerima.

Muidugi pole mingit garantiid, et midagi halba ei juhtu, ent vähemalt riigistruktuure saame küll sundida võõramaalastega tõhusamalt tööd tegema. Nt. Vao külast tulnud info põhjal paistab küll, et keegi on jätnud pruunlastele ütlemata, et meil ikka luba küsimata võõrasse korterisse ega majja ei siseneta.

Hetkeseisuga ei saa siiski väita, et Eesti riik ongi juba "maha müüdud" Brüsseli tehnokraatidele. Kuid oht selleks on vaieldamatult olemas. Sellepärast peabki kõiki ja kõike jälgima ja pidevalt survet avaldama, nõudma infot, tegema järelpärimisi. Salaja ei saa valitsus küll väljaöeldust suuremat hulka pagulasi vastu võtta, pealegi torkavad nad kohe tänavapildis silma. Riigiasutusest saadud infot on pealegi võimalik ka kontrollida teiste allikate kaudu.

Hoopis teine olukord tekib, kui vastased ületavad "punase joone". Mida aga pidada "punase joone ületamiseks"? Üks võimalus on see, kui võõramaalas(t)e poolt toimepandud (viha)kuriteole ei järgne Eesti riigi poolset resoluutset tegutsemist: süüdlast (süüdlasi) ei karistata või - mis veel hullem - asutakse hoopis süüdlast (süüdlasi) kaitsma! Vaat see on küll olukord, kus tuleb sundida ka riigistruktuure VALIMA OMA POOL.

Teine võimalus - nagu ka varem sai mainitud - tekib, kui selgub, et valitsus on teadlikult valetanud ja Eestisse saabuvad just sedasorti pagulased, keda lubati vältida. Või, arvestades Euroopa-suunalise invasiooni jätkumist lõuna poolt, annab Eesti valitsus välisele survele järele ja nõustub täiendavalt suurema hulga pagulaste vastuvõtmisega (õige vastus Brüsseli suunas oleks siis küll, et "meie võimalused on juba ammendatud").

Praegu aga valitseb täielik määramatus, sest neid kõnealuseid pagulasi pole ju veel saabunud. Lõplik tõde selgubki siis. Siin aga ongi vaja, et meie ise hoiaksime riigistruktuure oma surve all, siis need mõjutavad ka pagulasi korralikult käituma.

Võib-olla olen valesti aru saanud, aga tundub küll, et mõned lausa ootavad, et võõramaalased mingi eriti räige asjaga hakkama saaksid. Ainult et selle peale nad ei mõtle, et keegi "meie omadest" on siis ohver! Mina küll seda ei taha.

Ent sellepärast peabki mõista andma, et kui midagi s e l l i s t juhtub, saab juhtuda vaid üks kahest:

• a)kas riik paneb süüdlase(d) kohe paika või
• b)me sunnime riiki seda tegema.

Viimasel juhul on jällegi oht, et riik hakkab hoopis meie vastu tegutsema, mis tähendab vaid ühte: see pole siis enam meie riik ja valitsus on juba mingi okupatsioonivalitsus. Sel juhul on meil juba lausa põhiseaduslik õigus kasutada ka jõudu põhiseadusliku korra taastamiseks!

Siiski usun, et käimasolev sõda võidetakse mitte tänaval, vaid ideetasandil (sh. virtuaalruumis). Ka seda on oluline meeles pidada, et PÕHJUSETA rünnakud võõramaalaste või nende majutuskeskuste vastu EI LEIA ÜHISKONNAS MÕISTMIST. Need klassifitseeruvad just viharoimade alla ja nende toimepanijaid mina küll kaitsta ei kavatse.

Teine lugu oleks, kui sellises olukorras otsustatakse Toompeal ja Kadriorus näiteks sõnavabadust piirata (ehkki võib arvata, et avalikkus mõistab vihakuriteod hukka). Taoline ülereageerimine riigi poolt annaks küll meile õiguse jõulisi vastusamme astuda.

Päris keeruline, aga peame vähemalt need võimalikud stsenaariumid ette nägema ja valmis olema kohe reageerima, kui... nojah. Organiseeritud surve riigiasutustele peaks olema pidev ja hakkama toimima juba praegu. Muide, see on ka üks KODANIKUÜHISKONNA tunnus - just kodanikeühendused hoiavadki normaalses ühiskonnas riiki neile sobival kursil. Siis ei saa poliitikud teha, mis neile endile pähe tuleb või mida neile välismaalt soovitatakse.

Sissetungijatest-pagulastest pole pääsu. Kuidas selles olukorras toimida? (1)

Täiesti selge oli, et täielikult pagulaste vastuvõtmist vältida ilmselt ei õnnestu. Massimmigratsiooni oht on õnneks vähemalt praegu päevakorrast maas. Siiski on mitmed ohud endiselt olemas, seetõttu mõned mõtted.

1.Valitsus peab täitma oma lubaduse ("Taavi Rõivas, pea oma sõna!" - nagu Mart Helme meeleavaldusel ütles) ja MITTE VÕTMA VASTU MOSLEMEID ega ÜKSI üle Vahemere või Balkani EUROOPASSE TRÜGINUD NOORI MEHI. Vastu lubati ju võtta kristlaste perekondi, sarnaselt Poolale jt. meie saatusekaaslastele. Et valitsus peaks lubatust kinni, nõuame pidevalt infot selle kohta, kes saabub/saabuvad (kui nad kord tulema hakkavad), kellega täpsemalt tegu on, kuidas neid ülal peetakse (lubati ka, et mitte Eesti riigieelarvest) jne.

2.Väidetavalt olevat pagulased juba kohal ja mitte ainult Vao külas. Kui see on tõsi, tuleb saata järelepärimisi vastavasse omavalitsusse, mille territooriumil on pagulasi nähtud, samuti Politsei- ja Piirivalveametisse. Eeldame, et asjaomased instantsid ei taha skandaali ja annavad ammendavat infot.

3.Üldiselt on tungivalt soovitav vältida asjatuid konflikte võõramaalastega. Mõned tahavad küll kangesti esimesele ettejuhtuvale pruunlasele pasunasse anda, kuid see on just see, mida "sallivuslased" ootavad. Meile on endiselt teretulnud nii mitteeuroopa päritolu tudengid, ärimehed, kultuuritegelased, liitlasvägede sõdurid kui ka Barack Obama, samuti tavalised turistid. Neil pole ju midagi pistmist praegu Euroopat ründavate hordidega.

4.Seda enam peab rõhutama, et absoluutselt kõigil ja kõigel hoitakse silma peal! (NB! See käib ka valitsuse ja riigistruktuuride tegevuse kohta - ei ole midagi nii, et vaid nemad jälgivad meid, vaid ka meie jälgime neid.) Vaid nii saab tagada, et suuremaid jamasid ei tule. Kordan veelkord - seni, kuni võõramaalane ei pane toime kuritegu või ei tee midagi sellist, mida meie üldse ei tee (sest on olemuslikult meile vastuvõtmatu) või mis on meil üldiselt taunitav, EI OLE VAJA MEIL ENDIL MINGIT KONFLIKTI ALGATADA (süüdi on ju see, kes alustas). Ka "pruunlane läks üle minu muru, kuidas ta julges?" stiilis argumendid on pehmelt öeldes ebaveenvad. (Ei ole ka Vao külla enam huvireisile vaja minna, eriti tsiklitega.) Raskematel juhtudel, kus võõramaalased ise tüli norivad, otseselt seadusi rikuvad või midagi taunimisväärset teevad (nagu nad Rootsis ja mujal teevad gasp-emotikon ), tuleb juhtunust kindlasti avalikkust teavitada, samuti vastavaid organeid.

5.Igasugune protest ükskõik mille vastu on mõttetu, kui selle taga pole reaalset jõudu, mis sunnib OTSUSTAJAID endaga arvestama. Suhtumine stiilis "ah, niikuinii läheb... sinnasamusesse" töötab tahes-tahtmata just nimelt "sallijate" huvides. Loevad pidevad meeleavaldused, allkirjade kogumised jt. n ä h t a v a d aktsioonid. Samuti loeb pidev mõistaandmine, et kui

a)valitsus ei täida oma pagulaste vastuvõtmise osas antud lubadusi ja/või

b)asub looma administratiiv-justiitsterroril (nagu on Rootsis) põhinevat süsteemi, võib ees oodata Eesti Maidan.

6.Hetkeseisuga on igasugused jutud valitsuse "reeturlikkusest" küll täiesti alusetud. Seega keeras Kristiina Ojuland "reeturite nimekirja" koostamisega küll vindi selgelt üle. (Allkirjade kogumise aktsioon, nagu öeldud, on see-eest tal küll igati õige ja tänuväärt.) Küll aga võib selline nimekiri täiesti iseenesest tekkida, kui ka meil peaks aset leidma mõni räigem võõramaalaste poolt toimepandud asi, nagu neid on Lääne- või Põhja-Euroopas juba olnud küllaga ning NB! "sallijatest" arvamusliidrite survel asub riik ikkagi sisserändajate poolele ning astub samme hoopis nt. sõnavabaduse piiramise suunas. Teine võimalus on, kui valitsus ei täida oma lubadust ja otsustab (nt. Euroopa "partnerite" survel) siiski veel mõnedsajad pagulased vastu võtta või laseb maale sellist kontingenti, keda ometi lubas mitte riiki lubada.

Kas putinlik süsteem suudab tagada tavakodaniku turvalisust paremini kui demokraatlik õigusriik?

On neid, kelle arust oleks vaja hästi läbi saada Putini Venemaaga, sest muidu ei saavat islamistidest jagu. On isegi neid, kelle arust putinlik süsteem on parem kui läänelik demokraatlik õigusriik - sest suutvat tagada tavakodaniku turvalisust paremini. Faktid seda küll ei kinnita.

Kui vaadelda just kõige lähimat minevikku ehk viimast 10 aastat, siis selle aja jooksul on Venemaal toimunud terrorirünnakuid märkimisväärselt rohkem kui Euroopas. Oluline on märkida, et PEA IGAÜKS NEIST oli v ä h e m a l t sama suure ohvrite arvuga kui oli Charlie Hebdo rünnak Prantsusmaal:

• 2006 - Moskva turg
• 2008 - Vladikavkaz
• 2009 - Nazran ja Nevski Express
• 2010 - Moskva metroo, Kizljar, Stavropol, Tsentoroi, Vladikavkaz ja Groznõi
• 2011 - Domodedovo lennujaam
• 2012 - Mahhatshkala
• 2013 - Volgograd (oktoober ja detsember)

Kuigi islamistid on ka Euroopas juba aastaid aeg-ajalt terroriakte toime pannud, on seni tulnud Euroopas vähemalt samapalju muret tunda nii-öelda "omade" pärast (meenutagem Anders Behring Breivikut või Soome koolitulistamisi!). Pärast 2005.a. Londoni rünnakuid on küll väiksemaid islamistide toimepandud rünnakuid olnud, nende sihtmärkideks olid reeglina kas sõjaväelased/militaarobjektid või juutide kui islamistide tavalise sihtmärgiga seotud objektid. Olukord Euroopas on paraku muutunud just viimase aasta jooksul - islamistid on asunud ründama ka täiesti tavalisi inimesi.

Samas võimendab meedia kõik Euroopas või Ameerikas toimuva alati palju suuremaks kui Venemaal toimuva. Seetõttu jääbki mulje, et terrorism on Euroopas suurem probleem kui Venemaal. Tegelikult teevad Euroopa julgeoleku- ja vastuluureteenistused oma tööd palju paremini, kui üldiselt arvatakse, ja ärahoitud terroriakte on palju rohkem - samas võimendatakse ka nurjunud terroriaktid meedia poolt üles. Venemaal toimuv pälvib laiemat rahvusvahelist tähelepanu paraku vaid, siis, kui seal midagi eriti koledat toimub (nagu India, Hiina või teiste maadegi puhul).

Järeldus on siit see, et putinlik süsteem EI SUUDA TAGADA INIMESTE TURVALISUST - pigem suudab seda ikkagi näiliselt "nõrk" demokraatlik õigusriik. Samuti ei vaja mitte Euroopa Venemaa abi, vaid pigem vastupidi! (Eelpooltoodud sünge nimekiri tõestab seda)

Veelkord pagulasküsimusest ja suhetest Euroopa Liiduga

Tegelikult suudaks Ida-Euroopa ka Lääne-Euroopa päästa, kui viimane probleemistikule mõistusega läheneks. Praegu aga valitseb seal lääne pool selline "kindlalt-edasi-põhja-välja!" mentaliteet. Absoluutselt lubamatu oleks lasta neil endid kaasa tirida. Nad võivad küll meid igasuguste asjadega hirmutada, tegelikult on nad enamalt jaolt ühed "pehmod".

Seda jahmatavam on jälgida, kuidas paljud sissetungijate-pagulaste vastased käituvad täpselt samasuguste "pehmode" kombel. Sest kui käib vaid üks lõputu virisemine, et "niikuinii läheb metsa" ja "niikuinii sõidetakse meist jälle üle", siis võib kindel olla, et nii ka läheb. Ainult et sel juhul pole vaja ka viriseda, vaid parem siis juba siit riigist jalga lasta, näiteks Austraaliasse.

EW sündis aga koguni vihases võitluses ÜHEAEGSELT KAHE suurvõimu vastu ja õnnestus võita mõlemat. Samuti on meil veel 25 aasta tagused kogemused vägagi elavalt meeles. Kuidas saavad meid hirmutada mingid "valitsuse soomustatud limusiinid", kui tookord seisis meil vastas 45 000 tuumapead, keemia- ja biorelvi, 55 000 tanki, 50 000 suurtükki, pea 100 000 soomukit ja 5,5 miljonilist isikkoosseisu (sh. Spetsnazi kõrilõikajad) ning KGB terroriaparaati omav kurjuseriik? Ehk nagu Texase kõnekäänd ütleb: "Ka väiksem mees võib suuremat võita, kui ta on järjekindel ja kui tal on õigus!"

Tahakski teada - kuidas on võimalik, et 25 aastaga seesama rahvas, kes vaid veerand sajandit tagasi oli samamoodi valmis oma eludega riskima, nagu praegu ukrainlased teevad, on sedavõrd "pehmostunud", et ei suuda vajadusel isegi omaenda "pehmodest" poliitikuid paika panna? Mina küll aru ei saa. Mõelgem selle peale.

Kes väidab, et "me ei saa Euroopa Liidu vastu", see eksib. EL-s on samuti praegu võimul "pehmod", nii et neid pole mõtet üldse karta. Näiteks Prantsuse ja Saksa tipp-poliitikute viimase aja väljaütlemised viitavad juba vaat et skisofreeniale: ühelt poolt öeldakse, et pagulaste-sissetungijatega tullakse toime küll ja siis jälle antakse turmtuld idaeurooplaste pihta, sest need "polevat solidaarsed" - mis näitab ju selgelt, et ei tulda toime.

Antud olukorras tuleb lihtsalt TEHA SEDA, MIS ON ÕIGE ehk kaitsta omaenda rahvuslikke huve. Mis ongi just Euroopa huvid! Mitte aga kuulata neid poliitikuid või muid "arvamusliidreid", kes vaid imiteerivad mõtestatud tegevust, aga sellegipoolest kipuvad teisi õpetama.

Olukorrast Eesti riigis 2015 A.D.

"Minu kogemus ütleb, et saadikud keskenduvad vaid oma kampaania rahastajatele ja ei karda selle raha saamiseks demokraatlikke tavasid unustada."

"Inimlikkus on asendunud poliitikaga. Vabariik on minetanud oma näo."

"Parlament koosneb ahnetest, tülitsevatest saadikutest. Ühishuve ei pea keegi silmas."

"Me peame Vabariiki uskuma. Hetkel, mil me usu demokraatiasse kaotame, kaotame me ka demokraatia enda."

"Sulle ei meeldi poliitikud?" - "Mulle meeldivad paar tükki, aga ühes neist pole ma kindel... Ma arvan, et see süsteem ei toimi. Meil on vaja süsteemi, kus poliitikud arutavad probleemi, otsustavad, mis on rahva huvides parim lahendus ja teostavad selle." - "Seda me ju teemegi. Häda on selles, et rahvas ei saa sellest aru."

Kust need laused ja dialoog küll pärit on? Kas on need praeguse valimiskampaaniaga seotud? Tegelikult mitte. Need on pärit "Tähesõdade" 1. ja 2. filmist "Nähtamatu oht" ja "Kloonide rünnak". Kuid Eestis valitseva meeleoluga lähevad need ülitäpselt kokku.

Taas on käimas Riigikogu valimised. Seekord toimuvad need väga keerulisel ajal. Näib, nagu oleks kogu rahval elutahe välja voolanud, sest säärast pessimismi, nagu praegu, polnud ka 20 aasta eest (kuigi siis võideldi sõna otseses mõttes ellujäämise eest - iga sent oli arvel!). Samal ajal ähvardab idapiiri tagant taas meie ajalooline vaenlane.

Vana-Hiina mõttetark Konfutsius uskus, et kui võimu tipus ei anta head eeskuju, ei anna see ka teistele lootust. Hetkeseis Eesti poliitikas näitabki just seda. Näib, nagu poleks enam mitte kedagi valida. Isegi IRL-i lähimate konkurentide kohta öeldakse, et "ka nemad esindavad ikka sedasama poliitkartelli". Kas tõesti?

Suurimaks probleemiks on käimasolevatel valimistel siiski kahe "paberi järgi" liberaalse erakonna järjekordne silmakirjalik mõõduvõtmine stiilis:

1. "Kui te meie poolt ei hääleta, siis võidavad NEMAD."
2. "Ainult meie suudame ära hoida NENDE võimuletuleku. Kui te ei taha NENDE võimuletulekut, ei tohi te kellegi teise kui meie poolt hääletada!"
3. "Meie hoolitseme teie eest ja kaitseme teid NENDE eest."
4. "Vaid meie teame, milline on õige majanduspoliitika. Keegi teine ei tea!"

Seega on tegu lausa "tõeministeeriumidega". Ku keegi usub, et nende väitlus annab mingi "suure ja põhimõttelise duelli" mõõdu välja, tahaks küll öelda ühe õpetaja mõtet parafraseerides: "Kas te siis ei tea, mida Edgar räägib ja mida "orav" räägib?" Millele sekundeeris teine õpetaja: "Kas te usute ka, mida nad kõik räägivad? Nad kõik ju valetavad!"

Õnnetuseks on meil endiselt palju neid, keda mainitud 4 punktiga väga kergesti mõjutada saab. Nii võis Facebookis lugeda isegi taolist mõtet, et "kardan oma elu pärast, sest kui Reformierakond ei võida, saab Keskerakond võimule ja Eestis tuleb venemeelne diktatuur". On vaid üks probleem. Millegipärast on Keskerakond just Reformierakonna (mitte IRL-i ega isegi sotside) abil koguni KAKS KORDA valitsusse saanud. Selles valguses ei mõju RE retoorika kuigi usaldusväärsena. Ka viis, kuidas on näiliselt nii vihased konkurendid korduvalt omavahel liikmeid vahetanud, ei ärata usaldust. Kõige drastilisem oli mõistagi see, kui üks väga tähtis keskerakondlane ütles kord, et "Ansip on hullem kui katk" ja paar aastat hiljem ühines sellesama Ansipi erakonnaga... Tahaks küsida, kas liberaalsus tähendab siis põhimõttelageduse sallimist? IRL-is on igatahes teised põhimõtted.

Keskerakonnal ei tahaks üldse peatuda. Kuivõrd pole KE suvatsenud oma koostöölepet Putini "sõjaparteiga" isegi peatada ja on taasiseseisvumisest peale järjekindlalt Eesti riigi vastu töötanud, pole tal ka mingit moraalset õigust riigijuhtimises osaleda. Keskerakond ongi Edgar Savisaare juhtimisel lõplikult asunud nende leeri, kes sihikindlalt eitavad meie kõige põhilisemaid väärtusi, isegi kogu maailmapildi alustalasid. Selline erakond tuleks lihtsalt diskvalifitseerida ja valimised annavad selleks hea võimaluse.

JULGEOLEK

Vähemalt seekord tuleb valima kindlasti minna, sest mitte kellelgi ei tohi olla ükskõik, mis Eesti riigist saab - nagu kord ütles president Lennart Meri. Kui tavaolukorras poleks valimistest kõrvalejäämine ülearu määrav, siis praegu oleks see lausa vastutustundetu. Nimelt võib meist igaühe häälest sõltuda, kas riiki juhivad "taandujad" (nagu viimane aasta on näidanud) või juhitakse riiki Vabadussõja ja taasiseseisvumise aja traditsioonide vaimus. Eesti peab saama uue ja väga tugeva, otsusekindla valitsuse, kes peab julgema vajadusel kasvõi oma liitlastele vastu vaielda, kui see on Eesti rahvuslikes huvides (90-ndatelgi tehti seda korduvalt). Me ei tohi omaenda rumalusest jätta käsuliini tippu nõrgaks, sest ees võivad oodata väga pöördelised sündmused. Seega pole tegu tavaliste valimistega, vaid tegu on kõige tähtsamate valimistega pärast 1992. aastat.

Kui Reformierakond püüab valimiste keskseks teemaks just julgeolekut tõsta, siis tuleb paraku tunnistada, et just RE oleks oma praeguses seisus küll üks viimaseid, kes suudaks Eesti huve kaitsta. Ta ei suuda seda isegi rahulikes oludes, võimaliku kriisi korral aga... Paari kompetentse kindrali värbamisest pole kasu, kui käsuliini tipp on nii nõrk, nagu ta praegu on. Mööda Ämari lennuvälja jalutav peaminister küll mingit erilist turvatunnet ei tekita. Raske uskuda, et isegi RE tavaline valija - kes on sarnaselt IRL-i valijalegi siiski keskmisest arukam - suudab säärase hurraaoptimismiga rahulduda. Meenutuseks - 1938.a. 24. veebruaril lubas president Päts kaitsta Eesti iseseisvust "viimse veretilgani" (YouTube'iski peaks selle kohta video üleval olema). Mis aga tuli - hääletu alistumine...

Tasub ka meenutada, et IRL-ist on tulnud koguni kolm järjestikust kaitseministrit - Jaak Aaviksoo (kes oli ka pronkssõduri teisaldamise tegelikke algatajaid), Mart Laar ja Urmas Reinsalu. Selle tulemusel olemegi oma kaitsekulutused suutnud tõsta 2%-ni SKP-st. Eesti kaitsejõudude viimaste aastate paraadegi vaadates torkab silma kaitseväe arvatust hoopis parem varustatus. Maailma mastaabiski on Eesti oma militariseerituselt 30. koha piirimail. Kindlasti pole Eesti NATO nõrgim lüli. Samuti nõudis Urmas Reinsalu esimesena NATO liitlaste vägesid ja baase alaliselt Eestisse, tehes seda juba enne Ukraina kriisi algust. Kuivõrd oleme NATO piiririik, ongi meie ülesanne kaitsta oma "sektorit".

Viimastel aastatel on otsitud Eesti uut rahvuslikku eesmärki. Selle ütles kuu aja eest välja Juhan Parts üheainsa maagilise sõnaga - ISAMAA. Just sellest ehk rahvuslikest huvidest peabki lähtuma kogu poliitika. Eesti eesmärgiks pole ju mitte maailmavalitsemine (vastupidiselt idanaabrile), vaid rahvuse säilimine. Ühtlasi saame olla oma edukate lahendustega eeskujuks ka kõigile teistele - alates Ukrainast ja Gruusiast ja lõpetades kaugemate maadega.

MAJANDUS- JA SOTSIAALPOLIITLINE KURSS

Keerulise julgeolekuolukorra kõrval on meil veel üldise majandus- ja sotsiaalpoliitiline küsimus - mis teed edasi minna? Olgu kohe öeldud: selleks, et mitte minna paremale, pole vaja minna vasakule! Eesti ei vaja sotsialismi. Ka liberalism on end ammendanud. Eesti vajab hoopis kaastundlikku konservatismi.

Selle üheks väljenduseks ongi IRL-i väljakuulutatud madalapalgaliste tulumaksuvabastus (maksureform). Vaesuse vähendamiseks tuleb aga majandus käima saada, et tekiks palju tasuvaid töökohti. Normaalne demokraatiagi vajab korralikuks toimimiseks turumajandust (seda on tõestanud ka Aasia ja Ladina-Ameerika maade kogemused). Eesti praegune kurss riigikapitalismile ongi juba kaasa toonud jahmatamapanevaid hälbeid demokraatlikest tavadest. Samuti on väidetavalt koguni 50% kõigist töökohtadest avaliku sektori omad.

Vabastades palkadega samas suurusjärgus olevad pensionid tulumaksust, saame natukenegi Eesti riigi poolt tänada neid tänaseid pensionäre, kes punaokupatsiooni ajal tihti väga rasketes oludes töötades valmistasid oma tubli tööga ette Eesti taasiseseisvumise. Kõik need arstid, õpetajad, insenerid, agronoomid, raamatukogutöötajad jpt. elukutsete esindajad, kes elasid kuidagi üle punavõimu terrori ja sama võimu kokkuvarisemisega kaasnenud majanduskrahhi, on nüüd, 24 aastat pärast taasiseseisvumist küll väärt vähemalt seda, et meie oma riik neid nende pensionilt tulumaksu kasseerimisega ei alandaks.

Kui ühe lähedase inimese 20 aastat tagasi kirjapandud sõnad "kui palju võtab riik meilt kasvõi tulumaksu, mille najal ta aga miskipärast kuidagi kosuda ei taha" mõjusid tollal selgelt liiga tormakatena, siis tänapäeval oleks need lausa "kümnesse". Tõesti - mida on väärt see riik, mis isegi kogu oma elu Eesti heaks töötanud pensionäridele (tänu kelle ennastohverdavale tööle üldse oli võimalik taasiseseisvumine) ei saa tulumaksuvabastust võimaldada? Selles valguses pole ka üllatav, miks nii paljud ütlevad võimalikku sõjalist konflikti Venemaaga silmas pidades, et "mina küll seda Rõivase valitsust ei kaitse".

Ent sellega ei saa kuidagi õigustada mingisugust ebapatriootlikkust (muide, vaatamata kogu oma antipaatiale Edgar Savisaare suhtes toetas isegi siinkirjutaja 1991.a. jaanuaris ja augustis kõhklematult Savisaare valitsust!). Kui siinkirjutaja ema tõi oma stagnalembelised tuttavad 20 aasta eest tagasi maa peale sõnadega: "Ega Zhirinovski ei küsi, kes teda ootas ja kes ei oodanud", siis tänapäeval võib julgesti Zhirinovski asemel öelda "Putin".

Ka Reformierakond on seisukohal, et majandusliku heaolu tõus on üks parimaid sisejulgeolekugarantiisid. Täiesti nõus! Ainult et sel juhul peaks RE nõustuma ka ülalöelduga. Pealegi ei kavatse IRL mingit "vasakpööret". Oleme hoopis seda meelt et liberaalsest majanduspoliitikast peab kasu tõusma ka igale üksikisikule. Ka on vaesusest väljamurdmine võimalik. Seda on läinud sajandil tõestanud Euroopast Soome, Norra ja Iirimaa, Aasiast Lõuna-Korea, Singapur, Taivan, samuti Jaapan pärast II MS, Ladina-Ameerikast aga Tshiili.

"Vabaduse mõõt pole see, kas Eestimaal on veel mõni okupatsiooniaegne monument püsti või kas venekeelsed tänavasildid on maha võetud." Ei, tsitaadi autor ei pidanud muidugi mitte silmas kurikuulsat pronkssõdurit. Silmas peeti just seda sõna-, info- ja loomevabadust, mis on olemas Eestis ja mida pole Venemaal ega paljudes teistes maades. Samuti peeti silmas seda, mida kodanikuühiskonnaks nimetatakse ja mis äsjamainitud kolm vabadust võimalikuks teebki, nullides ära riigibürokraatia võimalikud liialdused, mis just vabadust vähendavad.

On ju teada, et "eestlane täidab lolle vene seadusi saksa täpsusega". Siinkohal võiks meenutada andmekaitsjate jaburat katset keelata ära koolide kodulehtedel vilistlaste nimekirjade avaldamise. Ka Euroopast võib tulla veelgi uskumatumaid ideid, millele Eesti peaks viivitamatult punast tuld näitama. Näiteks tehti Lõuna-Euroopast paari aasta eest ettepanek keelata Euroopa Liidus ära ... ahjuküte. Rääkimata poliitkorrektsusest ja igasugustest "progressiivsete ideede" juurutamisest. Erinevalt banaanikõverusest pole taolised ideed enam põrmugi naljakad.

MIKS ON OHTLIK REFORMIERAKONNA JÄTKAMINE JUHTIVA VALITSUSERAKONNANA?

Isegi Margaret Thatcherist tüdinesid britid ja tema oma erakond lõpuks ära, see põhjustaski tema kukutamise 1990. aastal, pärast 11-aastast valitsemist. Tony Blair astus pärast 10-aastast peaministriksolemist ise tagasi - ka temast oldi juba tüdinud. Eestis on Reformierakond aga juba 16 aastat järjest valitsustes olnud, neist viimased 10 aastat juhtiva erakonnana.

Vaadates tõele näkku, pole praegusel kujul RE küll kuidagimoodi kõlbulik juhtiva erakonna rolli täitma. Seal lihtsalt pole praegu ühtki tugevat peaministrikandidaati. Mõned on ise kõrvale tõmbunud, mõned aga on erakond kõrvale lükanud ja mõned on läinud Brüsselisse. Siim Kallase tagasitulek blokeeriti aga ära väljastpoolt ja temagi on mängust väljas. Siinkohal tuleb veelkord meenutada, et praegu vajab Eesti tugevat peaministrit, keda RE paraku ei suuda lähiajal kindlasti leida. Järelikult oleks kõigi, ka RE enda huvides, loobuda võitlusest peaministritooli nimel.

IRL-is pole üldiselt seisukohta, et Reformierakond tuleks üldse valitsusest välja ajada. IRL ise lahkus valitsusest erilise vastupanuta. Ka Reformierakond võiks sama suuta. Me pole ju mõni arengumaa, kus valitsus peab iga hinna eest võimule jääma, sest kukutamise korral pandaks ta lihtsalt vangi. Võimu külge klammerdumine näitaks aga just seda, et RE-l on midagi varjata. Millega liigne võimu külge klammerdumine võib lõppeda, nägime just aasta eest Ukrainas.

Juhul, kui kõigele vaatamata jätkub ka pärast valimisi Reformierakonna juhtiv roll valitsuses, võib prognoosida järgmist. Heal juhul ootavad meid ees erakorralised Riigikogu valimised, halvemal juhul aga Eesti oma Maidan. Ühiskonnas toimuvat jälgides on isegi viimasele viitavaid märke juba enam kui küllalt. Tõtt öelda oleks ka raske uskuda, kui vaatamata massilisele rahulolematusele ikkagi võidaks valimised järjekordselt Reformierakond. Heaga see ei saa lõppeda. Sest "armastada seda, mida rahvas vihkab ja vihata seda, mida rahvas armastab - see on inimloomuse vastane ja sellist inimest tabab peagi õnnetus" (Konfutsius).

IT-maailmast on teada, et liiga enesekindel süsteemiülem võib samuti olla üks tohutu turvarisk. Just nimelt - "jürgenligilik" süsteemiülem võib oma juhusliku vea tõttu kogu ettevõtte töö seisma panna! Praegusel juhul pole aga tegu ühe ettevõtte, vaid terve Eesti riigiga.

Praeguse valitsuse jätkamisel võib vabalt tekkida selline olukord. Oletame, et kuskil väikelinnas on üks leiutaja, kes ongi midagi kasulikku välja mõelnud. Tänase suhtumise juures nõuaks riik esimese asjana sellelt leiutajalt kõigepealt tegevusloa olemasolu ja küsiks, kas tal ikka maksud on makstud. Selle asemel peaks riik hoopis sellele leiutajale igati abiks olema ja pakkuma võimalusi tema saavutuste tutvustamiseks ka välismaal. Meil on nüüd ju koguni väliskaubanduse ja ettevõtlusministri ametikoht olemas, eestimaiste leiutiste tutvustamine oleks just üks tema tegevusvaldkondi.

Majanduskasvuks võimaluste otsimise asemel on asutud hoopis ettevõtjaid ahistama - kui meenutada 1000-euroste arvete eraldi deklareerimise kohustust ja sõiduautode erisoodustuse käibemaksu teemat. Niisugused võtted annavad vahest kõige paremini tunnistust sellest, et Reformierakonna aeg on ümber ja ta peaks kõrvale astuma.

Kahjuks on rahva enamus tõepoolest väga hõlpsalt manipuleeritav. Selleks on tõendeid piisavalt. Reformierakonna ülesehitatud propagandamasin on väga võimas, paljud võivadki jääda uskuma, et isegi RE praegune juhitamatus on väga-väga ajutine ja vähemalt riigiga on kõik kõige paremas korras. Kas tõesti? Kui tulumaksuvaba miinimum tõusis nüüd 10€ võrra, kas tõesti tegi see kedagi õnnelikumaks? Veelgi enam - kas see kurikuulus kooseluseadus parandas kellegi majandulikku toimetulemist? Siinkohal meenutaks, et IRL-i ettepanekud perekonnaseaduse muutmiseks, mis oleks kogu kooseluseaduse (v.a. samasoolisi puudutav osa) mõttetuks muutnud, saatis valitsusliit prügikasti. Oleks igati tervitatav, kui praegune valitsuskoalitsioon oleks palgavaesuse probleemiga sama entusiastlikult tegelenud. Paraku näib, et see temaatika ei lähe tänastele otsustajatele kümnendikkugi nii palju korda.

Õpetlik näide, kui erinevad on siiski IRL ja Reformierakond, seisneb kummagi suutlikkuses skandaale lahendada. TV3 intervjuu Jürgen Ligiga 2012.a. novembris oli lausa kohutav. Nimelt ei suutnud Ligi "tõeministeeriumi"-avaldusele lisaks ("Pole kedagi teist, kes suudaks...") jätta viha välja valamata ka erakonnakaaslase Kaja Kallase peale, kes erakonna rahastamisskandaalile õigesti reageerides tuli välja "Riigikogu liikme eetikakoodeksiga". Siinkohal oleks mõttetu Jürgen Ligi suhtes liigselt kriitiline olla - ta lihtsalt väljendas erakonna või vähemalt selle juhtkonna üldist seisukohta.

On mõeldamatu, et näiteks IRL-is oleks üldse midagi taolist juhtunud. Kui meenutada IRL-i kurikuulsat elamislubade skandaali, siis see lahendati väga kiirelt, jõuliselt ja otsustavalt. Erakond mõistis välkkiirelt toimunu hukka, süüdlased enam erakonda ei kuulu ja ega liiga suurt negatiivset mõju erakonnale siiski pole sellel olnud. Olgugi, et tegelikult mitte ühtegi seadust ei rikutud.

Kui sarnane skandaal, mis RE-ga juhtus, oleks tabanud IRL-i ja siis oleks keegi IRL-i liikmeist tulnud välja eetikakoodeksiga, oleks kindla peale IRL-ist keegi öelnud, et "see näitabki, et juhtunu pole meie erakonnale üldiselt omane ning me juba tegutseme selle nimel, et midagi sellist enam kunagi ei korduks".

MIKS VALIDA ISAMAA JA RES PUBLICA LIITU?

Selleks on rida kaalukaid põhjusi.

1.IRL ei ole elukauge, vaid kuulab nii oma küsitluste kui sotsiaalmeedia jt. kanalite kaudu ka rahva häält. Juba aastaid oleme oma valimisprogrammi koostanud just valijate küsitlemise teel. Oleme saanud nii väga selge ülevaate olulisematest muredest ja just nende (mitte mingi "tagatoa" salasepitsuste!) põhjal oma valimisprogrammi koostanud. Kui loogiliselt võttes peaks Reformierakonna mõne aasta tagune "Uhke Eesti üle!" loosung olema just IRL-i oma, siis eelmainitud põhjusel pole me midagi taolist välja käinud. Oleme aru saanud, et probleemid on väga tõsised ja oleme asunud neid - koostöös valijaga - jõudumööda ka lahendama.

2.IRL pole iga hinna eest võimu küljes kinni. Kõige paremini tõestas seda aastatagune üsna vaikne taandumine valitsusest. Ka nüüd ei kavatse me minna valitsusse kui selle hinnaks oleks mõnest kesksest valimislubadusest loobumine.

3.Ainsana Riigikogus olevatest erakondadest pole IRL ega tema eelkäijad iialgi olnud ühes valitsuses Keskerakonnaga. Nii jääb see ka tulevikus. NB! Kui IRL valis oma suurkogul (28. jaanuaril 2012) Mart Laari tagasiastumise järel endale uut esimeest, tõotas kandidaat Urmas Reinsalu oma valimiskõnes muuhulgas ka "mitte mingit koostööd Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga!" Mis saalis selle järel toimus, oleks omal ajal kirjeldatud sõnadega "kestvad kiiduavaldused". Üsna selge on, et just see lubadus oli ka üks põhjus, mis pani ka siinkirjutajat just selle kandidaadi poolt hääletama.

4.Eesti areng on saanud jõulise impulsi paljude innovaatiliste lahenduste (nagu e-riik) rakendamise läbi just siis ja ainult siis, kui valitsuses on juhtivaks jõuks olnud mõni IRL-i eelkäija. Eriti käib see mõlema Laari valitsuse kohta.

5.Soov väljaöeldud muutuste elluviimiseks on täiesti siiras. Kriitikud nimetavad meie reforme "järjekordseiks häältepüüdmiseks väljaöeldud lubadusteks, mida ei kavatsetagi täita", see ei vasta absoluutselt tõele. Nagu korra öeldud, IRL ei ole nõus minema koalitsiooni, mis maksu- või haldusreformi elluviimise välistab.

6. IRL suudab teha kahte asja korraga: ühelt poolt kaitsta Eesti huve praeguses keerulises julgeolekusituatsioonis ja teiselt poolt teha midagi tõsiseltvõetavat ära üldise viletsuse ja lootusetuse leevendamiseks. Vaid IRL-il on olemas nii tahe, kavad kui tugev meeskond mõlema küsimuse lahendamiseks (mõnel meie konkurendil on küll sama tugev tahe, kuid pole nii tugevat meeskonda, samuti ei kogu nad mingil juhul nii palju hääli kui IRL).

7.IRL ei pea end ilmeksimatuks "tõeministeeriumiks". Tunnistame ka, et teisedki (isegi Keskerakond) võivad välja mõelda Eestile kasuliku idee, mida oleme ikka valmis toetama. Seda muidugi juhul, kui tegu on hea ideega.

8.Suurtest erakondadest on IRL-il selgelt kõige arenenum sisedemokraatia ja liikmete õigused kõige suuremad. Vabaerakonna teke oli osalt põhjustatud sellest, et osade liikmete arvates polnud ka olemasolev tase veel piisav.

9.Kui Reformierakonna või Keskerakonna võidu korral oleksid mingid suuremad ekstsessid vaid aja küsimus, siis IRL-i võit seevastu maandaks pinged. Pealegi on IRL aru saanud, et ekstsesside ärahoidmiseks tuleb teostada vajalikud muutused ise. See on see tee, mida läks 19. sajandil suur Saksa riigimees Otto von Bismarck, hoides nii ära sotsialistide võimuletuleku.

10.Erinevalt konkurentidest nii paremalt kui vasakult teab IRL, et mingeid müütilisi "vabalt ringihõljuvaid miljardeid" Eesti majanduses ei ole. Seetõttu pole me ka lubanud mitte ulmelist miinimumpalka ega muud, vaid oleme lähtunud hetkeolukorrast ja tahame tegeleda selle parandamisega. Tulevikku pole võimalik enam ennustada, seetõttu on ka Reformierakonna kriitika, et tema plaan teeb meie oma mõttetuks, samasugune utoopia, nagu SDE või Keskerakonna lubadusedki. Kui 2007. aastal polnud lubadus 15 aastaga 5 rikkaima Euroopa riigi hulka jõuda üldsegi väga ulmeline, siis nüüdsed RE lubadused lähtuvad endiselt eeldusest, et ei tule uut majanduskriisi. Seda ei tea paraku keegi, pealegi eksisteerib alati Vene faktori mõju.

11.Olematute miljardite asemel on aga õnneks olemas head eesti ja eestimeelsed inimesed. IRL on juba aastaid toetanud avatud rahvusluse põhimõtet. Viktoria Ladõnskaja ja Maksim Rogalski kandideerimine IRL-i nimekirjas nüüdsetel valimistel tõestab lõplikult, et kui mitte-eestlane jagab IRL-i vaateid, sh. ka keele- ja üldse rahvusküsimuses, ei tõrjuta teda kõrvale, vaid teda koheldakse võrdselt teistega. See ongi ainuõige lähenemine.

12.Olukorras, kus teistel suurtel erakondadel on kõigil justkui "katus ära sõitnud", on IRL säilitanud terve mõistuse. Oleme justkui "selge grupijuht" poliitikamaastikul.

13.Riigikogu erakondadest ainsana ei tulnud vaid IRL-ist ainsatki poolthäält kooseluseadusele.

14. Samuti on IRL mitmes just ausat valitsemist ja Riigikogu töö läbipaistvust puudutavas küsimuses olnud teistest selgelt erineval seisukohal.

MÜÜTIDEST

IRL-i ja tema eelkäijate kohta ringleb endiselt palju müüte, mille paikapidamatus on tõestatud. Näited:

*Enamlaste ja kelamlaste liit 1990-91 Savisaare vastu. Siin on üks viga - kas siis Savisaar polnudki "enamlane"?

*Laari valitsus hävitas Eesti põllumajanduse. Absoluutselt vale väide. Põllumajandus ja palju muudki kuivas kokku sotsialistliku suurtootmise kokkukukkumise, mitte Eesti valitsuse sammude tagajärjel - sama juhtus nii Ida-Euroopas, Venemaa, Ukrainas, Gruusias kui mujal. 1991. aastal kritiseerisid hilisemad rahvaliitlased "põllumajanduse probleemidesse ükskõikse suhtumise" eest mitmed hilisemad rahvaliitlased. Paar aastat hiljem väideti juba, et "ei Savisaar, Vähi ega Laar pole midagi teinud põllumajanduse heaks". Eesti põllumajandus tootis kohati kuni 10 korda vajadusest rohkem. Vene turu pani aga kinni just Venemaa ise, mitte Eesti, kuigi idanaaber vajas endiselt Eesti toiduaineid (majandussurve tipuks said 1994. aastal kehtestatud topelttollid Eesti kaupadele). Venemaa ei saanud ju kuidagi lubada, et Eesti saab ise suurepäraselt hakkama. Samuti oli põllumajanduses hõivatud üle 10 korra rohkem töötajaid, kui see moodsas põllumajandusettevõttes tegelikult vajalik.

*IRL ei täida oma lubadusi. Eestis on reeglina võimalik vaid koalitsioonivalitsus. Selle moodustamiseks koostatakse koalitsioonileping, kuhu osapooled paigutavad need valimislubadused, mille elluviimise vastu ükski osapool ei ole. Kui mõne lubaduse elluviimise vastu on mõni koalitsioonipartner, siis pole seda lubadust mõstagi ellu viia võimalik. Samamoodi ei tooda ükski endast lugupidav tarkvaraarendaja teadlikult vigast tarkvara (olgu tegu siis Micro- või mis iganes "softiga"). Töö käigus võib ette tulla ootamatusi ja kõike pole kunagi võimalik ette näha. Valimislubaduste kindlaks täitmiseks on vaja eelkõige tugevat mandaati valijalt ehk võimalikult palju hääli.

*IRL on sama ebademokraatlik, nagu kõik teised "kartellierakonnad". Absoluutselt vale! Vahest kõige paremini tõestavad seda siinkirjutaja kogemused. Tegelikult peaks siinkirjutaja olema ju viimane, kelle sõna IRL-is maksab, sest erakonda astumisel ei tundnud ta seal  m i t t e  k e d a g i  - ei koolide, töö, huvide ega muu kaudu. Sellegipoolest on võimalik IRL-is ometi jõuda oma ideedega kõige kõrgemasse tippu välja - juhtkond aktsepteerib kõiki asjalikke ettepanekuid. Praeguses valimisprogrammiski on terve rida punkte, mis algselt on just siinkirjutaja mõtted olnud.

*Miks IRL ei teinud midagi, kui oli ometi aastaid valitsuses? Vastupidi - valitsuses olles sai väga palju ära tehtud. Muidugi on alati võimalik jääda teadlikult opositsiooni, ent kas see on riigile parem? Omal ajal leidsime, et ei ole. Reaalsus on selline, et kui IRL poleks läinud Reformierakonnaga koalitsiooni, oleks praegune "vikerkaarevalitsus" (nagu seda nimetatakse vahel) sündinud märksa varem. Ainult et selle kohati lausa uskumatud rumalused (kui meenutada läinudaastast katset lubada avalikes kohtades alkoholi tarbida) oleksid siis kestnud mitte ühe aasta, vaid palju kauem. Valitsuses olles oli IRL-il siiski võimalus kahjulikele ideedele (nt. kooseluseadus) käsi ette panna.

KOKKUVÕTTEKS

Kes iganes ütleb, et "valida pole kedagi - ärge minge valima", see pooldab praeguse olukorra jätkumist - isegi, kui vastupidist väidab. Kui üldse kunagi on olnud aeg valima minna ja kui üldse on olnud aeg IRL-i usaldada, siis on see  j u s t  n ü ü d  ja  j u s t  p r a e g u ! Sest kui mõelda, et "nagunii midagi ei muutu" või mida iganes, anname omaenda saatuse ei-tea-kelle kätte. 4 aasta pärast aga võib kõik olla hävinud. Seda tunnet vaevalt et keegi tahab - "miks ma ei teinud seda, kui mul oli võimalus?"

Võib-olla eesti rahvas ei tahagi praegusest hallist lootusetusest välja murda? Ainult et sel juhul pole vaja ka riigis toimuvat kritiseerida. Praegu on just õige aeg väljendada oma rahulolematust valimistel osaledes, andes oma hääle mõistlike muutuste poolt. Muutused tulevadki, kui nii Kesk- kui Reformierakond juhtpositsioonidelt kõrvale tõugatakse. Selleks ongi vaja, et võimalikult paljud rahulolematud tuleksid valima.

Valima minnes ei tohi lasta end mõjutada mingitest reitingutest, vaid mõelda omaenda, lähedaste ja kogu Eesti riigi tulevikule. Isegi reitingutega võidakse üritada valijaid alateadlikult mõjutada, sest keegi ju ei taha kaotajate poolt hääletada. Olgu veelkord öeldud, et "kindlalt edasi" ütlejad ei tea ka ise, kuhu minna...

Ja veel - mida rohkem hääli IRL-ile, seda kindlamini ja kiiremini me oma lubadused täidame! Nii lihtne see ongi. Tasub ka meeles pidada, et mitmest mõistlikke muutusi pooldavast jõust võib vaid IRL-il tekkida võimalus valitsuse moodustamiseks. Selleks lähebki vaja valijate toetust. Eesti vajab tugevat, otsusekindlat valitsust. IRL suudab sellise valitsuse moodustada.