"Minu kogemus ütleb, et senaatorid keskenduvad vaid oma kampaania rahastajatele ja ei karda selle raha saamiseks demokraatlikke tavasid unustada."
"Inimlikkus on asendunud poliitikaga. Vabariik on minetanud oma näo.""Senat koosneb ahnetest, tülitsevatest saadikutest. Ühishuve ei pea keegi silmas."
"Kui mind valitakse, siis annan sõna, et teen korruptsioonile lõpu peale."
"Me peame Vabariiki uskuma. Hetkel, mil me usu demokraatiasse kaotame, kaotame me ka demokraatia enda."
"Sulle ei meeldi poliitikud?" - "Mulle meeldivad paar tükki, aga ühes neist pole ma kindel... Ma arvan, et see süsteem ei toimi. Meil on vaja süsteemi, kus poliitikud arutavad probleemi, otsustavad, mis on rahva huvides parim lahendus ja teostavad selle." - "Seda me ju teemegi. Häda on selles, et rahvas ei saa sellest aru." - "Poliitikuid tuleks sundida." - "Kes neid sunniks?" - "Ma ei tea... Keegi tark... Võib-olla see töötab..."
Kust need laused ja dialoog küll pärit on? Kas on need praeguse valimiskampaaniaga seotud? Tegelikult mitte. Need on pärit "Tähesõdade" 1. ja 2. filmist "Nähtamatu oht" ja "Kloonide rünnak". Kuid Eestis valitseva meeleoluga lähevad need ülitäpselt kokku.
Veidi ette rutates võib öelda ka ära, mis juhtus 3. filmis - "Vastuseks sellele otsesele ohule, mis Vabariiki ähvardab, teen ma ettepaneku, et senat annaks ülemkantslerile kohemaid erakorralised volitused."
Ülemkantsler: "Ma armastan demokraatiat. Ma armastan Vabariiki. Ma luban, et loobun teie antud võimust pärast kriisi lõppemist."
Seda ta ei teinud. Vabariigist sai Impeerium, mida valitsesid kurjuse jõud. Ka Eesti Wabariigist sai diktatuur ja lõpuks kadus ta maailmakaardilt pooleks sajandiks, sest tõeline Darth Vader (Stalin) oma kloonide armeega vallutas ta.
PROBLEEMIDEesti rahva üks suur probleem on, et omariikluse vähese kogemuse tõttu pole suudetud ka oma riiki täielikult veel omaks võtta. Puudub see valitseva rahva hoiak, mille vajadusest kirjutas Jaan Tõnisson juba aastal 1928 (broshüür "Kümme aastat Eesti riiklikku iseseisvust").
Milline olukord valitseb siis praegu Eesti Vabariigis? Paraku tuleb tunnistada, et rõõmustavat pole kuigi palju. 2008-2009 toimunud 15% majanduslangusele pole kiiret taastumist järgnenud.Tööpuudus on küll tunduvalt langenud (tipphetkel oli Eestis pea 100 000 töötut pluss need, kes olid "osaliselt tasustatud puhkusel" - tegelikult samuti töötud) - 2012 oli 10,2%, 2013 II kvartalis 8,1%, nii et arvatavasti 2x. Majandus aga tammub paigal.
Eurole üleminekule järgnenud numbrišokk (saab ju nüüd nii hindu kui palku võrrelda ilma igasuguste ümberarvutusteta teiste euroala maade omadega) on üldist depressiooni vaid süvendanud.Palgavahe Soome, Rootsi jt. rikaste maadega on ju vähemalt kolmekordne. Samas on hinnad kohati juba rikkaid riike edestamas.
Tasuvate töökohtade vähesus sunnib veidigi nõudlikumaid inimesi lahkuma esmajoones maalt ning väikelinnadest ning siirduma sinna, kus on veidigi paremad võimalused rohkem teenida. Esmajoones siis Tallinna ja Tartu piirkonda, kuid minnakse ära ka otse välismaale. Ongi tekkinud huvitav paradoks: ehkki näiliselt on suurtes linnades justkui kallim elada, saavad maal elada pigem jõukad inimesed. Miks? Maal või väikelinnades on kommunaalkulud vaid veidi väiksemad kui Tallinnas või Tartus. Nende linnadega võrreldava kiirusega internetiühendust maal ei ole (veel). Haridus ja tervishoid on maal samuti pigem kehvema kvaliteediga. Samuti on maal transport pigem kehvem, seega läheb vaja autot, mis on omakorda üks suur kuluallikas.
Elanike lahkumine mõjub omakorda hävitavalt nii kohalikule majandusele - turg kuivab kokku - kui ka selle kaudu kohaliku omavalitsuse eelarvele - laekub vähem maksutulu. Selletõttu suletakse politseijaoskondi, apteeke, pangakontoreid, bussiliine, koole jne. Kehvemates omavalitsustes on potentsiaalne võimalik sissetulek üle 2x väiksem Eesti kõige jõukamates omavalitsustes teenitavast (500 vs. 1200€). On omavalitsusi, kus üleüldse mingisugustki tööd pakkuvaid ettevõtteid on vaid mõni üksik.
Paljudes omavalitsustes ongi vaid avalik sektor (riigiasutused ja kohalik omavalitsus) jäänud ainsaks tööpakkujaks, kes suudab mingitki arvestatavat sissetulekut pakkuda. Hiljuti käis meediast läbi, et hinnanguliselt 50% kõigist töökohtadest ongi Eestis avaliku sektori töökohad. Järeldus - vaatamata justkui suurele eduloole pole meil erasektor kaugeltki nii tugev, kui seda seni uskunud oleme.
Ka senised pikaaegsed sissetulekuallikad, nagu metsaäri, on ammendunud. Sama käib väliseestlastelt saadavate võimalike toetuste kohta. Ei ole ka Vene transiit enam suur tuluallikas ning mõttetu on selles süüdistada Andrus Ansipi valitsust "pronksiöö" asjus. Siin on mängus olnud ikka suuremad jõud, eelkõige puhtmajanduslikud. Tagantjärele on ju maailma majandustki vaadates näha, et juba 2007. aastal toimus tagasiminek, ilmnesid esimesed tõsised ohumärgid.
Majandusprobleemid on eriti viimastel aastatel taas suureks paisutanud ka üldise pettumuse Eesti riigi suhtes. Jälle küsitakse - "kas me sellist riiki tahtsimegi?" Loogiline järeldus on, et süüdi on poliitikud. Eelkõige need, kes riigis võimul parajasti on. Üldist pettumust on loomulikult võimendanud ka viimaste aastate suured skandaalid, mis pole jätnud puudutamata ainsatki suuremat erakonda.Näib, nagu polekski enam valimistel kedagi eelistada. Mõttekam oleks hoopis "hääletada jalgadega" ja minna mujale, kus täpselt sama töö eest makstakse mitu korda kõrgemat palka. Tallinnas ja Tartus ongi tegelikult vaid Eesti keskmise palgaga võimalik ära elada, sedagi juhul, kui pole ülalpeetavaid, autot ega muid suuri kuluallikaid ning pole ka mingit sõltuvust mõnuainetest.
Kuigi pärast II maailmasõda oli ka Soomes tohutu väljaränne - Urmas Reinsalu andmeil lahkus koguni 400 000 soomlast, peamiselt Rootsi ning soomlasi sündis Rootsis rohkemgi kui Soomes -, ei saa Eesti praegust olukorda omaaegse Soomega nii täpselt enam võrrelda. Pealesõjaaegsel perioodil oli kõigis Euroopa maades ning USA-s kõrge sündivus, kuid tänapäeval enam mitte. Endise idabloki maades aga on kõikjal negatiivne loomulik iive.
Juba 90-ndate lõpul märkis Rein Lang Kuku-raadio "Keskpäevatunni" saates korduvalt, et "Eestis käib permanentne valimiskampaania". Nii see ongi. Kui aga päriselt valimised on ees, siis on juba kümmekond aastat valitsenud ebaterve õhkkond, kus kaks ilmavaatelt justkui liberaalset erakonda õhutavad täielikku massihüsteeriat. Selle eesmärgiks on olnud üksnes hirmutada valijaid enda poolt hääletama. Argumendid on täpselt samad ja samavõrra ülespuhutud:
1."Kui te meie poolt ei hääleta, siis võidavad NEMAD."
2."Ainult meie suudame ära hoida NENDE võimuletuleku. Kui te ei taha NENDE võimuletulekut, ei tohi te kellegi teise kui meie poolt hääletada!"
3."Meie hoolitseme teie eest ja kaitseme teid NENDE eest."
4."Vaid meie teame, milline on õige majanduspoliitika. Keegi teine ei tea!"
Valijaskond kipub küll mõlemal erakonnal mööda rahvuslikke piire jooksma, kuid ega see nii absoluutne ka pole. Ühine on mõlemal seegi, et eesmärgiks pole juba ammu olnud enam mitte ühiskonnale kasulike asjade tegemine, vaid lihtsalt võimulpüsimine. Selle nimel algatas üks neist - Keskerakond oma tollase liitlase Rahvaliiduga - juba sajandi alguses massilise sundparteistamise. Osalt hüvede lubamise, kuid ka neist ilmajätmisega hirmutamise teel algaski protsess, mis tänaseks on jõudmas väga absurdsesse faasi. Aja jooksul suruti selline käitumismall peale ka kõigile teistele suurtele erakondadele.
Tänapäeval aga pole sundparteistamise juures jutt enam vallavanematest, vaid koolide, haiglate ja lasteaedade juhtidest. Põhjus: selleks, et riigikassast oma volialasse veidigi raha (juurde) saada, peab kuuluma erakonda - ja mitte suvalisse, vaid sellesse, mis on kas võimul või millel on opositsiooniski olles väga suur mõjujõud.
Selles paistab kõige halvemas mõttes silma Tallinna linn. Mitmed linna ametkonnadki (rääkimata linnaosavalitsustest) kubisevad Keskerakonna liikmetest, veel enam aga on neid linnale kuuluvate ettevõtete ja sihtasutuste nõukogudes. Sellest ka lauskorruptsioon. Kuigi KE on saanud Tallinna valitseda ainuvõimu omades, on ta sellegipoolest jätnud enamiku oma valimislubadustest täitmata. Loomulikult süüdistab ta selles seda "kurja" Toompea valitsust.
Aeg-ajalt on ikka ilmunud välja ka mõni uus poliitiline jõud, kes üritab vastanduda olemasolevatele poliitilistele jõududele lubadustega, nagu "Ausalt on võimalik", s.t. lubab võimule saades ausalt valitseda. Kuitahes siirad need lubadused ka pole olnud, on õige pea pärast võimulesaamist jätkunud praktiliselt kõik vanaviisi. Ilmekaks näiteks on omaaegne Res Publica tõus ja langus. Klassik on selle kohta öelnud: "Vahetad valitsuse, vahetuvad ka kirujad, kuid ega loodetut ikka ei tule kuskilt".
Poliitilise olukorra kohta on kirjutatud tabavalt, tuues paralleele ka kirikueluga: "Kas ei peaks riigi- ja kirikuisad olema kui head karjased, kes käivad rahva ees, kaitsevad ja juhatavad teda. Meie rahva karjased käivad rahva järel… Igaüks meist vastutab enda tegude eest, ent ülemus vastutab ka kõigi oma alamate eest. Olla ülemus ei anna mingeid eesõigusi, see on VASTUTUS... Rahvast ei juhita ilusate kõnedega "paremast tulevikust" - siinilmas paremat ei tule, on ainult praegu. Kirikuteener, keda kogudus näeb ainult pühapäevahommikuti eemalt kantslis, ei juhi rahvast."
Moes on ka keskpärasuse ülistamine, see on lausa normiks muutunud. Seda näeb absoluutselt kõikjal. Tallinna jt. linnade üldpilt on äärmeiselt vaimuvaene. Soome ja eriti Läti omaga ei kannata see mingit võrdlust välja. Kuigi ka Läti linnades on samapalju räämas maju kui meil (Soomes pole neid üldse!), on lätlastel ometi ilumeel niivõrd arenenud, et oma uusehitised, pargid ja muu on nad äärmiselt atraktiivseks suutnud kujundada.
Keskpärasus valitseb meil ka kultuuris (tipuks oli kahtlemata omaaegne Eurovisiooni võidulaul - pole mõtet kahelda, et võidu eest tuleb üksnes Dave Bentonit tänada) ja loomulikult poliitikas. Kui selline keskpärasus nagu Andrus Ansip saab juba pea 10 aastat olla peaminister ning valimistel ainuisikuliselt mitukümmend tuhat häält kogub ("hiid-Ansip"), ei ole see kuidagi normaalne.
Ka on meil mitmed asjad silmnähtavalt valesti tehtud - nt. autotranspordi arendamine raudteetranspordi arvelt, kuigi raudteetransport on odavam - või prügiveo korraldus - loogiline oleks, et prügi kui tooraine eest inimestele makstaks, praegu on see vastupidi. Samuti on rohkesti kasutamata ressursse, mille peale pole vist keegi veel tulnudki.
Nii ongi kujunenud ajaloost väga tuntud olukord, mida näiteks Piibli järgi võiks kirjeldada nii: "Kui Jeesus Kristus eeslisälu seljas Jeruusalemma sisse sõitis, tervitas rahvas teda kui Kuningat. Ja nad lootsid, et nüüd saabub neile kauaoodatud vabadus ning nad saavad lahti Rooma impeeriumi ikkest. Ent midagi sellist ei juhtunud. Kristus, keda nad nõnda olid austanud, andis end võimude kätte ilma vastupanuta, kasutamata väge, mida ta omas. Tähendab, ta polnudki see, keda rahvas arvas tema olevat, ta polnudki Messias… Sellele järgnes, et seesama rahvas, kes alles tema sissesõitu rõõmuhõisetega oli tervitanud, karjus: "Löö risti!""
Vihje on väga ilmne - õige paljud meist, olles Eesti riigis pettunud, soovivad selle asemele midagi muud. Kuid pidagem meeles, et täpselt sama olukord oli ka Wabariigi aegadel. Lõppes see sellega, et kõik Wabariigi kirujad hakkasid seda riiki taga nutma - kui neil sedagi võimalust veel oli...
Murettekitav on ka praegune rahvusvaheline olukord. Pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist tundus, et nüüd peaksid kõik meie mured saama igaveseks lahendatud. Olime ju seda enam kui 10 aastat oodanud ja veel kauem sellest unistanud. Mis aga liitumise järel on juhtunud? Kas on põhjust rahuloluks?
Häid aastaid oli vaid 3-4, sellele järgnes "masu". Euroopas ja USA-s on praegugi majandusseisak, see blokeerib ka Eesti majanduskasvu. Meid (kõige üldisemalt) varitsevad tohutud ohud -loodusõnnetused, terrorism ja neist või muudest asjaoludest põhjustatud täiendavad majandusraskused. Kuhugi pole kadunud ka "vana sõber" Venemaa, kus varsti juba 15 aastat valitseb sõjakurjategija Putini diktatuur. Paraku tuleb tunnistada, et diktatuuriks võib tasapisi muutuda isegi Euroopa Liit.
Maailm on 1990-ndate algusega võrreldes tohutult muutunud. Siinkirjutaja eluaja jooksul on planeedi rahvaarv kasvanud vähem kui 4 miljardilt 7 miljardile, neist 2 miljardit on juurde tulnud Eesti taasiseseisvumisjärgse aja jooksul. Kõik nad aga vajavad ju kõikvõimalikke ressursse (et elus püsida) ja tööd (et millegi eest elatusvahendeid teenida). Käibel on isegi mõiste "läbikukkunud riigid" - riigid, kus puudub üldse mingi toimiv valitsus või kus valitseb mingi inimvaenulik rezhiim. Praktiliselt alati tähendab see totaalset vaesust, millele valitsuse puudumisel liitub reeglina ka kodusõda. Neis maades on olukord mõistagi veel kordades hullem kui Eestis.
Dramaatilisi muutusi on olnud isegi viimase 5 aastaga. USA eesotsas pole enam Eesti-taolistest riikidest väga siiralt hoolinud George W. Bush, vaid hoopis ükskõiksem Barack Obama. Tema eesmärgid on hoopis teised. Tegelikult jääb mulje, nagu USA-l polekski presidenti.
Kogu Lääne poliitiline ja majanduslik mõjuvõim on 20 aastaga tunduvalt kahanenud. Selles ei maksa aga küll George W. Bushi poliitikat süüdistada. Läänes ja ka Jaapanis on majanduses lagi ette tulnud. Samal ajal Hiina on tohutult kasvanud ja kasvab veelgi. Ka India on tõusuteel, isegi mustas Aafrikas on juba hulk aastaid olnud kasvav majandus. Muutused majanduses aga toovad endaga kaasa ka muutused poliitikas, ka sõjaliste jõudude vahekorras. Ka seda tuleks alati meeles pidada.
LAHENDUSED
Hakatuseks - 1992 sisseviidud üliliberaalne majandusmudel on andnud väga häid tulemusi, kuid on aeg selles mingeid muudatusi teha. Lõppude lõpuks ei saa igas asjas liberaalne olla, kuskil tuleb piir ette. Tähendaks ju liberaalsusprintsiipide järgimine ka, et maakohtade, väikelinnade, isegi Tartu tühjenemine elanikest ongi "asjade loomulik käik", mida pole mõtet ja ei tohigi (!) takistada. Sest see oleks "vabaduse piiramine"... Liberaalne õpetus ju ütleb, et majandustegevus liigub sinna, kus soodsamad tingimused majanduse arenguks ja seda pole mõistlik takistada.
Sel juhul aga võiks kuulutada juba kogu Eesti Vabariigi kui ebaõnnestunud projekti läbikukkunuks ja uurida näiteks Austraalia valitsuselt, kas Austraalia oleks nõus kogu eesti rahvast oma maale vastu võtma. Miks Austraalia? Seal on soodne - soe! - kliima, suhteliselt euroopalik ühiskond ja ees ootamas ka palju väliseestlasi.
Suure tõenäosusega väga paljud ei taha siiski lahkuda (nende seas ka siinkirjutaja). Järelikult on vaja midagi ette võtta siinsamas. On vaja defineerida piirid, kustmaalt ei saa enam taganeda ja kuskohal liberalism ei kehti.
Kuigi ei saa nõustuda kriitikutega, kelle arust on Eestis KÕIK totaalselt halvasti, on päris palju asju tõesti valesti tehtud. Meil on ka rida täiesti kasutamata ressursse ja lahendusi, mis võiksid muuta elu hoopis paremaks.
Suurimaks probleemiks tuleb siiski pidada tasuvate töökohtade puudust. Sealt saab kõik alguse. Seni on ju räägitud küll töökohtade loomisest, aga ükski rääkija pole maininud, kas töö eest saadav tasu on ikka see, millega on Eesti põhjamaistes oludes võimalik toime tulla. Kui USA-ski on palju neid, kes on vaesed, kuigi käivad tööl, siis veel enam on neid Eestis. Äärmiselt kiiduväärt on, et vähemalt IRL ja vist ka Vaba Isamaaline Kodanik on nüüd selle teema tõstatanud.
Miks aga on tasuvaid töökohti vaja? Mida rohkem töötajad teenivad, seda rohkem laekub neilt raha maksude näol ka riigi ja kohalikesse eelarvetesse. Mida enam on eelarves raha, seda enam saab seda jagada ka eelarvelistele asutustele, samuti toetusteks. Kui aga üritada üldise heaolu tõstmiseks rohkem raha kätte saada neilt, kes näiteks enam kui 1000€ kuus teenivad (nagu mõni erakond ongi ette pannud), toob see heaolu tõusu asemel kaasa üleüldise vaesumise - mille kõrval praegune olukord mõjub juba vaat et paradiisina. Miks? Sest kõik vähegi ettevõtlikumad inimesed lahkuvad siis Eestist või hakkavad tulusid varjama.
Omal ajal oli Ronald Reagani poliitikas üks kesksemaid seisukohti: "Parim sotsiaalabi on uus töökoht". Tänapäeval peakski lisama, et "tasuv töökoht". Selles suunas tulebki tegutseda. Tasuvad töökohad võimaldavad suurendada sissetulekuid ka vähemtasuvates ametites. Seega tuleb luua rohkem just tasuvaid, mitte aga mingeid reisisaatja-tüüpi töökohti (viimased on ju sulaselge töötegija mõnitamine oma naeruväärse palgaga). Muidu on varsti kogu Eesti riik mitte sotsiaalne (nagu selle suuna ideoloogid enda arust sooviksid), vaid ASOTSIAALNE. Vaja on mitte lihtsalt töökohti, vaid just tasuvaid töökohti.
Fareed Zakaria on oma raamatus "Vabaduse tulevik" kirjutanud, et ühiskonnakorralduse (demokraatlik või mittedemokraatlik) määrab ära jõuka keskklassi olemasolu või puudumine.Seega tuleb pidada korras majandust tähtsamaks poliitilisest demokraatiast - nii ebameeldiv, kui see ka ei tundu. Alles siis, kui on olemas jõukas keskklass, võtab ühiskond demokraatia püsivalt omaks. Nii on see läinud mitmetes Aasia arenenud maades - Jaapan, Lõuna-Korea, Taivan, Singapur. Samuel P. Huntington oma "Tsivilisatsioonide kokkupõrkes" aga ennustas, et pigem võiks edaspidi selles mõttes asja saada just Hiinast, mitte aga Indiast, kuigi India on demokraatlik, Hiina aga mitte. Põhjuseks jällegi Hiina majanduslik liberaliseerimine, mida paradoksaalsel kombel viib ellu kommunistlik valitsus. "Araabia kevad" näitas Zakaria teooria paikapidavust - revolutsioonid algatas just suhteliselt jõukas keskklass, kel oli juurdepääs Internetile ja jaksas omada mobiiltelefone.
Seda kõike tasuks arvestada ka Eestis. Eelkõige seda, et majandus on siiski kõige tähtsam - Eesti oludes ei ole lihtsalt teist võimalust. Kui kreeklased vähemalt nälja ega külma kätte ei sure isegi siis, kui nende riik peaks pankrotti minema, siis Eestis on see oht alaliselt olemas.
Valitsus on lõpuks esitlenud haldusreformi plaani, milles on kesksel kohal tõmbekeskused. See plaan on ainuõige, sest võimaldab säilitada elu suuremal osal riigist. On täiesti paratamatu, et riik igale poole ei jõua (sama probleem on Soomes ja USA-ski). Järelikult ei saa eeldada, et igas metsakülas või -talus oleks apteek, kool või pangaautomaat 5 minuti tee kaugusel. Muidugi tähendab tõmbekeskuste plaani ellurakendamine, et keskustest kaugemale jääb edaspidi hõreasustus. Tegelikult ei saa sedagi halvaks pidada - kaugemal võiksidki olla siis põllumajanduspiirkonnad, metsad, kasvõi tuulepargid jne.
Antud plaani alternatiivid aga vaevalt kellelegi meeldivad. Praeguse olukorra jätkumine - jõuga ülal pidada koguni 226 omavalitsust - pole riigile enam jõukohane. Reaalsus oleks pealegi juba 15-20 aasta pärast (või varemgi) selline, et asustus on jäänud vaid 4-6 piirkonda ning mujal on vaid kohalik omavalitsus, kel peale iseenda ning "metselajate" kedagi muud valitseda polegi.
Teine äärmus - öelda inimestele, et "tulge kõik ära Tallinna" -, on samuti vale. Kõik nagunii ei tule. On ka raske ette kujutada, et Tartu Ülikool koliks ära Tallinna. See on sama hea, kui "tartu kilud" - nagu kord nalja tehti. Siinkohal väidakski vastu Jüri Mõisale, kes nimetas Tartut "kunstlikult üleshaibitud linnaks". Kui Tartu võimalusi paremini ära kasutada, oleks ta täiesti korralik regionaalne tõmbekeskus - nagu ta tegelikult ongi.
Peab ka seda ütlema, et tasuvad töökohad on seotud ka positiivse loomuliku iibega. Kõrgema sissetulekuga omavalitsustes on ka loomulk iive positiivne.
Ka tuleks rohkem võimaldada kodus töötamist. See eeldab küll kiiret internetiühendust üle Eesti, aga sinnapoole ollakse juba teel. Kodus töötamisel saab ka aega kokku hoida ning ühtlasi olla oma pere juures. Viimane asjaolu on lasteaiakohtade nappuse tõttu paljudes kohtades suureks kergenduseks. Ka hakkab siis see probleem kaduma, et lapsed ei näegi kumbagi vanemat, vaid on omapead ehk siis Interneti meelevallas - koos kõigi seal varitsevate ohtudega.
IT-lahendused teevad nagunii peatselt võimalikuks selle, et ei pea isegi toidupoodi enam sisseoste tegema minema. Kõike saab osta veebipoodidest, tasuda saab samuti veebis ja kullerid toovad siis kauba koju. Taas tekib rohkem aega juurde, mida saab muuks otstarbeks kasutada, sh. perega koosolemiseks.
Üllatavalt vähe on meil panustatud ka raudteetranspordi arengusse. Alles nüüd on suudetud lõpuks ometi ära remontida enamus olemasolevast raudteevõrgust ning soetada ka moodsad rongid. Vahest see annab jälle tõuke raudteetranspordi arengusse. Seni on arendatud pigem autotransporti, ehkki see on kallim.
Isegi vanade rongidega oleks saanud remonditud raudteel panna käima Tallinn-Tartu omaga analoogsed kiirrongid ka Viljandisse, Narva ja Pärnusse ning Tartu liini pikendada Valgani. Nii oleks saanud need linnad Tallinnaga senisest palju kiirema ühenduse. Uued kiired rongid aga annavad veelgi parema võimaluse selleks. Enamik meie raudteevõrgust võimaldab isegi kiirust 120 km/h.Maanteel selline kiirus kõne alla ei tule, seega saab kiireimaks liiklusvahendiks nüüdsest meil rong. Tartust ja Viljandist saaks siis Tallinna 1,5 tunniga, Pärnust veidi enam kui tunniga, Narvast 2 tunniga ja Valgast 2,5 tunniga. Viimasel juhul on aja kokkuhoid õige mitu tundi.
Õige oleks ehitada ka täiesti uusi raudteid. Vanadest oleks otstarbekas taastada vaid Riisipere-Haapsalu. Uutest aga tuleks kindlasti ehitada Põlva-Võru otseühendus - nii saaks ka Võrust Tallinna isegi 2,5 tunniga. Igati mõistlik oleks ehitada ka raudtee Tabiverest üle Põltsamaa Türi lähedale Kärevereni. Nii tekiks uus transpordikoridor, mis seoks Tallinnat ja Tartut teist kanalit pidi - läbi Rapla, Türi ja Põltsamaa. Riigi sisemisele arengule tuleks see küll kasuks. Samuti nagu kolmas uus ühendus Viljandist läbi Mustla ja Tõrva Valka. See oleks juba Euroopa-suunaline ühendustee, samas seoks ta veelgi paremini Kagu-Eestit Tallinnaga.Võiks kaaluda ka Türi-Paide raudteeharu taastamist. Siis oleksid kõik Eesti mandriosa maakonnakeskused raudteed mööda Tallinnaga ühendatud.
Elektriraudtee peaks pikenema kindlasti idas Tapa ja Rakvereni ning edelas Haapsalu ja Rohukülani. Lõunasuunaline elektriraudtee Kohila ja Raplani oleks samuti vaja lõpuks ometi valmis ehitada, seda võiks pikendada koguni Märjamaale (sealtki käib palju rahvast Tallinnas tööl).
Kagu-Eesti arengule tuleks kasuks ka nn. rööbasbusside käikulaskmine. Need saaksid teha ka rohkem peatusi ning oleksid paindlikumad kui tavaline rong. Tartust Elvasse, Valka, Põlvasse ja Jõgevale, isegi Tapani võiksid need kohe käima hakata.
Tartus oleks õige viia rööbasbusside lõppjaam mööda endist sadamaraudteed lausa sadamaturu juurde. Nii saaks rongiga otse südalinna. Tavaliste rongide jaamaks jääks ikka praegune jaama asukoht.
Pärnuski võiks midagi sarnast teha. Ega Pärnust põhja poolgi just suurt asustust pole. Rohkem on Pärnu jõe ääres Torist Pärnu poole. Seal oli vanasti ka raudtee, mille võiks nüüd rööbasbusside jaoks taastada. Nende lõpp-peatus võikski olla Pärnu kesklinnas - täpselt samas kohas, kus ta vanasti oli. Siis oleks rongiliiklusel ka Pärnus rohkem mõtet.
Tallinnas aga peaks arendama välja kiirtrammiliinide võrgu, mis ulatuks 5 suunas:
1)Pirita-Viimsi;
2)Lasnamäe-Maardu;
3)lennujaam-Peetri-Jüri;
4)Nõmme-Laagri.
5)Mustamäe-Õismäe-Tabasalu.
Kesklinnas oleks kiirtrammitee kas maa all või hoopis tänava kohal. Ilmselt peaks trammitee ka Mustamäe kandis olema teisel tasandil, sest muidu jääks tramm iga foori taha toppama.
Üldse tuleks kogu Eestis suuremat rõhku panna ühistranspordile ning jalgrattaliikluse arendamisele. Neid omavahel kombineerides saaks mugavalt ja turvaliselt liigelda ühest kohast teise. Vajadusel jalgrattaga rongis näiteks, aga veel parem oleks, kui rongilt või bussilt tulles saaks võtta laenutusest jalgratta, minna sellega tööle, kooli või kuhu iganes ning pärast linnast lahkumise eel ratas tagastada. Helsinkis võib rattaparklaid näha paljudes kohtades kesklinnas, rattaga sõidetakse isegi metroos.
Arvatavasti tekivad küsimused ühe või teise projekti tasuvusest. Sellega võib aga absoluutselt iga asja põhja lasta. Aitab juba ka igasugustest tasuvusuuringutest - asjad on lihtsalt vaja ära teha. Ka Eesti Rahva Muuseum ju arvutuste järgi ei pidanud tasuv olema, kuid valmis ta sai. Pealegi - imelik on pugeda rahanappuse taha, kui on olemas paarisaja elanikuga vallad, kus õieti tööandjaidki pole. Nende ülalpidamine "tasub ära", kuid Tallinn-Tartu kiirtee või Lasnamäe kiirtramm "ei tasu ära"???
Ka üleüldist turvalisust oleks vaja tõsta. Eelkõige liikluses, aga ka mujal. Rohkem jalgratta- ja jalakäijate tunneleid ning sildu, ka mitmed suured ristmikud tuleks ehitada mitmetasandilisteks. Raudteeala tuleks linnades eraldada muust linnast traatvõrguga, nagu on Helsinkis tehtud ja teatud kohtadesse taas kergliiklustunnelid.
Päästeamet ja kohalik omavalitsus võiksid hakata inimestele korraldama mingeid lühikursusi, kuidas saaks ise teatud olukordades ohtu likvideerida ja kuidas üldse tegutseda ohtlikes olukordades. Samuti võiks KOV anda näiteks üksi elavatele pensionäridele näiteks tulekustuti ning ka õpetada seda käsitsema.
Samuti peaks Eesti end põhitoiduainetega ise varustama. Kodumaine toit on lihtsalt maitsvam ja euronõuded välistavad nagunii ebakvaliteetsuse. Hardo Aasmäe soovitab muuhulgas lasta linnalähedastel tootjatel oma toodangut lisaks turgudele müüa ka suurte kortermajade vahel tänava ääres. Kui minna aga Riiga ja seal natuke ringi vaadata, siis võime näha, et Riias täpselt nii tehaksegi. See on väga tänuväärne mõte - lisaks "toidujulgeoleku" (sõltumatus importtoidust) tõstmisele tagab ka põllumeestele üsna kindla turu ja sissetuleku.
Kõigile tekitab frustratsiooni ka elektrihinna tõus. Selles osaski oleks mõistlik minnasamuti isevarustamise teed. Eramu või suvila omanikud saavad kogu vajaliku energia 100% ise toota (arvutused kinnitavad seda), kasutades päikest ja/või tuult, tagavaraks võiks olla ka vedelkütusega generaator. Ka ridaelamute puhul võib see kõne alla tulla. Suurte korterelamute puhul pigem mitte, sest õhtuti on seal tarbimine laes. Siiski on ka korterelamute puhul vähemalt osaline energiaga isevarustamine mõeldav. Hea uudis energia vallast on peatselt saabumas ka ühest Eesti väikelinnast - üks andekas leiutaja töötab praegu välja täiesti uutmoodi elektritootmisviisi (tuuleenergiaga on siiski tegu). Kuna katsetused pole veel läbi, ei saa veel midagi täpsemat öelda, kuid elektrit on sel meetodil õnnestunud saada.
Olgugi siinkohal öeldud, et kasutagem rohkem ära ka kohalike andekate inimeste võimeid. Neile peaks andma kõik võimalused oma annete õigeks rakendamiseks. Ei tohi olla nii, et mingi parteiline asjamees istub kohal, millel peaks olema tegelikult just taoline andekas ja teotahteline spetsialist.
Mõned tahavad Eestisse sisse tuua rohkesti immigrante "kolmandatest riikidest" (s.t. väljastpoolt Euroopa Liitu), et oleks tööjõudu. See on absoluutselt vale lähenemine - paraku on see valdav kogu Euroopas. Õige lähenemine oleks toimida Jaapani moodi - seal pole mingit võõrtööjõudu sisse toodud, vaid on arendatud robootikat ja automaatsüsteeme. Ka meil tuleks seda teha, samuti arendada edasi e-riiki jt. innovaatilisi lahendusi. Need vähendavad tunduvalt vajadust tööjõu järele. Põllumajanduseski on teaduslik-tehniline revolutsioon juba nii kaugel, et on välja ilmunud paaristraktorid - traktorist juhib ühte traktori ja arvuti abil kontrollib ka teist samaaegselt, mõlemad masinad liiguvad/töötavad sünkroonis.
Kui rääkida immigrantidest, siis tippspetsialistid on küll Eestisse teretulnud. Neid oleks tõesti vaja, nagu ka välistudengeid (enamus neist nagunii läheb kodumaale tagasi). Vastu võtta tuleks ka tõlk Omari taolised, kes on Eesti heaks töötanud ja kelle elu võib kodumaal hädaohus olla. Muidugi peab alati tegema põhjaliku taustakontrolli. Kindlasti aga tuleb vältida nende immigrantide maalelubamist, kellest kujunevad üksnes sotsiaalabi saajad ja kes ühiskonnale midagi kasulikku ei anna. Lääne- ja Põhja-Euroopa kogemused peaksid juba hoiatavaks näiteks olema - immigrantide massist sünnib vaid hädasid. Eesti puhul peab veel lisama, et siinne kliima on enamikule täiesti talumatu, seega need immigrandid lahkuksid siit peagi. Nende asemele aga tulevad uued jne. jne. Nii algaks meile sedakorda juba fataalsete tagajärgedega protsess, mille vastu 25 aasta eest ometi üles tõusime.
"Vabaduse mõõt pole see, kas Eestimaal on veel mõni okupatsiooniaegne monument püsti või kas venekeelsed tänavasildid on maha võetud." Ei, tsitaadi autor ei pidanud muidugi mitte silmas kurikuulsat "pronkssõdurit" (pealegi on see lause pärit 1995. aastast).
20 aastat tagasi tuli valimisliit Isamaa (nii praeguse IRL-i kui ka isegi Reformierakonna eelkäija) võimule loosungiga "Plats puhtaks!". Seda tõlgendati ühemõtteliselt vaid "endiste" (ehk nõukogude nomenklatuuri) minemakihutamisena avalikest ametitest. Mõte oli aga palju sügavam. Selle ütles vaid natuke aega hiljem välja ka president Lennart Meri, viidates otsesõnu vajadusele ka SISEMISELE puhastumisele kõigest nõukogulikust. Kuid enamus sellest aru ei saanud.
V. Suvorov on selle teema kohta tabavalt kirjutanud: "1991. aastal tehti Venemaal viga, kui jäeti likvideerimata koputajate klass. Sellepärast seisab Venemaa areng paigal". Tuleb tunnistada, et Venemaaga võrreldes on Eestil ikka palju paremini läinud. Kuid kuna sisemist puhastumist pole toimunud, on meil eetilise-moraalse käitumise vallas endiselt väga suuri probleeme. Korralikult väljajuurimata nõukogulikule mentaliteedile on Eesti puhul liitunud üliliberaalse poliitika varjuküljed, mille väljenduseks on kurikuulus "semukapitalism" - võimulolijad eelistavad teadlikult kindlaid ettevõtteid, vahel kuuluvad need poliitikud ka ise nende ettevõtete juhatusse või nõukogusse. Ühesõnaga - lauskorruptsioon.
Ei maksa arvata, et öeldu käib vaid poliitikute kohta. Kust nad üldse tulevad? Ikka rahva seast. Neid ei kloonita kuskil erakondade salalaborites. Kui vaatame äriringkondades toimuvat, siis ka seal on sama pilt. Ebaausust, sh. lepingute mittetäitmist, on sealgi väga palju.
Nii ongi kujunenud, et kuigi venekeelseid tänavasilte juba 90-ndatel enam kuskil näha polnud, näeb keskmine koduümbrus ikka sama jube välja, nagu nõukogude ajalgi. Sellest arusaamiseks tasuks minna korra Helsinkisse ja teha kasvõi trammiga üks tiir mööda linna.
Mis võiks olla lahendus? Siinkohal kõigile sõnum: ABI EI TULE MITTE KUSKILT! Mitte kuskilt ei tule meile neid häid valitsejaid, kes valitseksid ausalt ja targalt ehk siis meie kõigi huvidega arvestades. (Viimane polekski võimalik, sest huvid satuvad pahatihti üksteisega konflikti.) Enamus meist ei taha mitte mingil juhul sattuda jälle Venemaa võimu alla. Kuid vastuvõetav poleks ka mingi Brüsseli otsevalitsus või koguni Hiina mõju alla sattumine. Kohalikke olusid, ajalugu, kultuuri, tavasid ega muud ju neist mitte keegi eriti ei tunne. Nii et valitsejad saavad tulla ainult meie endi seast, meeldib see meile või mitte.
Ka seda ei maksa loota, et kui kihutame kogu oma poliitilise eliidi minema, siis tulevad kuskilt välja need õiged ja head valitsejad. Ka seda ei juhtu! 20 aasta jooksul on võimul olnud igasugused poliitilised jõud. Korduvalt on proovitud ka saada võimule mõni selline jõud, kes oleks justkui "puhas, aus ja õiglane", kuid alati on tulemused olnud keskpärased. Piisab vaid Res Publica tõusu ja languse meenutamisest. Valida on võimalik ainult neid, keda ON VÕIMALIK valida - s.t. kes kandideerivad valimistel (nii see on ja nii see ka jääb). Üldjuhul tähendab see ikkagi erakondade tuntumaid liikmeid. Kohalikul tasandil aga tuntumaid-tegusaid kohalikke aktiviste-spetsialiste.
Seda peab aga küll ütlema, et valimistel peaks eelistama neid nimekirju, kus ei anna tooni endised kommunistid. Miks see ikka veel oluline on? Sest kompartei oli nagu "Tähesõdadest" tuntud kloonide armee. Lihtliige oligi vaid partei sõdur, kelle kogu mõtlemisvõime piirdus käsu täitmiseks vajaliku tasemega. Kui aga sellised kloonsõdurid on kuskil erakonnas enamuses, õpetavad nad sarnaselt välja ka erakonna noorliikmeid. Praegustest suurerakondadest kahtlemata just Keskerakond on täpselt samasugune, nagu EKP. Üks selline endise kompartei kloonsõdur juhib aga ka Reformierakonda. Sotside seas on huvitaval kombel olukord hoopis parem. IRL-is aga pole kompartei kogemusega isikud iialgi erilist mõjuvõimu omanud. Sellepärast on just IRL-is arenenuim sisedemokraatia ning erakond arvestab ka lihtliikmete ettepanekute-seisukohtadega. IRL-isse on küll mõtet uskuda. Kui välja arvata elamislubade skandaal, pole IRL-il ega ta eelkäijatel olnud ka mingeid korruptsiooniafääre.
Lahti tuleb saada ka lootmisest mingile "kollektiivsele mõistusele", harjumusest mõelda kellegi teise (näiteks mõne erakonna juhi või suvalise "arvamusliidri"), mitte aga omaenda ajudega. Õige praktika on koguda infot eri allikatest ja võrrelda siis erinevaid seisukohti-vaatenurki. Nii ja ainult nii on võimalik tõde välja selgitada või siis teha parim võimalik otsus. Kui aga kuulatakse vaid mingit "arvamusliidrit", kes tagatipuks veel ennast "tõeministeeriumiks" peab, võivad asjad mingil hetkel väga kapitaalselt metsa minna.
Peame õppima samuti end eelkõige ise aitama - riik ei jõua ega hakkagi jõudma kunagi igale poole, isegi kui riik oleks rikas (Soomes ja mujal on ju sama lugu). Siinkohal küsimus - miks on Ameerika niivõrd tugev, eriti just ühiskonnana? Sest tema kodanikud on tugevad. USA kodanikuühiskond on äärmiselt tugev ja alati valmis oma õigusi kaitsma, kui vaja, siis ka jõuga. Meenub ühe väliseestlase jutuajamine Texase rahvaga. Kommarite tegudest kuuldes olid kohalikud öelnud vaid: "Kui need punased siia peaksid tulema, siis laseme nad lihtsalt maha!" 2000-ndate alguses näidati ühes dokfilmis, kuidas teised ameeriklased bin Ladeni pildi pihta märki lasid. On täiesti selge, et sellist ühiskonda ei suutnud kommunistid ega suuda islamistid või kes iganes iialgi alistada.
Ei jõua ka EL ega USA igale poole, isegi kui mõnda suuremat kriisi parajasti pole - neil kõigil on omad mured ning tegelikult peab absoluutselt iga riik esmalt OMA kodanike eest hoolitsema. Seda peaks alati meeles pidama.
Vabaduse mõõt pole ka see, kas homoabielud ikka on kuskil maal seadustatud või kui suur on meeste-naiste osakaal kuskil asutuses-ettevõttes. Sellised asjad on täielikud pseudoprobleemid, mitte mingid eksistentsiaalsed küsimused. Loomulikult ei tohi kedagi diskrimineerida, kuid, töökohtade täitmisel peab igal pool olema ainsaks kriteeriumiks professionaalsus. Mitte aga mingi erakondlik kuuluvus ega ka muud tunnused. Ei saa olla ka nii, et "annab partei ameti, küllap annab ka mõistuse". Sõna "partei" asemele võib ka midagi muud kirjutada. Samuti pole vaja hakata seadustega lõhkuma aastatuhandeid valitsenud ühiskonna struktuuri peamist alustala. Niigi on see (perekond) erinevatel põhjustel muutunud väga nõrgaks.
Peabki ütlema, et vastupidiselt mõnedele väidetele on Eesti ühiskond äärmiselt vaba. Internetivabaduse osas oleme koguni maailmas esimestel kohtadel. Jäägugi see nii! Tõepoolest - paljud teemad, mida internetiavarustel arutame, pole mõeldavad isegi mitte Lääne-Euroopas või USA-s. Uskumatu, aga nii see on. Näib, et üldse tajuvad kommunismi kogenud rahvad hoopis paremini, mis asi see vabadus on ja on seda hoopis jõulisemalt valmis kaitsma, võrreldes kommunismi mittekogenud rahvastega. Ilmekalt näitasid seda ACTA-vastased protestid, mis erakordselt suured olid just endises idablokis. Muidugi ütlevad "nemad seal" lääne pool (koos oma siinsete "mõjuagentidega") kõige selle peale, et "see idablokk pole ikka veel täiesti demokraatlik ja ei saa asjadest ÕIGESTI aru" jne. jne. Täiesti vale. Saame väga hästi aru. Me ei võidelnud 25 aasta eest end vabaks selleks, et nüüd kättevõidetust jälle loobuda!
Üks suur hädaoht Eestile varitsebki just lääne poolt. Juba 20 aastat tagasi üks väga tark inimene rääkis, et Euroopa Liit võib areneda diktatuuri suunas - kuni lõpuks ongi seal eesotsas Suur Juht. Praegu toimuvad protsessid ei välista samuti seda võimalust. Kui ikkagi jätkub kogu senine areng, mida veavad igasugused vasakliberaalid ja sotsialistid (kelle süül kõik need "multi-kultid", traditsioonilise perekonna lammutamine, poliitkorrektsus, immigrantide soosimine ja muu ongi teoks saanud), saabki teoks "liberaalne diktatuur". Loomulikult seda niimoodi ei nimetata. Siinkohal aga olgu öeldud, et keegi Hiina kõrge ametnik reageeris diktatuurijutule niimoodi: "Mis diktatuur? Meil on demokraatia olemas - sotsialistlik demokraatia!" Ka N. Liit oli oma jutu järgi "kõige vabam ja kõige progressiivsem ühiskond maailmas".
See on kohutav, kui mõelda, mis Lääne- või Põhja-Euroopaski toimub. Mõned "ideoloogid" soovitavad juba "ema-isa" asemel kasutada mõisteid "naisvanem" ja "meesvanem". Rootsis võideldakse "varjatud rassismi" vastu - mis pole midagi muud, kui "koputamisele" õhutamine. Ei, mõeldud pole mitte seda, kas kasutada sõna "neeger" vmm. Jutt on sellest, et kui keegi ütleb, et vaat nende immigrantidega on ikka parasjagu probleeme, siis ainuüksi see on juba "varjatud rassism"! Mingist sõnavabadusest ei saa sellistes tingimustes juttugi olla.
"Liberaalne diktatuur" hävitaks kindla peale Eesti jt. riigid-rahvad lõplikult, selles ei maksa kaheldagi. Järelikult tuleb selle vastu igal juhul võidelda. Valimistel tuleks eelistada erkaondi, kes kindlasti taolistele asjadele vastu astuvad. Vältida tuleks erakondi, kelle sõsarparteid Euroopas eelpoolmainitud poliitikat ajanud on ehk siis vasakliberaalseid ja sotsialistlikke erakondi. ACTA juhtum näitas ka, et vähemalt Andrus Ansipiga eesotsas pole ka Reformierakonnast mingit Eesti huvide kaitsjat - kui mõni taoline eksistentsiaalne oht peaks taas tekkima.
Ei maksa siiski arvata, et Eesti peab üksinda terve EL vastu sõdima. Selline võimalus on väga ebatõenäoline. EL-i kuulub juba 28 liikmesriiki, neist paljud on samuti kommunismikogemusega, lisaks põhjamaad. Kõik need on meie potentsiaalsed liitlased, neile võib lisanduda ka mõni suurriik, nagu Suurbritannia või Saksamaa. Eesti suudab oma huvisid edukalt kaitsta, kui säilitab suhted traditsiooniliste liitlastega ning püüab leida ka uusi. Nii ei tule mingit Brüsseli diktaati.
Euroopa Ühendriigid kahtlemata tulevad, kuid vaid "asja sees" olles on võimalik selle tekkimist mõjutada meile soodsas suunas. Kindlasti peaks EÜ-l olema ühtne välis- ja julgeolekupoliitika, samuti ka majanduspoliitika. See annaks kogu ühendusele senisest palju kaalukama mõju, samuti kaitseks ka Eesti huvisid suhetes Venemaa, Hiina või kellega tahes. Kindlasti EI TOHI aga EÜ kontrolli alla anda rahvusliku identiteediga seotud valdkondi, nagu kultuur, haridus, ajalugu, sotsiaal- jm. küsimused. Need jäägu igavesti rahvusriigi kontrolli alla.
Oluline on ka mõista EL puhul, et praeguse seisuga pole viga mingis müütilises “Brüsseli diktaadis”, vaid meie oma ametnike ja poliitikute arusaamises euronõuetest või millest iganes. On ju ammu teada, et “eestlane täidab lolle vene seadusi saksa täpsusega”. Meenutagem kasvõi andmekaitsjate soovi keelata ära koolide kodulehtedel vilistlaste nimekirjade avaldamine. Euronõuetega on samamoodi.
Kuhugi pole kadunud ka idapoolne hädaoht. Vahest suurim oht, mis sealt lähtub, ongi sisemine õõnestustegevus - "viienda kolonni" ja "mõjuagentide" kasutamine. Otsest sõjalist ohtu hetkel ei ole. Kuid ei või iial teada - kui NATO on mingil põhjusel hõivatud mitme üheaegse suure kriisiga, ei pruugi tal lihtsalt jätkuda jõudu, et meile appi söösta. Venemaa aga vajab siin platsi puhtakslöömiseks väga vähest aega. Nagu üritati ka 1991. aastal, kuid et operatsiooni "ajud" olid niivõrd alkoholist läbi imbunud, oli tulemus tragikoomiline. Putin aga (paraku!) ei joo. Neile aga, kes ikka veel üritavad Venemaa ees lömitada, ütleks ühe targa inimese sõnadega 1994. aastast: "Ega Zhirinovski ei küsi, kes teda ootas ja kes ei oodanud!" Zhirinovski nime võib muidugi asendada ka ühe teise Vladimiriga... Seega oleks hädavajalik Eestisse tuua mõni NATO alaline baas, kus oleks ka teiste riikide kui Eesti sõjaväelased ja lahingutehnika.
Siiski on meie suurimad vaenlased praegusel ajal hoopis kõikvõimalikud “mõnuained”. Loogiliselt võttes ei tohiks ükski inimene selliseid asju endale sisse toppida, sest mingit kasu neist ju pole. Kahjud on aga kohutavad. Lisaks iseenda rikutud tervisele kannatavad ka lähedased, eelkõige lapsed. “Mõnuainetest” põhjustatud tervisekahjustuste raviks on vaja järjest enam raha, kuid Eesti tervishoiusüsteem on niigi totaalselt hädas. Siin ei aita enam ka suur majanduskasv. Kui nii jätkub, on õige pea kogu riik vaid üks suur asotsiaalide kamp, sh. Riigikogu. Tundub, et praegugi vähemalt osa saadikuid on vist pidevalt kes-teab-mille mõju all. Sealjuures läheb olukord järjest hullemaks.
Huvitav, et n. aja lõpuperioodil võis jääda mulje, et "mõnuainete" ohjeldamatu tarbimine on puhtalt kommunismiga kaasaskäiv ja peamiselt venelaste poolt sissetoodud pahe. Kuid peale taasiseseisvumist hakkasid mõjuma juba teised tegurid - eelkõige üliliberaalsus ka selles valdkonnas. Kui Soomes on 300 kanget alkoholi müüvat poodi, siis Eestis on neid koguni 400 (Urmas Reinsalu andmeil). See kõik on suur viga.
Vaat seda viga tulebki otsustavalt parandama hakata. On täiesti selge, et mingid kampaaniad siin väga palju ei aita. Muutus peab algama meist endist - tuleb võtta omaks suhtumine stiilis "Eestlane ei joo!", "Eestlane ei suitseta!", "Eestlane ei ole narkomaan!" jne. Kui venelased on otsustanud, et igasugused suitsetamise ja joomise vastased piirangud on samuti üks suur "inimõiguste rikkumine", siis olgu pealegi. Kui nad tahavad välja surra, siis on see nende valik. Meie, eestlased, aga ei saa seda endale lubada, sest meid on niigi vähe. Kui aga käitume venelaste kombel, siis rõõmustamegi Yana Toomi suguseid, kes seda siiralt ootavad. Peame käituma targemalt!
Pealegi on "mõnuained" absoluutselt mittevajalik väljaminek, mida saaks edukalt millekski muuks rakendada. Kasvõi maksta oma igakuised arved korralikult ära. Minna perega nädalalõpuks välismaale või ka niisama autoga ringi rändama. Osta uut mööblit, elektroonikat vmm. Panna raha lihtsalt kõrvale. Võimalusi on palju.
Paljudel juhtudel leiavad inimesed tee selle suurima pahe juurde mitte ise, vaid kellegi teise mõjutusel. Vaat see on ka üks tõsine teema. Tegelikult peaks igaüks suutma mõelda esmajoones ISEENDA, mitte aga mingite "kollektiivsete ajudega". Tõde on ju see, et enamik inimesi on teiste poolt mõjutatavad. Seda kasutavad osavalt ära nii reklaamitööstus, poliitikud, kõikvõimalikud muud "arvamusliidrid" ja kes kõik veel. Suvalises kooliski dikteerib mingis klassis kogu elu pahatihti mõni aktiivsem tegelane. Ta (nad) ei pruugi isegi kõige targem(ad) olla, aga kui teda (neid) kuulatakse mingil põhjusel, siis ta (nad) dikteerib (dikteerivad) ka teistele absoluutselt kõike. Kuni selleni välja, millist muusikat kuulata, milliseid filme vaadata jne. Kui aga juhtub, et need juhid on psühhopaadikalduvustega... Kardetavasti läheb siis mingil hetkel juba politseid vaja. Siinkirjutajalgi oli selliste psühhopaatidega pehmelt öeldes ebameeldiv kogemus 22-25 a. tagasi.
Oluline on, et suudetaks infot koguda eri allikatest, neid võrrelda ja teha oma otsused just kogutud info põhjal, mitte aga lasta teistel enda eest otsustada. Kui aga tekibki konflikt - ja see on paratamatu - mõne "arvamusliidriga", või ka mõne teise isikuga, siis tuleb võtta vajadusel kasvõi seisukoht, et "ta ei vääri mu sõprust".
Lojaalsus omaenda seisukohtadele on väga tähtis. Kui aga inimene ei suuda olla lojaalne oma muusikaliste lemmikute suhtes, on kahtlane, kas ta ka maailmavaatelistes küsimustes suudab endale kindlaks jääda. Lõpuks võib juhtuda, et inimene pole ka oma kodumaale lojaalne. Kui ikka mingi tugevama mõjuvõimuga isik teeb küllalt kaua ajupesu, siis paljud murduvad. Nii ongi mõni järjekordne Hermann Simm valmis.
Selle teema heaks näiteks oleks just Keskerakond, mis mõtlebki üksnes Edgari ajudega. Teistel seal nagunii sõnaõigust ei ole, pealegi on kõik mõtlemisvõimelised isikud sealt juba ammu lahkunud. Keskerakond ongi nagu "Tähesõdadest" tuntud kloonide armee, mis ajab vastuvaidlematult oma Suure Juhi asja - Edgar Savisaar on nagu Darth Vader, kelle käskija Sithi lord istub praegu omakorda Kremlis. Juht saadab oma alluvaid kas TV-sse valitsust sõimama või kasvõi vangi, kui vaja. Seda peetakse KE-s arvatavasti sama loomulikuks kui Vene sportlaste vahelejäänist dopinguga. Eks see üks idamaine mõtteviis ongi. Kui käsib, pannakse ka kuritegu toime. Vangisattumises pole aga midagi väga häbiväärset... Niimoodi jätkates võiks aga varsti kogu keskerakonna kuulutad kuritegelikus organisatsiooniks - juhtsest paljud liikmed on nii politseis kui Kapos arvel...
Kuid ega siis Savisaar ainus pole. Reformierakonna eesotsas on aga praegu mõnes mõttes Savisaare vastand - nõrga intellektuaalse potentsiaaliga Andrus Ansip. Kuid kuna ta on ikkagi kauaaegnepeaminister, siis kuulatakse ka teda. Paljud mõtlevadki sellepärast, et küllap ta ikka kõike teab - ikkagi peaminister. No ei ole nii! Tulebki tunnistada, et savisaarlik kalduvus "tõeministeeriumi" mängida on juba hakanud külge ka mitmele Reformierakonna juhtivale tegelasele. Ohtlik on sealjuures aga, et väga paljud usuvadki tõsimeeli Reformierakonna propagandat, et vaid nemad "teavad lahendusi" ja "suudavad ainsaina Eesti huvisid kaitsta"... no ei ole ka nii! Tõtt-öelda on eriti absurdne pidada Andrus Ansipi taolisi mingi "absoluutse tõe" kuulutajateks. Savisaare puhul saab rääkida vähemalt intellektuaalsest kõrgtasemest, ehkki just see ta ohtlikuks teebki. Paljud ju usuvadki tõsimeeli, et kui Edgar ütleb, et 1+1=7,5 - järelikult see nii ongi! Kuid 1+1=2 ja jääb nii võrduma, ükskõik kes ka vastupidist tõestada ei ürita.
Kui siinkohal erakondadega edasi minna, siis kahtlemata on tugevaim sisedemokraatia just IRL-is. Seda näitavad omamoodi ka küllalt sagedased sisevastuolud, mis vahel ka erakonna lõhenemiseni on viinud. Sellegipoolest on mõne aasta pärast jälle ära lepitud. Nii juhtus 90-ndatel ja küllap juhtub ka nüüd. Eks mõne aja pärast Vaba Isamaaline Kodanik vähemalt osaliselt ühineb jälle IRL-iga. Igatahes pole IRL-is küll mingit "kollektiivset aju", tegu ongi sarnast maailmavaadet jagavate inimeste ühendusega.
IRL-il on juba aastaid olnud koguni mõttetu erakonna maine. Eks osalt ole see ka omaenda süü - pole suudetud isegi oma seniseid valijaid piisavalt veenda. Osalt aga on olnud tegu lihtsalt sellega, et Reformierakond suutis Euroopa Liiduga ühinemise järel alanud majandusbuumi kirjutada osavalt enda arvele, samuti ka "pronksiöö" kriisi oskusliku lahendamise - Ansip oli ju siis peaminister. Kuigi ka "pronksiöö" aegu oli määrav roll hoopis IRL-i ministreil, eriti kaitseminister Jaak Aaviksool. Paraku ei läinud ka 2011.a. Riigikogu valimistel just oluliselt paremini kui 2007. aastal. Nii on viimase ajani olnud IRL-i vahel ka Reformierakonna "puudliks" nimetatud, mis vähemalt siinkirjutajat küll solvab.
Õnneks on rahvuslikud jõud alati suutnud mingil hetkel jõu kokku võtta ja taas otsustavalt tegutsema hakata. Nii ka äsjase kohalike valimiste käigus - USA-st pärit nõustajate toel asus lausa "A-rühma" kombel tegutsema Eerik-Niiles Kross. Hakatuseks ilmus otse Tallinna linnavalitsuse ette kodanikke linnas valitsevast korruptsioonist informeeriv plakat. Mupo koristas selle küll kärmelt ära, kuid paar päeva hiljem ilmus sama plakat ... Tallinna TV otse-eetrisse, kus käis parasjagu "Linnapea tund" - ikka Suure Edgariga peaosas. Mõistagi oli mängus kaugjuhitav helikopter. Otsese pilkena tasuta ühistranspordi suunas saabus IRL-i poolt "tasuta vanglabuss" tervitama parasjagu vanglast vabanenud endist Tallinna kõrget ametnikku.
Ka on IRL jaganud juba mõne aja eest ära, kui tähtis on ikkagi see vahetu, inimlik kontakt valijatega. Siinkirjutajale oli 1992. aastal üsna üllatav ühe lähedase inimese seisukoht, et enne valiku tegemist oleks õige ikka nende kandidaatidega ka isiklikult kohtuda. Tal oli täiesti õigus. TV-ekraanilt või ajalehest paistab inimene siiski teistsugune välja - ta on seal väga kontrollitud. Kuigi vahetu kohtumine on ju samuti "avalikus ruumis", on see siiski midagi muud. Igatahes - "Laari kohvik", "Krossi kohvik" ning projekt "IRL kuulab" on tõenäoliselt väga hästi mõjunud. On ka näha, et valijaile see tõesti mingit mõju omab.
Pealegi - IRL ei pea küll ennast mingiks "tõeministeeriumiks", ta ei saagi seda teha, sest IRL-is endas on tihti mingis küsimuses väga erinevad seisukohad. Ka ei ole IRL mingil juhul "uhke Eesti üle" - sest praeguses olukorras oleks see lausidiootsus. Probleeme on selleks liiga palju ja IRL-is on sellest aru saadud.
See "uhke Eesti üle", mis oma patriotismi poolest võiks tõesti olla IRL-i loosung, on saanud hoopis tema pikaaegse koalitsioonipartneri Reformierakonna loosungiks. Nagu on RE "pihta pannud" ka hulga IRL-i potentsiaalseid valijaid. Kuid ega lõputult see ikka ei saa kesta.
RE-le on halvasti mõjunud viimaste aastate mitmed skandaalid. Välja peaks tooma ka peaminister Andrus Ansipi mitmeid küünilis-rumalaid mõtteavaldusi. Kurikuulsamad neist olid kahtlemata"Kui see on kriis, siis vaid sellises kriisis elada tahakski!" sügisest 2008 ning "See, kes midagi taolist väidab, on seemneid söönud. Ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame... Teate, sellistel puhkudel aitab, kui aeg-ajalt fooliumi mütsi sisse pannakse!", veebrurist 2012.
Üks intervjuu "Euroopa parima rahandusministri" Jürgen Ligiga 2012.a. novembris mõjus mitte vähem kahjulikult. Õnnetuseks ei suutnud Ligi jätta viha välja valamata ka erakonnakaaslase Kaja Kallase peale, kes erakonna rahastamisskandaalile õigesti reageerides tuli välja "Riigikogu liikme eetikakoodeksiga".
On mõeldamatu, et näiteks IRL-is oleks üldse midagi taolist juhtunud. Kui meenutada IRL-i kurikuulsat elamislubade skandaali, siis see lahendati väga kiirelt, jõuliselt ja otsustavalt. Erakond mõistis välkkiirelt toimunu hukka, süüdlased heideti erakonnast välja ja ega väga suurt negatiivset mõju erakonnale siiski pole sellel olnud.
Kui sarnane skandaal, mis RE-ga juhtus, oleks tabanud IRL-i ja siis oleks keegi IRL-i liikmeist tulnud välja "eetikakoodeksiga", oleks kindla peale IRL-ist keegi öelnud, et "see näitabki, et juhtunu pole meie erakonnale üldiselt omane ning me juba tegutseme selle nimel, et midagi sellist enam kunagi ei korduks". Mingil juhul poleks aga räägitud midagi "ilusatest suurtest silmadest kinnise suu kohal" või nimetatud 35-aastast inimest "vähese elukogemusega" ja üleüldse "elukauge Facebooki-põlvkonna" esindajaks.
Siiski ei maksa ka RE veel maha kanda. Kui teda ennast otsustavalt reformida, s.t. reformida sealt eestotsast minema kõik vanad kommunistid jt. kahtlased tegelased, hakkaks IRL-i kauaaegsel partneril taas hästi minema. On ju RE-s siiski majanduse asjatundjaid kõige rohkem. Usutavasti suudab "oravapartei" oma maine taastada ning ka olla jälle oma nime vääriline, nagu ta oli Siim Kallase juhtimise ajal.
Sotsiaaldemokraatidel on vahepeal olnud väga kõrge toetus, kuid kahtlane, kas see jätkub. Üks asi on olla opositsioonis populaarne, teine asi aga hakata oma lubadusi ellu viima. Tõtt-öelda on sotside majandusprogramm väga utoopiline. Selle teostamine nõuaks vähemalt 700 miljonit eurot aastas, mida aga mitte kuskilt võtta pole. Laenamine on aga ohtlik tee - just selline Kreeka-tee, mida tuleks igal juhul vältida.
Samas on sotsidel päris palju häid ideid, mida just kohalikul tasandil tuleks kindlasti toetada. Kuigi jah, need ideed on head sinnamaani, kuni ei räägita majandusest. Üldse võiks sotsidele usaldada päris mitmeid valdkondi juhtida, kuid majandust kindlasti mitte. Sotside praegusest liidrist Sven Mikserist võiks igatahes saada väga hea välisminister.
Üldiselt aga peaks ütlema, et "ei pea tingimata minema vasakule, et mitte minna paremale. See olukord pole ju uus, nii oli ka möödunud sajandil, "ärkamisajal", mil C.R. Jakobson hoidis vene ja J.V. Jannsen saksa poole; J. Hurt aga toetus Jumalale ja oma rahvale." Seega tuleks vältida äärmusi - nii liiga vasakpoolseid kui ka neid, kes meil Euroopa Liidu vastu agiteerivad.
Keskerakonnal ehk Edgarkonnal pole aga ilma oma Suure Juhita küll mingit tulevikku. Nagunii sarnaneb see erakond oma karismaatilise juhi ümber koondunud ususektile. Ta lihtsalt käib pärast Edgari lahkumist alla ning lõpuks pudeneb laiali. Äsjane näiliselt üliedukas valimiskampaaniagi hakkas oma jaburuse tõttu iseendale vastu töötama. Ka pole suvatsenud KE oma valimislubadusi Tallinnas täita, kuigi omas Eesti oludes harukordset absoluutset enamust pealinna volikogus. Oma tegematajätmistes süüdistas KE aga Vabariigi Valitsust.
Savisaare suurimad "teened":
1)jaanuar 1992 - viis ILMA IGASUGUSE VAJADUSETA leiva, piima jt. põhitoiduained talongidele, seejärel tahtis kehtestada sõjakommunismi ja ilmselt plaanis Eesti viia SRÜ koosseisu (viimane pole ainult minu hinnang);
2)1995 (kuni sügiseni) - lindistas salaja oma vestlusi teiste Eesti tipp-poliitikutega, vaevalt et vaid enda tarbeks - Lennart Meri jagas asja ära, öeldes, et "Eesti ei tohi käituda nagu mõni oblast" (SIA-nimelisest firmast leiti vaid võrdlemisi vähe ütleva sisuga lindistusi, kus riigi- ega muid saladusi polnud);
3)aprill 2007 - "pronksiöö" ajal kaitses avalikult, ilma igasuguse häbita märatsejaid, valides selgelt poole (üks neist külastas hiljuti ka Edgari kohvikut - see on tõestatud).
Samuti teeb Keskerakond täiesti avalikult koostööd EESTILE VAENULIKU RIIGI võimuparteiga. Üldiselt aga on teada, et sm. Putin vihkab eestlasi.
Kuidas on võimalik, et isegi eestlaste seas ikka veel leidub piisavalt neid, kellele need faktid miskit ei loe????? Nad õõnestavad ju iseendi jalgealust.
Pealegi on KE majanduspoliitika absoluutselt vale. Jah, on mingid toetused. Kuid samas raisatakse KE poolt tohutult raha pluss korruptsioon. Needsamad toetused võiksid selle arvelt palju suuremad olla. Üldse viiks KE "sotsiaalne" majanduspoliitika mitte mingi suure jõukuseni, vaid muudaks kogu Eesti riigi ASOTSIAALSEKS. Toetusteks vajalik raha tuleb ju kelleltki võtta. Võetakse aga neilt, kes tegelikult töötavad, mitte neilt, kes ainult valimisreklaamis "töötavad". Eesti oludes aga tähendab see tööinimeste sissetulekute VÄHENDAMIST. Niigi on need väikesevõitu.
Muidugi väidab KE propaganda, kui palju uusi töökohti on KE loonud. Loomulikult on numbrid õiged, kuid sisu ei kannata mingit kriitikat. (E.S. on tõeline demagoogia suurmeister.) Reisisaatja amet oli samuti "töökoht". Paljud praegused töökohad samuti, kuid kas neist saadava tasuga saab Tallinnas ära elada??? Kui see on hoolimine, siis on siinkirjutaja teerull.
Kordaks veelkord - korruptsioon peletab investoreid (seega ka tasuvaid töökohti) ning võtab raha ära ka sealt, kus seda praegu veel on. Ilma praegust linnavõimu minemakihutamata ei tule aga Tallinna mingit muutust. Parim variant oleks aga, kui linnapea tõesti lõplikult erru läheks. Sedagi ei maksa karta, et elu igavaks läheb. Uus vaenlane tekib varem või hiljem - kõikvõimalikud väiksemad pahategijad, kellest juba puudu ei tule.
Selle osa lõpetuseks ka üks küsimus lootusetuile Edgari kummardajaile: kuidas saate olla kindlad, et teile sümpaatsed Keskerakonna liikmed juba mõne aasta pärast hoopis Reformierakonda ei astu? Kui isegi Vilja S. ütles mõne aasta eest, et "Ansip on hullem kui katk" ja nüüd on sellesama Ansipi erakonnas, kuidas saab pärast seda ühtegi keskerakondlast tõsiselt võtta?
Eesti riigi areng ongi kiirenenud tunduvalt just siis, kui selle eesotsas on juhtivaks jõuks olnud tänase IRL-i eelkäija Isamaa/ERSP või Isamaaliit. Just neil aegadel on tehtud riigi tuleviku seiskohast kõige enam kaalukaid otsuseid. Res Publica oli küll samuti tubli reformija, kuid tema püüdlustele töötas vastu koalitsiooni üks osapooltest, nüüd juba ammu hingusele läinud Rahvaliit.
Tallinn vajab kahtlemata muutust. Senise olukorra jätkumine hävitab muidu kogu Eesti riigi ära, nagu ka Hardo Aasmäe mõne aja eest hoiatas. Eriti veel, kui valitsev erakond on oma ülelinnalises nimekirjas teisele kohale pannud sellesama Yana Toomi, kes soovib eesti rahva väljasuremist.
Ka peaks edaspidi kõikvõimalikke skandaale lahendatama korralikult. Üks siinkirjutajale lähedane inimene ütles juba 20 aasta eest, et teda häirib, kuidas meil muudkui tuleb skandaal skandaali otsa, kui mitte ühelegi korralikku lahendust ei tule. Kõik jääb kuidagi ripakile. See ju ongi tekitanud rahva seas mulje, nagu oleksid poliitikud kõik üks suur kamp, kes hoolib vaid iseendast ja vajadusel kaitseb üksteise seljatagust.
Erakonnad peavad kahtlemata muutuma, puhastuma sisemiselt. Selleks aga tuleb hakata mõtlema ja käituma vastutustundlikult - nagu juhiks igaühte meist oma "keskarvuti", millesse on programmeeritud sisse varemmainitud "eetikakoodeks". Ka erakonda mitte kuuludes tuleb hakata absoluutselt iga otsuse puhul mõtlema, mida see võib kaasa tuua enda kõrval ka teistele - perekonnale, sõpradele, kogu eesti rahvale. Vaid niimoodi saame kõigist oma probleemidest pikapeale jagu. See pole lihtne, kuid on täiesti võimalik. Muidu on Eesti mõnes mõttes nagu Afganistan, kus ühiskonda terroriseerivad Talibani kõrval ka igasugused korrumpeerunud sõjapealikud (= erakondade juhid meil vastavalt), kuid rahva heaolust ei hooli keegi. Kord üks Afganistani parlamendi naissaadik sõimas nad kõik avalikult läbi, seda näidati ka "Välisilma" saates ETV-s.
Vajalik on võimalikult suur läbipaistvus. Sest "inimene on täpselt nii suur siga, kui tal olla lastakse," nagu kord ütles Mart Helme väga tabavalt. Kui kontrolli pole, võib ka tänastel võimulolijate kritiseerijatel võimule saades tekkida kiusatus täpselt sama räpaselt toimetama hakata.
Keskel kohal on Eestis aga ikkagi Savisaare kukutamise küsimus. Miks? Sest kui langeb Savisaar, hakkavad peatselt langema ka kõik teised vanad kommarid ja muud sulid. Seni ju selle suure laamendava "ninasarviku" varjus teiste sigadused ei paista lihtsalt silma.
Savisaare langemisel kukub silmapilkselt ka Andrus Ansip. Viimane jõudis hiljuti öelda, nähes Savisaare populaarsuse püsimist, et peaks vist ikka mõtlema RE juhina jätkamisele ka pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Kui aga Savisaar on kukkunud, peab ka Ansip oma lubaduse taanduda erakonna juhi kohalt mingil hetkel täitma.
Tegelikult on ju kogu see tohutu vastandumine KE ja RE vahel üks hiiglaslik pettus. Kumbki on teineteist välja mänginud kui oma peamist vastast, ehkki mõlemad esindavad liberaalset maailmavaadet - vähemalt formaalselt. Kuid siinkohal küsimus kummagi erakonna valijaile: kas saate olla kindlad, et teie valitud isikud ka järgmistel valimistel ikka samas erakonnas on?Võib-olla on nad üle jooksnud just sellesse erakonda, keda te vihkate? Kurikuulsaimaks näiteks on kindlasti Edgar Savisaare endise abikaasa Vilja - kes vaid mõned aastad tagasi oli öelnud, et "Andrus Ansip on hullem kui katk!" - astumine Reformierakonda...
See vastandus on võlts veel ühel põhjusel. Kui "oravad" on tohutult "uhked Eesti üle" - s.t. nende arust on riigis kõik korras, siis KE väidab Tallinna kohta, et seal kõik "töötab" - samuti on kõik korras. Ilmselgelt ei ole, ükskõik, kes ka kuskil ei valitse.
Keskerakond on pealegi oma valelikkust nii palju kordi tõestanud, et nende kordade üleslugemistestki saaks ilmselt sama paksu raamatu, kui Edgari enda "Peaminister". Meenub siinkohal, kuidas 1996.a. kohalike valimiste eel poseeris Edgar ise valimisplakatil poksikinnastega ja lubas, et "Keskerakond kaitseb teie õigusi".
Siinkirjutaja mäletab samast ajast väga hästi ühte juhtumit. Tollane Tiit Vähi valitsus tahtis ära kaotada tudengite sõidusoodustused ühistranspordis. Ka siis oli valitsusliikmetel jt. ametnikel juba kombeks laiutada oma ebanormaalselt uhkete autodega. See ajaski kõigil tudengitel kopsu üle maksa ja nii oli ka siinkirjutaja esmakordselt (ja seni ka viimast korda) Toompeal valitsuse vastu meelt avaldamas. Õnnestunult - valitsuse esialgne plaan võeti tagasi, Siim Kallas teatas kiiresti, et tudengeid rahuldanud ulatuses jäävad soodustused alles. Kuid Keskerakond ei teinud sellest teemast väljagi...
Edgar Savisaar on kirjutanud ka raamatu "Usun Eestisse". Kahtlemata ta usub. Kuid ta usub sellisesse Eestisse, kus ei siinkirjutaja ega ka paljud teised küll elada ei taha!
Eesti tee saab olla vaid tee teadmistepõhise ühiskonna suunas. Pole ju meie identiteedi oluliseks osaks mingisugune usufanatism ega midagi muud taolist. Eestlane on ikka olnud teadmishimuline. Tulebki tunnistada, et õigeid valikuid saab teha üksnes kindlate teadmiste olemasolu korral. Teadmised peavad aga olema kätte saadavad alati, vabalt ja kõigile. Kui mingid ideoloogilised või usulised dogmad hakkaksid segama juurdepääsu teadmistele, võiksid tagajärjed olla väga halvad. Seda on inimkonna senine ajalugu palju kordi tõestanud. Muide, teadmistepõhisus pole kindlasti sama, mis usk teadusesse. Viimane viis ju otseteed sotsialismini koos kõige sellest tulenevaga. Õppigem ka sellest kogemusest, ka see on andnud rohkesti teadmisi, kuidas asju teha EI TOHI.
Teadmisi on vaja ka selleks, et õppida rohkem läbi ajama piiratud ressurssidega. Seda sotsialistlikku raiskamist on endiselt väga palju. Sellele tuleb lõpp teha. Ressursse lihtsalt ei jätku. Pealegi tuleb maailma inimesi pidevalt juurde. Seega peab jätkama seda "säästliku arengu" teed, mille viis Eestis sisse Andres Tarandi valitsus 1994. aastal. Pealegi oleme olnud alati looduskeskne rahvas. Eks siit tuleneb ka meie mõtteviis, mille pärast ei taha me tunnistada mingit hierarhiat ja isegi omaenda valitsust ei taha veel hästi omaks võtta.
Võidakse ka öelda, et vastuolud, isegi võitlus inimeste vahel on paratamatu, sest pärineme ikkagi loomariigist - sedasi on väidetud. Sellele reageeris üks siinkirjutajale läehdane isik kord: "Kuid kas sellisel juhul tasus välja mõelda eetikat ja moraali, mille nimel on see "inimloom" aastasadu kuhugi kõrgemale püüelnud? Kas tõesti ainult selleks, et luua üha rafineeritumaid süsteeme oma nõrgemate liigikaaslaste allaheitmiseks?"
Tõepoolest, süsteemid on tõesti rafineeritumaks muutunud. Heaks näiteks on idanaaber - loomavagunites enam kedagi Siberisse ei veeta, ka ei kõmmutata vastaseid enam nimekirjade alusel maha. Putini rezhiim kasutab "näidishukkamise" taktikat - paarile talle ebameeldivale isikule näidatakse seadusi kasutades lihtsalt koht kätte olgu tegu siis mõne sõnakuulmatu oligarhiga või koguni punkbändi liikmetega.
Eesti aga pole õnneks Venemaa. Siin juba ei korralda valitsus terrorikampaaniat näiteks Lasnamäe vastu, et seejärel näiteks "setu separatistide" vastu võitlema hakata. Ka näitas Villu Reiljani ja Rahvaliidu häbiväärne lõpp, et ei kaitse ka poliitikud üksteist. Mingid eetilised piirid on ikka olemas, kuigi paljud arvavad teisti.
Senisest olulisemaks tuleb pidada ka ühistegevust ja ühishuvisid. Lausindividualism ei aita küll meie ühiskonda kuidagi. Kui igaüks vaid iseenda peale mõtleb, ongi selline olukord, kus ükski perekond kauaks kokku ei jää, töötajad jooksevad ühest firmast teise, rääkimata erakondadevahelisest "liiklemisest". See pole normaalne. Jällegi tasub tsiteerida ühte filmi, sedakorda "2012": "Just sel hetkel kaotame oma inimlikkuse, mil lakkame üksteise eest võitlemast". "Meil tuleb üksteist aidata... Ei ole üksi ükski maa" - nagu ütleb Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi fosforiidisõja-aegne hümn.
Väga oluline on ka tundelisus - õigemini kaastundlikkus. See peab olemas olema ka poliitikutel, kuigi seal läheb üldjuhul vaja äärmiselt palju ratsionaalsust. Siinkohal meenub kurikuulsa Yana Toomi süüdistus Urmas Reinsalu aadressil, et viimane on "liiga emotsionaalne". Ent just emotsionaalsus näitabki, et inimene hoolib tõesti millestki ja pole mingi tundetu "inimrobot".
Kaastundlikkust läheb vaja ka põhimõtte "Kedagi ei jäeta maha" rakendamiseks - nagu on see USA-s, eriti sealses sõjaväes. Kui ka riik igale poole ei jõua, siis täidavad selle tühimiku kõikvõimalikud kodanikeühendused, mis ise abivajajaid aitavad. Selle riigi kodanikud on siiralt uhked oma kodumaa üle - erakondlikest eelistustest olenemata.
Ühistegevus kahtlemata piirab üksikisikute otsustustusvabadust teatud määral, kuid sellest saadavad hüved on seda väärt. Ka abielu või kooselu piirab ju osapoolte sõltumatust, kuid millegipärast tunnevad osapooled selle järele vajadust ja lepivad väiksema iseseisvusega kõrgema eesmärgi nimel. Siit edasi minnes - samamoodi on ka kuulumisega NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Toomas Hendrik Ilves kirjutas 1994. aastal ja hiljemgi, et tema usub inimeste muutumisse, ümbersündi. Ka siinkirjutaja on seda meelt. Täiesti võimalik, et kui Eerik-Niiles Kross vabandas hiljuti avalikult oma liiklushuligaansuste pärast, siis võib ta tõesti olla sisemiselt valmis edaspidi korralikult käituma. Põhimõtteliselt võiksid ka paljud omaaegsest 110 000-st EKP liikmest midagi sarnast tunnistada. See oleks igati aus lahtiütlemine minevikust, sisemine puhastumine. Tõde teeb vabaks ja ausalt on igatahes parem elada kui igaveses häbis või koguni kuulda, kuidas keegi jälle ütleb südametäiega: "Kommarid ahju!"
Kui aga keegi nüüd solvus, siis peaks hakkama sisendama endale kõigepealt, et "MINA POLE SELLINE!" ning ka mõtlema ja käituma vastavalt. Siinkirjutaja võib omadest kogemustest öelda, et see just aitabki kaasa sisemisele puhastumisele.
Kas pole aga kõik need asjad võimatud? Loogiliselt võttes ei tohiks siis ju Eesti riiki üldse olemas ollagi! Pidagem igavesti meeles, et meie esivanemad võitlesid SAMAS sõjas koguni KAHE suure rahva esindajaist koosneva sõjaväega ja suutsid mõlemat võita! Ka Soome 1939. aastal poleks loogiliselt võttes kuidagi pidanud vastu saama tõelisele "kurjuse impeeriumile" - kuid sai! Tänu marssal Mannerheimi geniaalsele juhtimisele ja soome sõdurite põhjamaiselt külmaverelisele tegutsemisele.
Isegi Ronald Reagani kaastöötajad ei uskunud eriti tema plaani N. Liidu purustamiseks, pidades seda ebareaalseks. Kuid Reagan ise uskus seda kindlalt ja surus vajalikud otsused läbi isegi siis, kui terve Valge Maja vastu oli! Lõpuks pidi kogu maailm tunnistama, et Reagani poliitika oli täiesti õige.
Veel 1988.a. paiku võis mõtegi Eesti taasiseseisvumisest näida absurdsena. Vastas oli ju ikka seesama "kurjuse impeerium" on mitmekümne tuhande tuumalõhkepea, 50 000 tanki, 100 000 suurtüki, keemia- ja biorelvade ning muude jubedate asjadega pluss kogu kommunistlik "tsiviilaparaat" oma nuhkide armee, Glavliti ja KGB-ga. Sellegipoolest õnnestus põhja lasta ka see süsteem.
Võimatuid asju enamasti pole. Seda on ka tõestanud eestlased USA-s - samanimeline sari jooksis just Tallinna TV-s hiljuti. Seal oli üks eestlane, kes kolme muu spetsialistiga kirjutas 60-ndatel NASA-le "Orbitaallennu käsiraamatu". Kui palju üldse maailmas võib olla inimesi, kes sellel teemal on kompetentsed? Teine eestlane aga töötas samas asutuses ... satelliitide PEAkonstruktorina. Kolmas juhatas firmat, mis meisterdas TV-jaamadele liikuvaid satelliitülekandejaamu ning nende detaile. Just tema firma toodangu abil nägi maailm ka Reagani ja Gorbatshovi kohtumisi Reykjavykis (1985) ja Moskvas (1988) ning ka näiteks Albertville'i taliolümpiat (1992).
Rein Taagepera nimi on ka Eestis õnneks tuntud. Tema aga on olnud üks USA tipp-politolooge, erialaks just valimissüsteemide uuringud. Taagepera soovitusi paraku 20 a. eest ei arvestatud valimisseaduste koostamisel. Selle asemel tehti mingi imelik süsteem, mis tavakodanikule on siiani üsna arusaamatu - oma ülekantavate häälte ja muu sellisega. Õige oleks kas valida ainult isikuid või ainult erakondi - viimasel juhul siis erakond otsustab täielikult ise, kes lähevad esinduskogudesse. Viimane süsteem oli ka Wabariigi ajal kasutusel, enne 1934.a. Pätsi riigipööret.
Siinkirjutaja oli algusest peale veendunud, et taasiseseisvunud EV-st saab asja. Ehkki paljud olid - ja on siiani - veendunud vastupidises. Esmalt ennustati, et Eesti kroon kukub juba 1992.a. sügiseks. Seda ei juhtunudki. Üks jahmatav kogemus oli 1. jaanuaril 1995, mil üks veidi noorem poiss teatas üsna veendunult, et "Eesti riik ei jää niikuinii püsima". Selleks ajaks oli juba üsna kindel, et tal õigus olla ei saanud - miks ta üldse nii arvas, ei teagi.
Võimatuna võis näida ka ühe maakooli päästmine sügaval nõukogude ajal, mil maakoole suleti. Siinkirjutaja enda ema (oli samas koolis 51 aastat õpetaja) aga kirjutas lastevanemate nimel aastal 1978 sm. Brezhnevile ja "Pravda" toimetusele adresseeritud protestikirja, kasutades isegi N. Liidu põhiseaduse vastavaid paragrahve. Üks teine õpetaja tõlkis selle kirja korrektsesse vene keelde ja kolmas õpetaja viis kirja Leningradi, et see seal posti panna - Eestist poleks see kiri muidu väljagi jõudnud. Kool jäi alles.
Mida võiks öelda KOKKUVÕTTEKS?
*On aeg lõpuks ometi saada "valitsevaks rahvaks" omal maal - millest kirjutas 1928. aastal Jaan Tõnisson tollane EW riigivanem. See tähendab ka, et ei tohi kellelgi lasta endale "pähe istuda". Eesti ühiskonna areng on igatahes julgustav. ACTA põhjalaskmine oli selle parimaks näiteks. Nii saamegi end edukalt kaitsta kõigi vaenlaste vastu - ühise tegutsemise tulemusena.
*Nagu Tallinn tuleb ära võtta seda valitseva munitsipaalmaffia käest, tuleb kogu Eesti riik ära võtta mõttetute poliitikute jt. tegelaste käest ning anda tagasi rahvale.
*Eesti aga peaks "vallutama" Eesti ning võitma selle rahva südamed, näiteks suure hulga tasuvate töökohtade loomisega.*Mitte keegi ei hakka tegema meie eest meie tegemata töid. Kui ise ei tee, siis jääbki tegemata. Loota ju võib, et mõni hooliv kaaskodanik või riik või mõni suurem riik tuleb ja aitab, aga kas abi tuleb - selles ei maksa liiga kindel olla. Selleks on kõigil liiga palju probleeme.
*Tuleb mõelda oma peaga, mitte mingite "kollektiivsete ajudega", s.t. ise otsustada oma asjade üle, mitte lasta teistel otsustada. Rakendada ka põhimõtet "usalda, aga kontrolli", s.t. oleks soovitav saadud infot ikka kontrollida enne otsuse tegemist. ka kõige targemad võivad ju vahel eksida või midagi kahe silma vahele jätta.
*Kui uskuda, et "niikuinii läheb metsa", siis on täiesti kindel, et lähebki! Enamasti aga ei ole olukord nii lootusetu. Ikka saab midagi ette võtta, et olukorda enda kasuks pöörata. Nagu tegi marssal Mannerheim 1939 - kui sõda algas, lähtus ta konkreetsest olukorrast ja tegutses sellele vastavalt. See tõi ka edu.
*Ainus võimalus Soomest jt. mööda minna oleks kogu ühiskonna struktuuri ümberkorraldamine, kasutades selleks muuhulgas eelpooltoodud ideid. Muidu ei jõua me iialgi Soomele järele. Ei ole ju võimalik teha 22 aastaga ära seda tööd, mida teised on teinud 68 aastat.
*Taasiseseisvumise "peasüüdlaseks" aga ei olnud mitte mingi Savisaar ega ükski teine poliitik, vaid kogu eesti rahvas. Eelkõige aga need tublid õpetajad, raamatukogutöötajad, agronoomid, insenerid, arstid jpt., kes tegid oma tööd ka raskel nõukogude ajal suurima hoole ja armastusega ning ei lasknud nõukogulikul suhtumisel enda üle võimust võtta.
Kõige selle järgimisel saame üheskoos lõpuks üle ka oma kollektiivsest traumajärgsest stressist. Mis see on, teab ka siinkirjutaja omast käest.
Siinkohal peabki meenutama ka oktoobrit 1995, mil samuti oli meedia keskpunktis Savisaar. Ent mitte siiski tema pärast. Oli üks kohtumine ühe väga kena inimesega. Kohtumine oli niigi kurb. Ent tagantjärele võib tema kohta öelda "Tähesõdades" kõlanud lause: "Nagu oleks kogu elutahe temast välja voolanud..." 24 tundi hiljem seda inimest enam ei olnud. Jalustrabav oli aga kaaskodanike reaktsioon: "Kahju meil temast küll ei ole!" Nagu oleks Stalini aeg ja tegu mõne "rahvavaenlasega".
Siinkirjutajal tuli nüüd otsustada, mida teha. Olukord oli täiesti lootusetu. Hetkeks paistis isegi, et pole üldse enam millegi nimel mõtet võidelda. Kuid kummalise kokkulangevusena tõid maa peale tagasi just Lennart Meri sõnad, mida ta ütles lindiskandaaliga seoses: "MITTE KELLELGI EI TOHI OLLA ÜKSKÕIK, MIS EESTI RIIGIST SAAB".
Analoogne olukord on ka kogu eesti rahvaga praegu. Praegu näib täpselt nõnda, nagu oleks üleüldise lootusetuse tõttu ka eesti rahvast elutahe väja voolanud. Meil ei tohi olla ükskõik, mis meist ja kogu meie riigist saab. Vastasel korral on meie vaenlased - need Yana Toomi sugused - võitnud. Nemad siis ütlevad suure tõenäosusega samuti, et "kahju meil neist fashistidest küll ei ole".
Peatame ükskord ometi väljasuremise. Peatame ka "lasnamäestumise" - umbes nagu 25 aasta eest õnnestus tõesti seisma panna impeeriumi projektid, mis eesti rahva vastu olid suunatud, sh. Lasnamäe laiendamine. Tänapäeval aga tuleb saada kõrge eneseteadlikkusega VALITSEVAKS RAHVAKS, keda ei valitseta kuskilt erakonna kontorist, eriti aga sellest, mis toetub Lasnamäele ja mis üritab kogu Eestit muuta asotsiaalseks riigiks. Läbi kogu ajaloo, tema vigade, valu ja kannatuste, on meid vähemalt kriitilistel hetkedel ikka iseloomustanud tohutu vaprus. Nii võiks olla ka nüüd. Me ei alistu enam hääletult! Me jääme ellu!
