" K E S K A R V U T I " vajalikkusest (25.9.2012)

Igaühele meist kuluks ära isiklik "keskarvuti" - see, mis omaenda peas asub ja mis kõike kindlalt kontrollib - sest see hoiaks palju jamasid ära. Õnnetuseks on see vaid väga vähestel (kindlasti on näiteks Harri Tiidol, samuti mu FB sõbral Einaril ja veel mõnedel).

Mis asi see "keskarvuti" siis on? Üsna lihtne asi, kuid selle toimimiseks on vaja mitut asja:

• analüüsioskust
• loogilist mõtlemist ja/või teatud mõttes isegi selgeltnägemisvõimet
• palju teadmisi (ehk tarkust)

Milleks aga seda vaja on? Et "ellu jääda" igas mõttes, vahel ka ilma jutumärkideta. Et vältida lolle valikuid, mille tulemusena saadakse järjekordselt "pasunasse" ja pärast kirutakse hulk aega (kui Harri Tiido mõtet kasutada). Kõigile oleks hea, kui nad suudaksid tungida mingi probleemi olemusse ning, võttes arvesse kõiki võimalikke asjaolusid, oskaksid langetada parima võimaliku otsuse.

Teiste kohta ei oska väga kindlalt öelda, seetõttu toon peamiselt enda juurest näited. Mul oli selles osas kõvasti õnne, et minu mõttemaailma ei mõjutanud varases kujunemisjärgus mitte mingisugune "kollektiivne mõistus" (mis võib vahel lausa uskumatult rumal olla), vaid reeglina usaldusväärsed allikad. Ühelt poolt siis väga laialdaste teadmistega õpetajast ema ning teiselt poolt kogu see tohutu "teadmisteimpeerium", mis tänu sellele mul alati käepärast oli. Oma osa oli muidugi ka minu enda tohutul uudishimul. Tahtsin võimalikult kiiresti targaks saada :)

Mis aga mulle eriti iseloomulik on alati olnud, oli see minu meeletu soov kohe TEHA KÕIKE ALGUSEST PEALE ÕIGESTI. Tegelikult "algusest peale" see küll ei õnnestunud, kuid parandasin end väga kiiresti, nii et soovitud eesmärgini jõudsin sellegipoolest kiiresti.

Raske isegi öelda, kuidas see täpselt juhtus, kuid üsna kiiresti sain teada, et 1+1=2 igal juhul ja mitte mingil juhul 0 ega 3 ega ka mitte 7,5. Seda mitte ainult matemaatilises mõttes, vaid rohkem isegi ülekantud tähenduses. Suutsin loetust-kuuldust-nähtust väga kiiresti hakata järeldusi tegema. Mäletan veel Elleri-koolist, kui meile solfa ja muusikaajaloo õpetamise metoodikas soovitati muuhulgas meeles pidada, et "laps ei tee järeldust". Nii see tavaliselt ongi. Kuid mina suutsin hakata järeldusi tegema väga kiiresti.

Väga paljud aga ei suuda seda isegi siis, kui vanuse poolest juba presidendiks võiksid kandideerida või koguni pensioniikka on jõudnud, kuigi elukogemust peaks ju olema küll ja küll. See on mind alati hämmastama pannud. Mulle oli juba hiljemalt 4. klassis selge, et"kärakast" ja suitsust tuleb igal juhul hoiduda (rääkimata narkootikumidest). Neist sünnib ainult halba. Mina küll ei tahtnud ennast teadlikult mürgitama hakata. Eriti, kui teaduslikumat laadi kirjandusest sain teada, mida need mõnuained organismiga teevad. Teadsin ka seda - kuigi pole ise neid aineid iialgi isegi proovinud -, et see näiline "mõnu" on petlik. Teadsin sedagi, et isegi proovimine võib ohtlik olla - võib tekkida sõltuvus, millest paljud enam vabaneda ei suudagi. (Silmatorkav erand on olnud George W. Bush, kes omal ajal suutis PÄEVAPEALT joomise maha jätta. Iseküsimus muidugi, kui sügav tema sõltuvus üldse oli - võrreldes Venemaa või ka Eesti "standarditega"...)

Ka seda teadsin, et mõnuained neelavad asjatult raha ja võivad lõhkuda perekondi. Kriminaalkroonikast kuuldust tegin samuti vastavad järeldused. Kui jälle keegi jäi purjus peaga suitsetades magama ning põletas iseenda ja kogu maja maha või sõitis end autoga sodiks (hea veel, kui ainult ennast) või tappis purjus peaga oma sõbra ära või otsustas joobes olles ujuma minna ning kaldale enam ei jõudnud - jne. jne.

Siinkohal ütleks küll, et mis kasu on sellest elukogemusest, kui tegelikult tehakse ikka põhimõtteliselt samasuguseid lollusi nagu kuskil algklassides? "Suured inimesed" ju peaksid teadma, et "1+1=2", kuid paistab, et paljud neist ei õpi seda kunagi selgeks...

Niisamamoodi oli ja on ka muude asjadega. Kõik peaksid ju teadma, et kuritegusid ei ole vaja ja ei tohi toime panna, kuid kuritegusid pannakse ikka üllatavalt palju toime. Siis, 25-30 a. eest, arvasin küll, et kurjategijad ongi sellised "sünnipäraselt" pätikalduvustega tüübid, kuid hiljem selgus siiski, et väga paljudel juhtudel see nii pole. Vaat siin ongi jälle üks koht, kus peaks "keskarvuti" sekkuma. Küsimus pole mitte ainult vägivaldsete roimade ärahoidmises, vaid ka selleks, kas võtta altkäemaksu või mitte (kui pakutakse), siis need "mõjuvõimuga kauplemised" ja muud sellised küsimused. Rääkimata lihtlabastest poevargustest.

Igal teol on tagajärg. Tihti mitte ainult inimesele endale, vaid ka tema lähedastele. Kõik peaksid sellega arvestama. EI OLE VAJA OMA ELU MÕTTETULT RIKKUDA. Peab suutma tulevikku ette näha samamoodi, nagu programmeerijad oma plokkskeeme teevad:

• kui A, siis 1;
• kui B, siis 2;
• kui pole ei A ega B, siis 3;
• ja muidugi see Cancel käsk ehk mitte midagi teha, lükata otsustamine veidi edasi, kuniks on vajalikku infot rohkem.

Variante võib muidugi palju rohkem olla, kuid võib olla ka ainult 2 (1 ja Cancel näiteks või 1 ja 2).

Eriti oluline on selline "selgeltnägemine" igasuguse rahaga seotud planeerimise juures. Tuleb osata läbi ajada piiratud ressurssidega.

90-ndate 1. poole majanduskaos oli muidugi omaette kogemus. Praegu võib küll tunduda paljudele, et on raske - ja ongi, kuid 20 aasta eest olid asjad palju hullemad. Kuigi kaubapuudus kadus koos rubladega, tekkis kohe uus mure - rahapuudus. Sel ajal loeti hoolega IGAT SENTI. Tuli hoolega mõelda, mida võib osta ja millal. Kindlasti pidi teatud rahad eraldama vältimatute kulude jaoks. Ülejäänu osas sai juba mõelda, mille peale seda kulutada. Suuresti kehtib see ka tänapäeval.

Mida suurem ost on ees, seda täpsemalt tuleb kõike osata ette näha. Kõige enam kahtlemata kinnisvaraga seotud toimingute puhul. Hind, ruutmeetrid ja mugavused on mõistagi üliolulised, kuid ei maksa unustada ka selliseid asju, nagu kommunaalkulud, piirkonna üldine turvalisus, asukoht vajalikke teenuseid osutavate punktide suhtes, juurdepääsetavus ja muidugi ka kaugus töökohast. Kui tegemist on korteri või ühikatoaga, siis peab vaatama ka, mitmendal korrusel see asub.

Niisamamoodi saab ja tulebki mõelda läbi ka kõik muud ostud, olgu tegemist auto, arvuti, koduelektroonika või millega tahes. Odavat rämpsu tuleks kindlasti vältida, kuid ka hirmkalleid asju pole vaja. Peab alati silmas pidama, mida selle asjaga tegema hakatakse ja valik ainult selle järgi teha. Mõttetuid asju pole küll vaja osta. Paljud lähevadki reklaamide lõksu ja ostavad mingit kola kokku, millega pole midagi peale hakata ning pärast kahetsevad. (Kinnisvara, sõidukite, arvutite ja muu kallihinnalise kraamiga altminekud on mõistagi eriti karmid.) Telefonimüüjatele aga soovitaks vastata niimoodi, nagu mu tööandja tavatseb neile öelda: "Kui tasuta saate midagi saata, siis võib. Muidu ei ole huvitatud".

(Kuidas ma ka Apple'i toodetest lugu ei peaks, ei ole mul ei iPodi ega iPadiga suurt midagi peale hakata. Sellepärast pole mul kumbagi. Mobla ostsin omal ajal samuti alles siis, kui seda juba hädasti vaja hakkas minema - kõigil teistel peale minu see asjandus oli juba olemas.)

Kindlasti on vaja hoida oma/perekonna eelarve tasakaalus, kui vähegi võimalik. Samuti vältida laenuvõtmist ning igasuguseid järelmaksuga oste. Seda eriti praeguse "masu" tingimustes. Ka näiliselt jõukas tööandja võib täiesti ootamatult pankrotti minna või siis riigiasutus on sunnitud tegema suuremat sorti koondamise. Mäletan väga hästi, kuidas 3-4 aasta eest võeti ka Eevas kasutusele palgasummad nimega OSATASUPU (osaliselt tasustatud puhkus) ja OSATPTUN (osaliselt tasustatud puhkusetunnid). Neid kasutati väga palju - inimesi ei tahetud lahti lasta, kuid kulusid tuli kärpida ja nii sellised lahendused kasutusele tulidki. Hea, kui selllises olukorras pole perekonda toita, vastasel juhul...

Raha juures on oluline silmas pidada, et seda jätkuks järgmise palgapäevani, s.t. tuleb planeerida kulutused võimalikult mõistlikult, vajadusel mõningaid kulutusi edasi lükates, kui võimalik. Muude ressurssidega on sama lugu - peab nende kasutamist planeerima nii, et neid alati jätkuks piisaval hulgal.

Ajakasutusega on sama lugu nagu materiaalsete ressurssidega. Ilmasjata ei öeldud juba ammu, et "aeg on raha". Tänapäevase ülikiire elutempo juures tundub aga tihti juba, et aeg on juba vaat et hinnalisem ressurss kui raha - viimast on veel kuidagi võimalik juurde hankida, kuid aega ei tule mitte kuskilt juurde. Seetõttu on hädavajalik katsuda oma tegevus planeerida nii, et ajakasutus oleks võimalikult optimaalne. Näiteks millal ja millisesse poodi minna ning kuhu vajalikku kohta tee peal veel saaks minna. Samuti selleks kõige sobivama marsruudi valimine.

Vahest veel olulisem on aga "keskarvuti" suhtluses teiste inimestega. Peab ikka täpselt mõtlema, milliseid sõnu valida, et kõik läheks korrektselt ja ikka soovitud suunas. Oluline on ka teada, mida öelda ühes või teises olukorras ning peab meeles pidama ka teise inimese üldist profiili, kui tegemist on veidi tuttavama isikuga. Profiil on siis iseloom, huvid, perekonnaseis, vanus, amet ja kõik muu sinna juurde kuuluv kokkuvõetuna. Ma ise lisaksin sinna ka astroloogilised ja numeroloogilised tunnused, kuna neist on palju abi olnud :)

"Keskarvuti" on mind säästnud üüratust hulgast asjatutest konfliktidest - eelkõige tööl, kuid ka mujal. Peab ju katsuma aru saada, mida ka teine mõtleb, mida ootab ja vastavalt sellele toimida. Muidugi ei tähenda see, et peaksin tegutsema oma põhimõtete vastaselt, seda ma küll ilmaski ei kavatse teha. Kuid tavaliselt on rahumeelne lahendus võimalik. (See käib ka rahvusvaheliste suhete kohta!) Nii saame luua toimivad suhted, mis toovad kõigile suurt kasu.

Ka poliitilises elus on vaja lasta "keskarvutil" toimida. Toompeal ja mujal toimuv mõjutab meie elu, tahame seda või mitte. Väidetakse küll, et rahval ei ole piisavalt mõju poliitikute üle, kuid see pole nii. Selliseid trikke, nagu "Edgarkonna" omaaegsed 500-kroonised toetused pensionäridele, ei tohiks küll enam uskuda. Kui keegi lubab anda ühekordset toetust kasvõi nüüd 100 EUR-i, siis on see lauspettus. Paljud joovad selle lihtsalt maha - nende elu sellest toetusest kuidagi paremaks ei lähe. Isegi, kui nad seda ei tee, siis varem või hiljem saab see raha ikkagi otsa, kuid uut toetust enam ei anta. Seega ei tohi sellist poliitikat toetada. Tasuks meenutada hoopis seda, kuidas oli Reagani ajal USA-s: "Parim sotsiaalabi on uus töökoht". Kuid seda ei suuda paljud endiselt mõista. Mõeldakse mitte pea, vaid mingi muu kehaosaga (kui veidi kurjemalt väljenduda).

(Valimislubadustega on sama lugu mis reklaamidega - need võivad äärmiselt petlikud olla. Ma ei arva siiski, et kõik erakonnad teadlikult lähevad valijate petmise peale välja, vähemalt ALATI nad seda küll ei tee. Erakondade poolelt aga oleks samuti mõistlik hinnata olukorda realistlikult ehk "keskarvuti" abil ja mitte lubada täielikku ulmet kokku. Paraku on seda omal ajal ka minu IRL teinud, kui näiteks 1999 lubas saavutada 10% majanduskasvu aastas. Reformierakond samal ajal lubas 4 aastaga tõsta Eesti keskmise palga 2-kordseks. Ma sain kohe aru, et seda ei ole võimalik nii kiiresti saavutada. Nii ka läks. Tegelikult mõlemad lubadused täitusid - kuid peamiselt tänu Euroopa Liiduga liitumisele. Praegu on meil väga populaarsed sotsid, kuid nende poliitika elluviimine läheb hinnanguliselt maksma 700 miljonit EUR-i aastas. Kust nad selle raha võtaksid, ei taha nad aga hea meelega välja öelda.)

Muidugi pole "keskarvuti" mingi imeasi, mis kõik probleemid suudaks lahendada.Korralikuks toimimiseks on vaja siiski piisaval hulgal kvaliteetset infot ning vahel ka aega. Kuid ta aitab tohutult palju.

Tavaliselt kipub nii olema, et selline ratsionaalne mõtlemine ja tegutsemine "keskarvuti" juhtimisel on pigem meestele iseloomulik, mitte naistele. Kuid on ka erandeid, kes ei aja "tüüpilist naiste loba", vaid teavad, kellega on mõtet mingil kindlal teemal rääkida ning ennustada erinevate variantide tulemusi.

Juba 90-ndate algul pani mind imestama, kuidas filmideski see suhtlemine tavaliselt käib: alailma üks või teine karjub kellegi peale. Mina oleks teistmoodi toiminud. Kuid ka see on asi, mida enamus ei märka. Selle asemel mõeldakse, et "pähh, jälle mingi loll film", kuid seda küsimust ei suvatse keegi endale esitada, et kuidas ta ise oleks samas olukorras toiminud.

Nii et igal pool tuleks oma sammude juures mõelda, kas variant A toob kaasa 1 või hoopis 2 ning mille võib kaasa tuua variant B jne. Ühesõnaga - rohkem mõtlemist ja vähem mõttetult närvilist, arulagedat tegutsemist. Erinevate tegevuskavade väljatöötamine nii korduvate asjade kui ka eriolukordade jaoks oleks väga teretulnud tegevus. Igaüks meist peaks selleks ju võimeline olema. Et saaks rakendada plaani B või koguni C, kui plaan A mingil põhjusel ei õnnestu.

Arvestades seda, et ressursse jääb järjest vähemaks, kuid inimesi tuleb järjest juurde, ongi see tulevikku silmas pidades ainus lahendus. Kui mina sündisin, oli maailmas alla 4 miljardi inimese. Nüüd aga juba 7 miljardit. Võib arvata, et enamus neist tahaksid võimalusel paljusid moodsa "tehnotsivilisatsiooni" hüvesid nautida (see on olemas Läänes ja Jaapanis, areneb jõudsalt ka Hiinas, isegi Indias, Venemaal ja islamimaades), isegi kui nad neist praegu eriti teadlikud pole.

Mida see aga keskkonnale kaasa toob? Ainus võimalik variant on säästlik areng (Eesti läks sellele kursile Andres Tarandi ajal, kes oli 1994/95 peaminister). Siis jätkub ressursse väga paljudele, ilmselt isegi enamikule soovijaist. Kui aga uued tarbijad hakkavad sedamoodi raiskama, nagu N. Liidus tavaks oli, on see planeedile hävitav. Muidugi süüdistavad nad siis järjekordselt Läänt, mis on aga absurd. Kui keegi joob oma palga maha ja süüdistab siis valitsust oma kehvas olukorras, on ta ühtaegu loll ja õel pealekauba. Sellistega normaalsed inimesed küll tegemist teha ei taha.

Ressursside jätkumine ongi tihedalt seotud ka üldise rahu küsimusega. Kui süüa ja muud vajalikku jätkub, siis enamasti pole suuri probleeme. Kui aga mitte, siis läheb kindla peale sõjaks. Siinkohal meenub üks rähn Woody multikas. Woody ja kull olid laeval, muudkui sõid ja nimetasid teineteist oma parimaks sõbraks. Siis tõusis torm ja laev läks põhja. Woody ja kull sattusid kuhugi üksikule saarele, kus aga midagi söödavat ei olnud. Nii juhtuski, et äsjased suurimad sõbrad hakkasid järjest salakavalamaid plaane välja mõtlema, kuidas oma seltsilist nahka panna... Lõpuks pääsesid nad siiski ühe teise laeva peale, kus oli süüa piisavalt, nii et kull ja Woody võisid taas teineteist oma parimaks sõbraks nimetada.

Ka üldise läbisaamise seisukohalt, kui ka ressursid kõrvale jätta, on "keskarvuti" juhtimisel elamine ainuvõimalik - rahvast tuleb maailma ju järjest juurde. Kuidagi peavad need inimesed ju siia planeedile ära mahtuma ja sealjuures üksteist taluma. Isegi kõige sõjakamad tegelased ei suudaks lõputult sõdida, seega on rahumeelne kooseksisteerimine hädavajalik.

Selles ja ka muus osas oleks kõigil väga palju õppida Jaapanilt ja jaapanlastelt.Jaapan on väga tihedalt asustatud maa, kus esineb pidevalt kõikvõimalikke loodusõnnetusi, samas on tegemist loodusvarade poolest väga vaese maaga. Sellegipoolest on jaapanlased õppinud elama nii, et nad üksteist eriti ei sega. Loodusvarade kasutamise oskuselt annavad nad vist küll kõigile silmad ette. Näiteks on üldiselt teada, et Jaapani autod kasutavad kütust kõige ökonoomsemalt. Võõrtööjõu sissetoomise asemel aga on jaapanlased juba aastakümneid tagasi võtnud kursi võimalikult laialdasele robotite kasutamisele. (Sellepärast on robotid isegi multikates neil väga populaarsed tegelased!)

On teada ka, et erinevate loodusõnnetuste puhuks on jaapanlastel nii eraelus kui riiklikul tasemel tegevusplaanid olemas. Mingit "kodanikud, säilitage paanika!" olukorda Jaapanis ei teki. Absoluutselt kõike uuritakse seal lausa teaduslikul tasemel, olgu tegemist kasvõi mõne spordialaga. (Meenub, kuidas 20-25 aastat tagasi jaapanlased näiteks suusahüppevõistlusi filmisid oma kaameratega ning kogusid igasuguseid andmeid. Pärast seda sai Jaapanist suusahüpetes ning kahevõistluses kõigi kardetud konkurent - ning on seda praeguseni.)

Vajalik on ka suur enesekindlus ja sõltumatu mõtlemise (s.t. ei mõelda mingite "kollektiivsete ajudega", vaid oma peaga) olemasolu. Mitte lasta teistel enda eest mõelda, vaid uurida ise asja ja teha kogutud info põhjal otsus.

P.S. Kui rääkida veel tunnete ja mõistuse seosest, siis "keskarvutiga" seotud on loomulikult ikka see mõistusepool. Siinkohal tekib muidugi oht, et inimene muutub mingiks tundetuks tehnokraadiks. (Paraku on paljud arvuti- ja üldse tehnikainimesed, samuti paljud poliitikud, niivõrd oma maailmas kinni, et midagi muud ei näe.) Seda tuleb muidugi vältida ja kinnitan, et see on võimalik. Tunnetepool saab nimelt seda "keskarvutit" vastavalt "programmeerida" :) Igasuguses loometegevuses on aga jäme ots alati tunnetepoole käes. Igapäevaelus ja tööl on jällegi rohkem seda mõistusepoolt vaja.