Valimised on nüüd möödas. Tallinnas ei läinud korda võimuvahetust teostada, kuigi pingutati kõvasti, ka siinkirjutaja andis selleks oma panuse. Vastane aga näitas lõpuks oma hämmastavat organiseerimisvõimet.
Mis siis edasi saab? Kas tõesti jätkub Eesti pealinnas kogu senine ülimat pahameelt tekitav poliitika ilma muutusteta? Kuidas peaks pealinnas edasi elama tingimustes, kus linnavõim süstemaatiliselt eirab nii kogu Eesti riiki kui ka elementaarseid toimimisreegleid? Sotsiaalmeedias nähtu põhjal on päris paljud lausa meeleheitel. Siinkohal vastus: muutused tulevad sellegipoolest!
Kõigepealt peaks vaatama, kui suur see Keskerakonna võit ikkagi oli. Senistel kohalikel valimistel on KE Tallinnas alates 1999. aastast oma toetust pidevalt kasvatanud. Nüüd aga enam mitte - 2009 koguti 53,6% ja 2013 52,7% (seega isegi väike langus) häältest, ehkki 2009. aastaga võrreldes koguti u. 1000 häält rohkem (115 101). Võrdluseks - 2009 kogus KE koguni 2x (!!!) rohkem hääli kui 2005 (hüpe 56 143 -> 114 013). Seega on KE oma lae Tallinnas saavutanud.
Tasub ka arvestada, et 4 aastaga on Tallinna juurde tulnud u. 22 000 uut valijat, ka tegelik hääletanute arv tõusis u. 5 700 võrra (212 828 -> 218 505). Järelikult kogu propagandakära tasuta ühistranspordi ja muude hüvede ümber ei suurendanud toetust Keskerakonnale tõenäoliselt üldse. Samas ei kaotanud KE ka seniseid toetajaid.
Linnaosade kaupa vaadeldes selgub, et kui 2009 võitis KE kõigis linnaosades peale Nõmme ja Pirita, siis nüüd kaotati väga selgelt ka Kesklinn - mis on eriti oluline. Ka Kristiines jäi 50% toetus väga kaugele. Seega tervelt 4 linnaosa 8-st HÄÄLETASID KESKERAKONNA VASTU! Juba see fakt peaks keskerakondlasi panema veidi järele mõtlema - 47,3% valijaist soovib kindlasti muutust senises poliitikas.
Mis sellest, et Lasnamäel nüüd koguni 80% Keskerakonda toetas - ikkagi ei saa olla nii, et Lasnamäe dikteerib näiteks Nõmmele oma elukorralduse ja omad seadused, isegi kui Lasnamäe 100% peaks KE poolt hääletama. See pole ju mingi demokraatia.
Hea küll, Tallinna volikogus võib ju 46-liikmeline Keskerakonna esindus ignoreerida 33-liikmelist opositsiooni - ja võib kindel olla, et ta seda ka teeb. Kuid ignoreerida tavalisi linnakodanikke pole küll võimalik. Kui seni on KE sundinud faktiliselt kogu Eesti poliitilisele süsteemile oma käitumismudelid peale (kasvõi sundparteistamine), siis nüüd on aeg näidata pealinnas valitsevale erakonnale lõpuks, mis riigis ta ikkagi tegutseb. On aeg saada sõna otseses mõttes VALITSEVAKS RAHVAKS ja kust mujalt oleks õige pihta hakata kui ikka pealinnast.
Linnakodaniku seisukohalt peaks Tallinnas nüüd järgima kahte põhimõtet: 1)iseorganiseerumine ja 2)riigivõimule lojaalne, kuid linnavõimule vastanduv opositsioon (sellest kirjutas hiljuti Eerik-Niiles Kross).
Esmalt küsimus - mida saame ise teha? Tuleb saada "valitsevaks rahvaks" - rahvaks, kes tunnetab, et võim on tõesti tema käes ning kes mõistab, et Eesti riik on tema oma ja mitte ei kuulu poliitikutele või kellele tahes. Siis tekib ka senisest kõvasti suurem vastutustundlikkus. Praegu pole seda näha õieti mitte kuskil - ei Toompea, kohalikul ega ka mitte "külatasandil" - kuid eriti käib see Tallinna kohta. Praktiliselt kõik mõtlevad ju, et keegi teine tuleb ja teeb tema tegemata tööd ära. On aeg ometi aru saada, et seda ei juhtu! Eriti veel olukorras, kus moes on "jalgadega hääletamine".
On olemas mõiste "läbikukkunud riigid". Tegelikult on kogu Eesti teel just selles suunas (vt. viimast riigikontrolli aruannet), esialgu küll mõnede omavalitsuste tasandil. Paraku tuleb nende hulka arvata isegi Tallinn, kuigi mitte niivõrd toimetuleku, kuivõrd valitsemise mõttes. Ehk siis kohalik võim on järjest enam ilmutamas täielikku suutmatust (Tallinnas isegi tahtmatust?) oma funktsioone täita. Kuna aga Tallinn kui riigi suurim tõmbekeskus mõjutab paratamatult kogu riigis toimuvat, on linnavõimu tegutsemisel päris kindlasti tervele riigile ohtlikud tagajärjed.
Kui linnavõim on läbikukkunud, tuleb hakata tegutsema nii, nagu polekski teda olemas. S.t. et tuleb niipalju, kui võimalik, katsuda ise oma asjadega hakkama saada. Tihti piisab mingi ühishüve toimimiseks vaid paarist eestvedajast, kes suudavad asja käima tõmmata. Näiteks isik X osutab isikule Y mingit teenust, kuid raha asemel saab temalt mingit muud teenust. Rahadega seotud ühishüvede puhul saab asutada MTÜ, mille eesmärgiks ongi mingi ühishüve teostamine-laialijagamine. Nii saavutame lõpuks tugeva, vastutustundliku ja säästlikult majandava kodanikuühiskonna (esmalt siis Tallinnas) ning selle kaudu lõpuks ka tugeva riigi.
Süsteemi peale ei maksa loota - see kas ei suuda või vahel ka ei taha inimesi aidata. Tallinnas (aga ka mõnel pool mujalgi) on süsteem täielikult läbi kukkunud, seega tuleb seal süsteemist lihtsalt mööda minna, panustades iseorganiseerimisele-organiseerumisele. See on võimalik ja tõtt-öelda enam teist teed polegi. Kui kiirelt tegutseda, saame veel nii Tallinna kui kogu riigi päästa.
Kuidas aga suhtuda valijatelt mandaadi saanud linnavõimu, kui see oma seadusi eiravat poliitikat jätkab? Linnavõimu täielikult ignoreerida pole siiski võimalik ja see oleks ka lubamatu. Tema toimetamistel peab hoolega silma peal hoidma. Siin oleks selle suuna põhipunktid, mida järgida.
1.Sõda korruptsiooniga ja seadusetusega jätkub. Teadku nüüdsest iga linnavõimu teostav keskerakondlane või ka linnavõimuga seotud ettevõtja, et kui ta kasvõi vales kohas üle tee läheb (piltlikult väljendudes), saab avalikkus sellest informeeritud.
2.Kui Eesti Vabariigi pealinnas (!) peaks olema probleeme riigikeeles asjaajamisel (igapäevases või ka ametlikumat laadi asjaajamises), on tegemist ilmse seaduserikkumisega.
Mõlemal juhul tuleb iga seaduse- või ka lihtsalt hea tava rikkumine fikseerida põhimõttel "koht, aeg, (ametniku/teenindaja) nimi või olukord". Väga hea abivahend on sealjuures pildistav mobiiltelefon. Seejärel teavitada toimunust kas õiguskaitseorganeid või vähemalt avalikkust (olenevalt rikkumise raskusastmest).
Vaid niimoodi saame oma pealinna enda kätte tagasi. Muidu võib kogu opositsioon kasvõi pea peal seista, kuid Tallinnas ei muutu mitte midagi. Kui aga halastamatult tirida avalikkuse ette kõik raha jt. vahendite väärkasutused, samuti juhtumid, kus linna palgal olev isik on kedagi mõjutada üritanud, vihjanud pistisesoovile või ka lihtsalt keeldunud eesti keeles suhtlemisest, tuleb varem või hiljem linna poliitikas muutus. Vaja on vaid järjekindlust ja kõigi kodanike koostööd selleks.
3.Äärmiselt kiiduväärne oleks, kui kõik kultuuritegelased kuulutaksid Tallinna linnavõimule boikoti, s.t. ei osaleks ühelgi üritusel, mida korraldab Tallinna linn.
4.Eeldatavasti on rõhuv enamus meie ettevõtjaist samuti ausa loomuga ja ei aja iga hinna eest suurt raha taga. Seega, kuigi Tallinna linnas on ka edaspidi võimalik tulusaid projekte teostada, on ka ettevõtja mainele kasulikum teha seda ilma asjaajamise kiirendamiseks linnaametnikele hüvesid pakkumata. Kui asjaajamine kipub venima, võiks alternatiivina mõelda hoopis sarnase projekti teostamisele linnapiiri taga. Tallinna ümbrus areneb ju tegelikult palju kiiremini kui linn ise.
Siinkirjutaja hoiatas oma avalikus kirjas linnapead teise Tallinna tekkimise eest linnapiirist väljaspool. Pole kahtlust, et nüüd see tekibki - ja veelgi kiiremini. Kuivõrd korruptiivse asjaajamise lõppu näha pole, siirdub ettevõtlus linnast välja. Praegugi on näha, et Tallinna lähivallad arenevad hoopis kiiremini kui Tallinn ise. Sotsiaalmeedias ongi ühelt poolt ettevõtjad ja teiselt poolt ka linnakodanikud lubanud oma firma või iseenda registreerida hoopis linnast välja. Ega muud vist üle ei jää - sel moel saaks pealinna tulubaasi tasapisi vähendama hakata. Muide, kõigis lähivaldades ning Saue ja Keila linnas on 2012.a. andmeil keskmine brutopalk kõrgem kui Tallinnas - isegi kuni 200-300€ võrra! Ka on tööpuudus seal märkimisväärselt madalam kui pealinnas. Niipalju Keskerakonna loodud müüdist, et "linnapiiri taga algab häda ja viletsus, sest seal ei valitse Keskerakond".
5.Kui Keskerakonda on veel jäänud alles südametunnistusega liikmeid, siis oleks nüüd õige aeg neil sellest erakonnast lahkuda. Seda erakonda sisemiselt muuta pole võimalik, kõik senised katsed on lõppenud läbikukkumisega. Parem siis olgu juba täiesti imperialistlik organisatsioon. Pidagem meeles, et tegemist on ikkagi erakonnaga, kel on koostöölepe EESTILE VAENULIKU RIIGI võimuparteiga ja kes süstemaatiliselt eirab kogu Eesti ja euroopalikku õiguskorda. Kas tõesti on isiklik hüve kallim kui lojaalsus Eesti riigile? Kas ikka maksab osaleda asjades, mis suure tõenäosusega lõpevad vanglas? Mille nimel? Suure Juhi jaoks on lihtliikmed vaid kahuriliha, keda võib panna ükskõik mida tegema ja vajadusel lasta neil ka vangi minna. Uusi huvilisi leiab ta alati.
Kahtlemata võib nüüd Keskerakonna poolt oodata vastuabinõusid. Sellele viitas juba ka hiljutine juhtum, kus mupo kiusas Liisa Pakostat täiesti uskumatu küsimusega, et miks tema maja katuse kaldenurk erineb 100 a. tagusest projektist. Tule taevas appi! Ilmselt ei juletud siiski Riigikogu liikme kallale väga minna - tavakodanikule aga oleks ilmselt otsekohe "justiitsroim" ära korraldatud.
Siinkohal olgu meelde tuletatud, et nüüdsest on Keskerakond ja tema käepikendused 24/7 "luubi all". Iga katse kuidagi karistada KE võimule vastuhakkajaid peab nüüd vastulöögi saama ka linnakodanike poolt, keda toetab pealegi Linnavolikogu opositsioon. Põhirelvaks olgu siin avalikustamine.
Keskerakond teeks kahtlemata targasti, kui ei määraks enam Tallinna võimuaparaadis ühelegi juhtivale ametikohale varem korruptsioonisüüdistuse saanud isikuid. Suuremate ekstsesside ärahoidmiseks peaks KE hoiduma ka Yana Toomi taoliste tegelaste komandeerimisest Tallinna linna haldusaparaati. Ka oleks tark hoiduda KE vastu hääletanud linnaosadesse selliste emissaride saatmist, keda seal võimu juures näha ei taheta (kui senised linnaosavanemad ei tekita elanikes suuremaid vastuväiteid, võivad nad muidugi linnakodaniku seisukohalt vaadates jätkata). Nii mõnigi linnaosa võib muidu kaaluda Tallinnast lahkulöömist - sellestki on sotsiaalmeedias juba juttu olnud.
Meie kui pealinna kodanike otsusekindlusest sõltub nüüd, mis edasi saab. IRL-i jõuline kampaania on andnud pealegi tunnistust, et vähemalt mõni erakond soovib samuti tõsiselt muutust. Aidakem siis teda selles - isegi, kui meile mitte ükski erakond ei meeldi, ka IRL mitte. Tallinna puhastamine seadusetusest on ikkagi meie kõigi huvides. Tallinn pole mingisugune Edgar Savisaare või Keskerakonna isiklik omand, vaid kuulub linnakodanikele. Tallinna saatus aga mõjutab kogu Eesti riigi saatust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar