1.Edgar Savisaar 1990-92.
Tegelikult oli see veel viimane ENSV Ministrite Nõukogu, mis end peagi EV valitsuseks ümber nimetas, nagu ka nimetas ENSV Eesti Vabariigiks sama 1990.a. kevadel. Kuid vähemalt oli tal olemas rahvalt saadud mandaat, teda ei nimetanud enam Moskva ametisse. Savisaarele pandi suuri lootusi, kuid tema valitsuse väga kurikuulus lõpp jaanuaris 1992 räägib enda eest. Samas just sel ajal toimus EV taasiseseisvumine... kuid seda ei saa siiski Edgari teeneks nimetada. See oli ajaloolise protsessi paratamatus, mitte aga ühegi Eesti poliitilise jõu teene. Taasiseseisvumise "peasüüdlaseks" oli eesti rahvas ise, mitte aga Savisaar.Täiesti selge on, et ka Savisaar ei saanud päris nõukogulikus stiilis enam jätkata. Kui Edgar väidab, et reformid tema ajal algasid, siis ta ei valeta. Tõe huvides aga olgu öeldud, et tema reformikava oli väga piiratud. Samuti selgus, et majandusest ta ikka väga palju ei jaganud (kuigi oli üks omaegsetest IME-projekti autoritest koos Siim Kallase, Tiit Made ja Mikk Titmaga).
Seda tõestab jaanuar 1992. Vaid nädal pärast seda, kui riigi teraviljasalve (või oli sellel mingi teine nimi, ei mäleta enam) ütles ETV-s, et "viljaga tuleme sügiseni lahedalt välja", kehtestas Edgar leivatalongid!!! Enamus toidu- ja tarbekaupu olid nagunii juba pikemat aega vaid talongide eest saadaval. Seni aga põhitoiduainetega mingit kriisi ei olnud. Leivale lisaks tulid ka piima- ja veel mingi talongid. Edgar tegi tele-ekraanil veel teatrit, üritades mingi võilao ust lahti murda ja ütles lõpuks, et majanduses on vaja eriolukorda. Kuna kütust nappis ja oli oht, et katlamajad tuleb seisma panna, hakkas Edgar rääkima ka võimalusest evakueerida Tallinna "mäed" - huvitav küll, kuhu?
Seni olid vähegi rahvuslikumad poliitilised jõud olude sunnil Savisaart kuidagi talunud (kuid ega 1990 ja eriti 1991 teisiti ei saanudki), kuid need sündmused ajasid kõigil lõplikult kopsu üle maksa. Savisaar kuulutas juba 1990. aastal, et õige oleks kehtestada kodakondsuspoliitikas nn. "nullvariant" ehk siis anda tingimusteta Eesti kodakondsus kõigile ENSV elanikele. Taastatav Eesti Vabariik oli tema jaoks "kolmas vabariik", seega tema jaoks oli Eesti NSV samuti mingi "seaduslik" riiklik moodustis.
Olen täiesti veendunud (ja selles pole ma kohe kindlasti ainus), et Savisaare jätkamise korral oleks Eesti läinud seda teed, mida läks näiteks Valgevene sm. Lukašenko "geniaalsel" juhtimisel. Majanduslikust eriolukorrast palveni võtta Eesti vastu SRÜ-sse olnuks vaid üks samm. (Loomulikult oleks see palve rahuldatud. Kuid millega oleks SRÜ saanudki Eestit aidata??? Seal, eelkõige Venemaal endal, valitses enam-vähem sarnane majanduskaos.)
Jaanuar 1992 on ka ilmselt põhjus, miks väga suur osa eesti rahvast, samuti ka Eesti poliitiline eliit tahab iga hinna eest vältida Savisaare saamist peaministriks. Edgar pole ju kunagi varjanud oma venemeelsust. Kuigi fanaatilisemad savisaarlased ütlesid otse välja, et "pole kedagi teist, kes suudaks valitsusjuhi kohuseid sama hästi täita" ja olid täiesti veendunud, et "küll te veel Edgari tagasi p a l u t e !", pole seda tänini juhtunud. Juba siis, jaanuaris 1992, jäid Savisaare toetajateks peale tema enda jüngrite vaid okupantide esindajad.
2.Tiit Vähi 1992 (jaanuar-oktoober)
Vähi tõestas väga kiiresti, kuivõrd ajuvaba see savisaarlik valitsemine oli. Esmalt ütles ta tollase Ülemnõukogu ees, et "mitte mingit vajadust majandusliku eriolukorra järele ei ole" ning tühistas viivitamatult leiva- ja piimatalongid. Järk-järgult õnnestus tal kogu kokkuvarisenud majandust piisavalt elustada, et rahareformi hetkeks (juuni '92) ei olnud vist enam ühtegi talongikaupa. See on lausa uskumatu saavutus, kuid "Vähja Tiit" sai sellega hakkama! Tal oli isegi graafik koostatud, kuidas jõuda keskmise palgani 100 USD.Teine suur asi, mis selle valitsuse ajal teoks sai, oligi rahareform. Jah, kroonid on praeguseks juba ajalugu ning kroonist oli meil tõesti kahju loobuda, kuid eelmine rahavahetus oli väga oodatud.
Okupatsioonirubladest tahtsime küll kiiremas korras lahti saada, pealegi polnud nende eest suurt midagi osta. Mäletan, kui augustis 1992 taas Tartusse jõudsin, oli linnapilt 180 kraadi erinev sellest, mis ta oli vaid 2 kuud varem. Ootamatult oli saada kõike seda, mida varem tavaliselt vaid "kõva valuuta" eest sai - mida aga näiteks mul ei olnud ainsatki ühikut. Nojah, nüüd tekkis see uus ja tänini aktuaalne mure: "RAHA EI OLE!!!" - s.t. raha pole piisavalt. Kuid reeglina on võimalik koguda mingi asja jaoks raha ja see lõpuks ka ära osta, olgu see kasvõi korter või auto. Nii on see juba 20 aastat olnud.
3.Mart Laar 1992-94
Esimene taastatud EV põhiseaduslik valitsus ja vaieldamatult üks kõige tegijamaid valitsusi, vaatamata igasugustele veidrustele :) Kui vaid meenutada Mart Laari siirast soovi likvideerida selline "paha asi" nagu pankade likviidsus :) Või rublade müüki Tšetšeeniasse. Või Iisraeli relvi. (Nagu ütles Eino Baskin, et "õigem olnuks müüa rublad Iisraeli ja osta relvi Tšetšeeniast") Kuid kõige selle taga olid alati head kavatsused, ehkki tulemus võis plaanitust pisut teistsugune tulla...Valitsusse kuulusid 1992.a. Riigikogu valimised võitnud 4-st parempoolsest erakonnast koosnenud valimisliit Isamaa, erakond ERSP ja vasaktsentristlik valimisliit Mõõdukad (praeguste sotside eelkäija). Just see valitsus teostas otsustava pöörde tagasi Euroopasse ja Läände. Samuti õnnestus just siis lahti saada ka okupatsioonivägedest. Rahvusvaheliselt oli aga sel valitsusel veelgi raskem ülesanne - teha Eesti rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavaks riigiks ja vajadusel kosta ka lõunanaabrite eest.
Seda kõike Venemaa poolt 1992.a. suvel käivitatud propagandasõja tingimustes, mis pole siiani lõppenud, kuid mis esimestel aastatel Venemaale vägagi edukas oli. Ometi seda suudeti ning siin peab kindlasti esile tõstma president Lennart Meri ja sellesama Mart Laari kõrval ka Jüri Luike (kes oli kaitse- ja pärast välisminister) ja Trivimi Vellistet (kes oli algselt välisminister). Välispoliitiliselt seatigi just sel ajal kurss NATO ja Euroopa Liidu suunas.
Ilmselt Venemaa eriteenistuste õhutusel toimus 1993. aastal ka Eestis mitu sündmust, mis asjatundmatu käsitlemise korral oleks võinud isegi kodusõjani viia. Pean silmas ühelt poolt Kirde-Eesti nn. "autonoomia" suunalist liikumist ja teiselt poolt kurikuulast "jäägrikriisi". Ometi suutis Laari valitsus kõik need ohtlikud kriisid üsna edukalt lahendada. Väga suureks abiks Venemaa propagandarünnakute tõrjumisel oli ka Eesti vastuvõtmine Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aastal. Kuna sinna EI VÕETUD riike, kus rikutakse süstemaatiliselt inimõigusi, tõmbas see Venemaa õelale laimukampaaniale tugevad pidurid peale.
Igor Mang on kunagi kirjutanud, et "Mart Laar on igavene õnneseen". Vastab tõele. Kuigi majandusest ta ilmselt palju rohkem ei tea(dnud) kui Savisaar, oli ta ometi ÜHTE majandusalast raamatut lugenud. Juhtumisi aga oli see väga õige raamat - Milton Friedmani oma :) Laari I valitsuse ajal paika pandud üldist üliliberaalset kurssi on suuremal või vähemal määral järginud ka kõik hilisemad EV valitsused. Kusjuures tuleb tunnistada, et vähemasti kuskil alateadvuses tunnistab selle vajalikkust ka eesti rahva enamus.
Mis see üliliberaalne kurss on? Riik sekkub majandusse võimalikult vähe. Igasuguseid piiranguid majandustegevuses on võimalikult vähe. See tähendab, et igasuguseid erinevaid lube majandustegevuseks ei ole vaja kuskilt taotlemas käia, erandiks muidugi relvad, alkohol jt. sellised asjad.
See kõik tähendas ka pea kogu tollase riigile kuulunud majanduse erastamist. Mingil määral oli see juba Savisaare ajal alanud, kuid tollal piirdus vaid igasuguste pisikooperatiivide jm. taolise mahamüümisega. Nüüd aga oli järg juba suurte riigiettevõtete käes.
Üks väga tähtis Laari tsitaat meenub veel - "valitsus aitab ainult neid, kes end ise aitavad", ikka 1992.a. lõpust. Stopp! See polnud mõeldud mitte eesti rahva enamikule, vaid tollaste valdavalt riigifirmade juhtidele, kes lootsid endistviisi, et valitsus neid toetab, nagu ennemuistsel nõukogude ajal või isegi veel "Vähja Tiidu" ajal. See Laari põhimõte oli väga oluline, kuna sundis ka seniseid riigifirmasid turumajanduse tingimustes hakkama saama.
Maksusüsteem on samuti võimalikult lihtne - ei mingit astmelist tulumaksu ega muud taolist. On täiesti õige, et kui näiteks tulumaks on kõigil võrdne %, teeb see igasuguse arvestamise kõigile palju lihtsamaks. Esialgu oligi tulumaksu määr 26%, uuel sajandil aga langes see järk-järgult 21%-ni ja kui poleks "masu" tulnud, oleks veelgi langenud.
Valitsus ise koondati samuti võimalikult efektiivseks. Eesti NSV "valitsustes" oli ju teatavasti lõpupoole 23-24 ministeeriumi pluss veel tosin igasugust ministeeriumimõõtu komiteed. Ministritel olid igaühel veel asetäitjad, MN esimehel koguni kaks tükki... Samas mingit tegelikku võimu ju sel "valitsusel" polnud, tema vaat et ainsaks "tööks" oli Moskvast tulnud korraldustele oma "varesejalgade" allasodimine. Laari valitsuses aga oli peaministri kõrval ainult 13 ministrit.
Liberaliseerimine aga ei piirdunud ainult majanduse või poliitilise maastikuga. See hõlmas kogu ühiskonda - nii kultuuri, ajakirjandust kui kõike muud. Just see ongi üks põhiväärtusi, mille üle tasub tõesti uhke olla, et meie ühiskond terves maailmas oma äärmiselt suure vabadusega silma paistab. (Internetivabaduse poolest on Eesti maailmas koguni esikohal!) Mõneti on meie ühiskond isegi vabam kui paljud vanad Lääne demokraatiad. Pean silmas seda, mida sealne "poliitiline korrektsus" jt. viimaste aastakümnete väärarengud on vabadusega teinud - näiliselt vabaduse kindlustamise eesmärgil hoopis vabadust vähendades. Meil õnneks midagi sellist pole ja ehk ei tulegi. Olen üsna veendunud, et rahvas ei lase sellel juhtuda.
Üks huvitav märkus veel. Millalgi 1993. aastal vist kirjutati kuskil lehes, et "ei Savisaare, Vähi ega Laari valitsus ei ole hoolinud Eesti põllumajandusest". See lükkab ümber müüdi, nagu olnuks Laari valitsus (vähemalt "ainuisikuliselt") Eesti põllumajanduse põhja lasknud. See protsess algas palju varem ja ei sõltunud ühegi Eesti valitsuse tahtest. Muide, juba 1991.a. suvel olid vennad Reiljanid (hilisem Rahvaliit) väga kurjad Savisaare peale, et viimane ei toeta põllumehi piisavalt. Ajalooline kurioosum.
4.Andres Tarand 1994-95
See valitsus oli tegelikult peaaegu sama mis Laari valitsus, kuid lihtsalt Mõõdukate juhtimisel. Ajalukku on see läinud "jõulurahuvalitsuse" nime all. Muide, Andres Tarand õppis Tartu Ülikoolis samas teaduskonnas, kus minu emagi. (Kui mu ema oli viimasel kursusel, siis Tarand-seenior oli esimesel kursusel) Ema isegi mäletab seda juba tol ajal väga mõnusa ja laheda jutuga tegelast. Tarandi valitsusse kuulus haridusministrina ka mu sõbra Manuse sugulane Peeter Olesk. Viimane ongi olnud haridusministritest kahtlemata üks kõige asjalikumaid.5.Tiit Vähi 1995-97
1995.a. Riigikogu valimised võitis praeguseni ületamata rekordilise tulemusega (32,3%) valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus. (KMÜ-d hakkasid reformierakondlased pilkamisi kutsuma nimega "taanderakond ja puurahva ühendus" :) ) Tegelikult oli sel perioodil valitsusi koguni 3 tükki. Esmalt KMÜ koalitsioon Keskerakonnaga, siis Reformierakonnaga ja lõpuks KMÜ vähemusvalitsus.KMÜ loosungiks oli "koostöö, kompetentsus ja kodurahu". Sellega üritati end vastandada Laari ajastu skandaalidele ja väidetavale ebakompetentsele valitsemisele. Tiit Vähi sel ajal esimesest peaministrina peetud kõnest pealkirjaga "Olukorrast riigis" sai hiljem omale nime ka tuntud saade Raadio 2-s :)
Kõne ise kajastas kõike seda, mida tagurlikud või lihtsalt pettunud valijad ja poliitikud mõtlesid ja ütlesid. Et "Laar on kogu majanduse põhja lasknud" jne. Esialgu lubas KMÜ koguni erastamise peatada, kuid peatselt võttis selle lubaduse tagasi. Õnneks jätkus Tiit Vähil siiski riigimehelikkust ja vaieldamatult Eesti usaldusväärsusele halvasti mõjuda võinud erastamise peatamine jäi ära.
Mujal endises idablokis olid juba varem toimunud "vasakpöörded" ehk siis üleminekuaja majandusšokk tõi taas võimule endised kommarid. Viimased pidurdasid ka reforme. Meil küll päris nii halvasti ei läinud, kuid Vähi koalitsioon Edgarkonnaga andis bolševike valitsuse mõõdu välja küll, kui kadunud Urmas Oti hinnangut meenutada.
Koostööst, kompetentsusest ja kodurahust ei tulnud küll midagi välja. Skandaale polnud põrmugi vähem kui Laari ajal, kompetentsus paistis aga ilmnevat kõige enam korruptsiooni ja lihtlabase varastamise alal. Paraku. Vähi teine valitsemisperiood valmistas seega paraja pettumuse.
Mäletatavasti sai Savisaarest esialgu siseminister. Lõppes aga tema karjäär päris tükiks ajaks tänu "lindiskandaalile" 1995.a. sügisel. Avalikkusele pole sellest täit tõde senini räägitud, kuid Lennart Meri vihje, et "Eesti ei tohi käituda, nagu mõni oblast", peaks küll üsna ilmne olema. See, et Kapo kätte vaid väheväärtuslikud lindid sattusid, ei tähenda, et kogu lugu vaid Edgari süütu hobi oli. Kui veidigi loogiliselt mõelda, siis väärtuslikumad lindid saadeti silmapilkselt sinna, kuhu vaja! Sellepärast neid ei leitud ja Edgar suutis lõpuks koguni poliitikasse tagasi tulla. "Suitsevat püssi" ju polnud enam.
Lugesin juba 1992. aastal kuskilt, et Savisaare enda väitel kiusavat kogu maailm teda taga. Ehk siit ka see paranoia, mis ajendaski konkurentide-poliitikutega peetud kui ka viimaste omavahelisi vestlusi loata lindistama - nii audios kui videos. Võib aimata, kust ta selleks peale erafirma SIA veel abi sai. Vastik mõeldagi. Moraalses mõttes poleks Savisaarel pärast kõike seda enam Eesti poliitikas mingit kohta olla tohtinud, kuid nagu me teame, läks teisiti.
Pärast Edgarkonna valitsusest minemakihutamist sai tema asemele tollal uus partei Reformierakond. Viimane oligi parempoolse maailmavaatega kodanike viimane lootus tol ajal, kuna Isamaa oli 95.a. valimistel ju korralikult hävinud. See valitsus oligi suhteliselt asjalik. Näiteks oli välisministriks Siim Kallas ja peab ütlema, et ta oli väga hea välisminister. Nn. euroministriks oli aga Endel Lippmaa, kes näiteks minu viimased kõhklused Euroopa Liidu suunalise kursi osas lõplikult hajutas.
Selle valitsuse lasi tegelikult põhja just Savisaar. Asi sai alguse, kui Edgar pärast kohalikke valimisi sügisel 1996 Tallinna linnas suutis Tiit Vähi Koonderakonnaga koalitsiooni sõlmida, kukutades seal paar nädalat püsinud Isamaaliidu ja Reformierakonna koalitsiooni. Avalikkusse lekkiski siis selline info, et Siim Kallas oli nimetanud Tiit Vähit halvustavalt "garaažiülemaks", viidates sellele, et Vähi ei jaga ikka seda poliitikavärki piisavalt hästi. ("Eelmises elus" oli Tiit Vähi olnud Valga Autobaasi direktor.) Vähi solvus selle peale väga sügavalt. Kallas sai päevapealt "kinga", kuigi kõik Reformierakonna ministrid astusid nagunii tagasi. (Kui hiljem Urmas Ott selle "garaažiülema" kohta Vähilt kommentaari küsis, vastas viimane üsna pahase tooniga: "Ma olen iga ameti üle uhke, mida ma olen pidanud!")
Kuid "Vähja Tiidu" kättemaks sellega ei piirdunud. Just Vähi oli see, kes Kallasele selle 10 miljoni USD afääri nimelise pommi viskas. (Õnneks vähemalt see skandaal lõppes mingi tõsiseltvõetava tulemusega - Kallas mõisteti kohtus õigeks. Eks neid on endiselt piisavalt, kellele see kohtuotsus ei meeldinud, aga see on nende probleem. Kui palju on aga olnud skandaale, mis pole üldse mingit lahendust saanud?)
Reformierakonna lahkumine valitsusest toimus 1996.a. sügisel. Enam-vähem samal ajal juhtus ka selline asi, mil mina isiklikult käisin valitsuse vastu meelt avaldamas :) Põhjuseks oli sellesama valitsuse kuri plaan kaotada ära tudengite sõidusoodustused ühistranspordis. Samas aga oli avalikkuse jaoks juba mõnda aega väga ärritavaks teemaks olnud valitsuse ja riigiametnike uhkeldamine kallite autodega. Loomulikult ajas ka mul mainitud plaan kopsu üle maksa ja nii ma käisingi koos teiste tudengitega Toompea lossi ees demonstratsioonil :) Edukalt, sest esialgsel kujul valitsuse plaani ei teostatud. Sõidusoodustusi küll piirati, kuid nii mulle kui paljudele teistele eluliselt oluline osa - odavam sõit koju ja Tallinna, samuti Tallinna sees - jäid alles.
Valitsus aga langes! Lõpuks pidi ka Tiit Vähi ise erru minema, põhjuseks korteriskandaal. Sellest ajast peale pole Tiit Vähit poliitikas enam näha olnud. Temast on saanud edukas firmajuht (AS Silmet) ja kahtlemata võib ta kõigile endisele kolleegidele-poliitikutele ülevalt alla vaadata.
6.Mart Siimann 1997-99
Ka see oli KMÜ vähemusvalitsus, mida küll toetas Edgarkonnast lahku löönud Arengupartei-nimeline nähtus. Mingil arusaamatul põhjusel on sel valitsusel rahva silmis olnud hea maine, kuigi midagi väga positiivset sellest küll ei meenu. Tõsi küll, ka negatiivset mitte. Kuid fakt on see, et just sel ajal sattus üsna tõsisesse ohtu Eesti väljavaade saada kutse Euroopa Liiduga liitumiste läbirääkimistele. NATO-st polnud üldse mõtet rääkida. Õnneks oli välisministriks siis Toomas Hendrik Ilves, tänu kelle jõupingutustele mainitud liitumisläbirääkimised 1998. aastal siiski algasid.KMÜ saatus oli kõigile erakondadele väga hoiatav. 1995. aastal rekordilise tulemusega võitnud valimisliidu populaarsus oli järgmisteks valimisteks peaaegu et maa alla vajunud. Vähi ja Siimanni Koonderakond vajus sajandivahetusel üldse laiali. "Maarahva" esindajatest moodustatud Rahvaliit siiski pääses ülinapilt Riigikokku. Kuid tema paremad päevad olid siiski veel ees.
7.Mart Laar 1999-2002
Vaat see kolmikliiduna tuntud valitsus oligi vähemalt minu arvates taasiseseisvumisjärgsetest EV valitsustest kõige parem. Sest meeskond ise oli juba tase omaette: Tõnis Lukas (haridusminister), Jüri Luik (kaitseminister), Ivari Padar (põllumajandusminister), Siim Kallas (rahandusminister), Jüri Mõis (siseminister, hiljem asendas teda Tarmo Loodus), Toomas Hendrik Ilves (välisminister) jne. Valtsuserakondadeks olid aga Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Nii et selline paremtsentristlik koalitsioon.See valitsus sai võimule, ehkki 1999.a. Riigikogu valimised võitis hoopis Keskerakond. Kuid kolmikliit oli juba koostööleppe sõlminud ja, arvestades 1998.a. Vene kriisi tõttu tekkinud halba majandusseisu, andis Lennart Meri valitsuse moodustamise ülesande aega viitmata Mart Laarile. Vaieldamatult oli see riigi seisukohalt õige samm.
Meenutuseks, et enne 1998.a. Vene kriisi Eestis tööpuudust peaaegu ei olnudki (2% ringis, kui õieti mäletan). Sel ajal oligi nii, et peaaegu igamees, kes vähegi suutis, tegi endale oma firma ja mõistagi olid seal ikka mõned muud töötajad samuti palgal. Vene kriis aga ajas neist paljud pankrotti või põhjustas suuri raskusi isegi, kui otseselt Venemaaga äri ei ajanud. Majanduslangus oli suur. Nii tuli Laaril jälle tegelda majanduskriisist väljumisega. Sellega tuldi taas väga edukalt toime.
Selle kõrval ilmutas kolmikliidu valitsus taas innovaatilisust. Väljendus see Tiigrihüppe projektis, ID-kaardi kasutuselevõtmises, e-valitsuses jt. projektides. Välispoliitiliselt aga viidi edukalt lõpule NATO ja EL-ga liitumise ettevalmistamine.
Mart Laar aga sai just sel ajal endale hüüdnimeks "Pumppüssi-Mart". Põhjuseks kord Võrumaal visiidil olles Robert Lepiksoniga koos võetud Võrumaa puskar (kindlalt ei tea, kas just see vedelik, kuid ilmselt küll), mille mõju all olles tulistanud ML ka Savisaare pildi pihta, ise öeldes, et "kes pihta ei saa, on Edgari sõber!" :D :D :D
Kui see 2001.a. talvel ilmsiks tuli, Laar esialgu eitas seda. Kuid ilmselt on kuskilt kõrgemalt öeldud, et "sina, Mart, oled loodud ausaks ja ei pea mitte valetama!" Muidugi oli see tele-ekraanilt kohe näha, et Laar valetab - sest tal "silmad pöörlesid peas" (Kalle Muuli). Kuigi Mardi sõnad olid järgmised: "Pumppüssiga??? Einoh, see on täielik fantastika!"
(Võrdluseks - kui Savisaar, Villu Reiljan või kes tahes muu on valetanud, on nad alati teinud seda väga usutavalt. Seetõttu ongi nende tegevus riigile palju ohtlikum, halvem, kui Laari mistahes lapsikused.)
Sel valitsusel oli väga suur potentsiaal pidada vastu järgmiste valimisteni. Seda aga ei juhtunud, sest eriti 2001. aastal oli selgelt näha pingete süvenemist Reformierakonna ning tema koalitsioonipartnerite vahel. Algas see suutmatuses kokku leppida ühine presidendikandidaat (2001 olid presidendivalimised), mille tulemusel juhtuski see halb üllatus, et lõppkokkuvõttes kaotasid kõik. Presidendiks valiti hoopis ... Arnold Rüütel :(
Täpselt samal põhjusel nurjus ka Riigikogu esimene katse juunis 2001 mõista riiklikul tasandil hukka kommunismi kuriteod. (Saatsin ka ise siis Mart Laarile meili ühemõttelise toetusega selles küsimuses) Põhjuseks just Reformierakonna arusaamatu vastuseis. Hiljem siiski vastav otsus tuli, kuigi veidi teises (Reformierakonna koostatud) sõnastuses. Ma pole siiani aru saanud, milleks sellist vaidlemist vaja oli.
8.Siim Kallas 2002-2003
Jah, "oravapartei" on järjepidevalt olnud Eesti valitsustes juba 1999. aastast peale. See on nii hea kui halb. Hea sellepärast, et ühe paremerakonna pidev olemine valitsuses tagab vaieldamatult üldise parempoolse poliitilise kursi jätkumise. Halb aga sellepärast, et nii võib aja jooksul nii mõneski sellise erakonna liikme peas tekkida midagi asendamatustunde ja suurushullustuse segu taolist (ei oska seda teisiti nimetada).Kuid tollal olid need ajad veel õnneks kaugel. Reformierakond oli siis veel täiesti oma nime vääriline. Kuigi aastaid olid vanema põlvkonna esindajad Laari meenutades hirmuga rääkinud, et "kui veel Siim Kallas peaks peaministriks saama, siis võtab ta küll kõigil kõrid pihku", ei kostnud Kallase valitsemisperioodil enam midagi taolist.
Ega sellele valitsusele väga midagi ette heita ei saagi. Seda isegi vaatamata sellele, et Reformierakonna partneriks oli tolles valitsuses Keskerakond. Viimasesse kuulus siis ka selline tegelane, nagu Sven Mikser välisministrina. Erakondlikule kuuluvusele vaatamata nägin juba siis, et see mees tunneb küll asja. Ega Mikseri kompetentsi välispoliitika alal polegi keegi kunagi kahtluse alla seadnud.
9.Juhan Parts 2003-2005
See valitsus on ajalukku läinud nimega "3R koalitsioon" ehk siis Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonivalitsus. Tegelikult ka 2003.a. valimistel kogus enim hääli Edgarkond, kuid isegi Arnold Rüütel ei hakanud Edgarile valitsuse moodustamise ettepanekut tegema. Pealegi oli vahe Res Publicaga väga väike.Vahel juhtub, et ajalugu lihtsalt kingib mõnele tegelasele võimaluse saada pildile, kui toimub mõni ajalooline sündmus. Partsi valitsuse puhul oli selleks kahtlemata NATO ja Euroopa Liiduga tegelik ühinemine (2004. aastal). Kindlasti aga ei ole see tollase välisministri Kristiina Ojulandi teene (kuigi mõni võib-olla arvab nii). Viimane on küll hea näide sellest, et "annab partei ameti, küllap annab ta ka mõistuse". Pean silmas tema antud "kindlat" lubadust "parandada suhteid Venemaaga" ja palju muudki jaburat. (Meenub, kuidas kord ETV-s Aarne Rannamäe Ojulandi korduvalt katkestas, vihjates sellega, et "räägi nüüd konkreetselt ja ära keeruta!") Ojulandi karjäär ministrina lõppeski häbiväärse tagandamisega 2005.a. talvel, kui selgus, et tema ministeeriumist on pabereid kaduma läinud.
Üldiselt oli see 3R üsna veider koalitsioon. Julgeks siiski pidada seda pigem parem- kui vasaktsentristlikuks, kuigi Rahvaliit seda kõvasti vasakule kallutas. Res Publica enda suhtes olin algusest peale skeptiline, kuna nende lubadused, nagu "Vali kord!" jt. olid küll väga kõlavad, kuid aimasin juba ette, et ega tast suurt midagi välja ei tule. Ka mitmed vahejuhtumid (nagu siseminister Ken-Marti Vaheri vahelejäämine kiiruseületamisega) andsid alust RP pidamiseks justkui mingiks "rullnokkade" parteiks. Kuid mõttes toetasin neid siiski, sest - ikkagi parempoolselt ja rahvuslikult meelestatud erakond :) Rahvaliidust ei taha aga üldse rääkida. Öök.
Väga kõva paugu pani Partsi valitsusele kurikuulus Lihula mäss. See oli küll sulaselgelt Lihula tollase vallavanema Tiit Madissoni provotseeritud, kuid valitsus lahendas olukorra absoluutselt valesti. See tõmbas Res Publica toetuse väga madalale. Nii kaaluski RP ühinemist algul Reformierakonnaga, kuid lõpuks ühineti siiski Isamaaliiduga. See oli loogilisem valik ja nii tekkiski tänane Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) :) Partsi valitsuse kukutas lõplikult Res Publica läbimõtlemata kava korruptsiooni "mõõdikute" abil välja juurima hakata.
Teine ebaõnnestumine oli RP kahtlemata heade kavatsustega elluviidud muudatus erakondade rahastamises. Kuna taheti vältida seda, et firmad hakkaksid erakondi annetustega mõjutama, keelati ära juriidiliste isikute annetused erakondadele ning viimased hakkasid raha saama riigieelarvest. Kuid just see tekitaski praeguse olukorra, kus on olemas nn. "kartellierakonnad", kes endile riigieelarvest ise raha maksavad.
10.Andrus Ansip 2005-2007
Ja nii saigi "Meie Kõigi Poolt Nii Palavalt Armastatud Andrusest" esimest korda peaminister :)Mäletan, kuidas vist 2004. aastal, kui Ansip veel Tartu linnapaea oli, kord Kuku-raadio "Keskpäevatunnis" keegi saates olnutest küsis, et "kas teil seal Tartus on mingi Ansipi-kultus või?" Tuleb tunnistada, et see kultus on nüüd haaranud enda alla pea kogu Eesti riigi. (Välja arvatud mina ja veel mõned) Kui esialgu tundus, et Ansip on taas mingi ajutine peaminister, nagu neid oli ka varem olnud, siis mingil arusaamatul kombel on ta nüüdseks juba Eesti ajaloo pikima staažiga peaminister!
See esimene valitsus, rahvasuus "küüslaugukoalitsiooniks" (läbirääkimiste asukohaks oli üks Tallinna restoran) kutsutu, oli aga sulaselgelt vasakpoolne nähtus. Kõigi osapoolte - Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit - liikmetest moodustasid ju enam kui 50% endised NLKP liikmed, sealjuures Rahvaliidu näitaja oli koguni 90%! (Andmed ühest 2002. aastal kas Eesti Päevalehe või Postimehe või hoopis Eesti Ekspressi tehtud uuringust) Pea 10-aastase vahega pääses ka Savisaar ise taas valitsusse - majandusministrina. Õnneks ei suutnud ta seekord midagi skandaalset korda saata.
Kuid mitte kõik ministrid polnud endised kommarid. Näiteks minu eriline lemmik Rein Lang, kes alustas juba Partsi valitsuses välis- ja jätkas Ansipi ajal justiitsministrina. Või ka Urmas Paet, kes sellest ajast on olnud välisminister. (Paet on noorem kui mina - sündinud 1974). Ka tulevane "Euroopa parim rahandusminister" Jürgen Ligi oli juba siis valitsuses (kaitseministrina).
Selle valitsuse aega mahub ka väike revolutsioon. Pean silmas 2006.a. presidendivalimisi. Vähegi rahvuslikumalt meelestatud erakonnad suutsid seal esitada ühiskandidaadina Toomas Hendrik Ilvese, kes ka valimised võitis. Akna taga valitses juba parasjagu revolutsiooniline meeleolu. Olid ju Keskerakond ja Rahvaliit valmistanud ette nn. "KeRa-pakti" ja arvasid, et saavad peatselt Arnold Rüütli kaitsva tiiva all riigis piiramatult laiutama hakata. Küllap nad mõtlesid koguni, et suudavad 2007 ilma Reformierakonnata valitsuse moodustada. Samas aga kogus "Vassili Pronksaajevitši" ümber hoogu teine kriis, mille lahendus olnuks "Kerakonna" ja Rüütli valitsemise korral etteaimamatud.
11.Andrus Ansip 2007-2011
Ansip suutis mingil imelikul kombel seda, mida Kallas ei suutnud - 2007.a. Riigikogu valimised võitis selgelt Reformierakond. Valitsus moodustatigi koos IRL-i ja Mõõdukatega. See valitsus oligi üsna tugev. Eraldi peaks ära mainima haridusminister Tõnis Lukase ja kaitseminister Jaak Aaviksoo (mõlemad IRL-ist). Räägitakse, et viimane ollagi pronkssõduri teisaldamise peamisi eestvedajaid olnud.Eks see "pronksiöö" tolle valitsuse tipphetki oligi :) Kuigi Tiit Madisson üritab tõestada, justkui Ansip provotseerinud aprillimäruli teadlikult, et valmistada ette "politseiriigi" kehtestamist, ei saa sellist väidet küll tõsiselt võtta. Vastupidi, "Vassili Pronksaajevitši" kavandatust varasem ärakoristamine ei lasknud tibladel (=märatsejatel) oma plaane korralikult teostada ja nii jäi suurem märul võimalike inimohvritega olemata.
Olulisemad muutused, mis meid puudutavad, olidki Eesti kodanikele Schengeni viisaruumi avanemine 2007. a. lõpus, tänu millele saame nüüd juba aastaid terves Euroopa Liidus ilma piirikontrollis aega kulutamata ringi reisida ja muidugi mõista EURO kasutuselevõtmine 1. jaanuaril 2011. (Viimases oli ka mul oma töökoha tõttu väike osa (y) ) Kui poleks "masu" alanud, oleks eurotsooniga liitumine toimunud päris mitu aastat varem. Riigi rahvusvahelise maine seisukohalt oli tähtis ka Eesti vastuvõtmine nn. rikaste riikide klubisse ehk OECD-nimelisse organisatsiooni 2010. aastal.
Jah, meile tundub, et rikkust just eriti kuskilt ei paista, kuid maailma tegelikkus on ikkagi selline, et enamus riike on meist ikkagi vaesemad. Seda isegi juhul, kui nad asuvad kohtades, kus kliima ja ressursside olemasolu põhjal võiks arvata, et tegemist on paradiisiga. Tihtipeale on selliste riikide elanikud hoopis näljas, mitte ei kannata ülesöömise käes. Paradoksaalne, kuid nii see on.
Negatiivne oli kahtlemata 2008. aastal alanud üleilmne majanduskriis ("masu", majandussurutis). Kuid õnneks ei väida keegi, et see Ansipi valitsuse süü on. (Seda olekski täielik idiootsus väita) Milles aga Ansipit kindlasti süüdistada saab, on tema väljaütlemised, mis jätavad temast pehmelt öeldes kummalise mulje. Näiteks, kui "masu" algas, ütles ta: "Kui see on kriis, siis vaid sellises kriisis elada tahakski!" Nonii, sm. Ansip, kas soovite ka, et Teile hakatakse maksma palgasummat, mis Eevas kannab nime OSATASUPU (osaliselt tasustatav puhkus)? Või sobib rohkem OSATPTUN (osaliselt tasustatavad puhkusetunnid) ? Neile, kes veel ei taipa, ütlen, et nende mõlema aluseks on m i i n i m u m palk (mitte Eesti keskmine palk), millest makstakse välja vaid 60% !!!
(See praktika oli väga laialdane. Massilist koondamist ei tahtnud paljud firmad ette võtta, selle asemel saadetigi osa töötajaid "osaliselt tasustatud puhkusele".)
Igatahes 2008.a. viimases Postimehes oligi aastakokkuvõttes iga kuu kohta pandud pealkirjaks üks Ansipi tsitaat. Neid oli päris koomiline lugeda, kuid samas ka mitte. Kuid Andrus Ansip on sündinud ahviaastal ning tema kohta kipubki kehtima hiina horoskoobis öeldu: "Sageli naerab Ahv vales kohas ja võib seetõttu sõpru kaotada". Eks osaliselt sellepärast toimus ka 2009.a. valitsuskriis - Mõõdukad lahkusid valitsusest. Järgmised 2 aastat valitseti Roheliste erakonna (Marek Strandberg ja Co.) "mittekoosseisulisel" toel (Rohelised valitsusse ei kuulunud, kuid tavaliselt hääletasid Riigikogus koos IRL-i ja "oravatega").
(2008 oli ka see aasta, mil ma ise lõpuks esitasin Interneti teel avalduse IRL-i astumiseks ja loomulikult see ka rahuldati :) Tegelikult olin mõelnud selle peale juba vähemalt 10 aastat, kuid alles nüüd astusin selle otsustava viimase sammu.)
12.Andrus Ansip 2011-?
"Oravad" suutsid võita ka 2011.a. Riigikogu valimised. Valitsus jätkas suhteliselt sarnases koosseisus. Vahest suurimaid muutusi oli Mart Laari saamine kaitseministriks (eelmises valitsuses Laar üldse ei olnud), kus ta oli kuni oma õnnetu insuldini 2012.a. veebruaris. Hiljem võttis selle koha üle IRL-i uus esimees Urmas Reinsalu. Jaak Aaviksoost sai nüüd haridus- ja teadusminister, Rein Langist aga kultuuriminister. Siinkohal ei suuda jätta meenutamast, kuidas kuskil sajandivahetusel Lang "Keskpäevatunnis" ütles kord, et "Kultuuriministeeriumi tuleb kõigepealt granaat visata, alles siis saab seal õhu puhtaks". (Seda ei jätnud ka "Pehmed ja karvased"-nimeline teleseriaal ära pilkamata - Rein muudkui kõndis mööda ministeeriumi ja pildus granaate :) )Laari tasub taas tsiteerida: "Eesti riigi ründajad lastakse maha, seda ma võin garanteerida" (august 2011, pärast Kaitseministeeriumile toimunud ühe-mehe-rünnakut). "Küll on verejanuline tüüp", võidakse mõelda. Kuid see on just see ennetav ehk halbade asjade ärahoidmise poliitika. Kui igasugused terroristid või lihtsalt pätid ikkagi teavad, mis juhtub, kui nad midagi kurja teha üritavad, hoiab see neid tagasi. See kehtib ka tavakodanike ja isegi riikidevahelistes suhetes.
Kuid Andrus Ansip tegi oma margi lõplikult täis veebruaris 2012, kui ta kurikuulsa ACTA-ga seoses rääkis midagi seemnetesöömisest ja fooliumist. Tema seisukoht oli ju, et ACTA ei kujuta endast mingit ohtu ja ilmselgelt oleks ta selle üliohtliku asja Eestis ka lasknud läbi suruda. Samas rahvas protestis üle Euroopa ACTA vastu, sh. ka Eestis. Mäletatavasti lükkas Europarlament ACTA tagasi, viidates selgelt ohule, mida see internetivabadusele, kuid ka kodanikuvabadusele laiemalt, võib põhjustada. Ansip aga näitas, et on hurraaga valmis vastu võtma ka halvad otsused, mis sealt Brüsselist tulevad. (Seda vaimustust näiteks minu oma IRL-i esimees Urmas Reinsalu küll ei jaganud. Vastupidi, oli hoopis mures.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar