- jätkub senine, vasakliberaalsusest ja sotsiaaldemokraatiast mõjutatud kurss;
- süvenevat rahulolematust kõigi praeguste kriisidega ära kasutades pääsevad mõjule (parem)äärmuslike ideede pooldajad;
- toimub otsustav pööre, mille tulemusena pääsevad mõjule rahvuslik-konservatiivsed ideed.
Selle suuna ideoloogid kipuvad samuti õhutama Ameerika-vastasust (USA-s endas oma valitsuse vastasust, v.a. kui just demokraat presidendiks pole parajasti, nagu praegu) ning suhtuvad samas Venemaasse kas mõistvalt või halvemal juhul koguni kiidavad tema tegevuse heaks ("Moraalses mõttes on kõik riigid samaväärsed/Igal riigil on õigus oma rahvuslikke huvisid kaitsta").
Kui vaid meenutada, et viimase Tšetšeenia sõja vastu ei protestinud Läänes õieti keegi, samas Iraagi sõja vastasus kasvas üle täielikuks massihüsteeriaks. Oli neidki, kes olid VABATAHTLIKULT NÕUS MINEMA IRAAKI, ET OLLA SEAL "INIMKILBIKS" STRATEEGILISTE OBJEKTIDE JUURES!!!! (Siinkohal sel teemal rohkem ei peatu, sest see sõda oleks täiesti omaette teema) Vene-Gruusia sõja vastu aga Lääne-Euroopas - vastandina kogu endisele "idablokile" - väga palju proteste ei olnud. (Laussilmakirjalikkus, mis muud.)
(Eriliselt jälestusväärse "sümbolina" tegi üks saksa popbänd Pink 2007. aastal loo "Dear Mr. President", mis kehastab väga täpselt vasakliberaalide suhtumist maailma asjadesse. Laulu autorite arvates on justkui kõige tähtsamaks probleemiks maailmas mingid homode õigused, mida GWB-taolised neokonservatiivid kuidagi austada ei taha. Üldse kujutatakse seal Bushi mingi õela, inimvihkajaliku ja tagurliku tegelasena, kelle vastu "progressiivne inimkond" peaks ühinema. Lisaks veel, et ka puhtmuusikaliselt on see lugu täielik saast.)
Oli sellesamuse George W. Bushi ristimisega "uueks Hitleriks" kuidas oli, kuid vasakliberaalsest vaatepunktist on ka kogu Eesti ühiskond paremäärmuslik, et mitte otse öelda - natsilembene. Sellest vaatepunktist on mõistagi raske mõista, miks oli ikkagi vaja seda "Vassili Pronksaajevitši" teise kohta tõsta ja miks on Eesti (ning veel enam Läti) niivõrd vaenulikud, et mitte öelda diskrimineerivad oma venekeelse "vähemuse" suhtes?
Sellist asja nagu ajalugu ning sellest tulenev väljasuremisoht ei võeta muidugi arvesse. See neile ideoloogidele absoluutselt korda ei lähe. Mõistagi suhtuvad nad tõrjuvalt ka kommunismi ja natsismi võrdsustamisse - "suurim oht maailmale oli II MS ajal siiski natsism, kommunistid aga olid meie liitlased võitluses natsismi vastu". (Ka II MS oleks eraldi teema)
Ka eelistavad vasakliberaalid ja sotsialistid oma suures inimarmastuses panustada Euroopas mujalt sissetoodavale (inim)tööjõule, mitte robootika arendamisele. Vastandina Jaapanile (vähemal määral ka USA-le), kus on mindud just automaatika ja robootika arendamisele ning võõrtööjõudu ei kasutata üldse. Sellegipoolest ei saa kuidagi väita, et Jaapani ühiskond oleks ebainimlik. Jaapanlased ongi ajalooliselt olnud väheemotsionaalsed, kuid mingid inimrobotid nad küll pole.
Milleni on "multi-kulti" viinud, võib näha Lääne- ja Põhja-Euroopa arenenud maades. Ekslik veendumus, et ka mitte-Lääne ühiskondadest tulnud immigrante saab samadel alustel integreerida ühiskonda nagu suvalisest lääneriigist tulnuid, on põhjustanud juba palju rahutusi ja kõikvõimalikke muid probleeme. Nimelt toovad mitte-Lääne immigrandid endaga kaasa ka omad tavad, millest paljud mitte kuidagi lääneliku liberaalse demokraatiaga kokku ei käi. Mõistetavatel põhjustel koonduvad ühte keelt või ühte usku immigrandid kindlatesse piirkondadesse linnas (maale nad tavaliselt ei lähe). Nii ongi juhtunud, et näiteks Prantsuse, Hollandi või ka Rootsi suuremates linnades on piirkondi, kuhu halvemal juhul "pärismaalasel" pole isegi päevasel ajal üldse soovitav minna. Sellistes piirkondades kipuvad kehtima mitte vastava riigi seadused, vaid immigrantide tavad (šariaadini välja).
Suurimad probleemid on islamimaadest ja Venemaalt, aga ka mustast Aafrikast pärit immigrantidega. Viimaste kohta teadis üks sõber Soome näitel rääkida, kuidas need keeldusid humanitaarabi vastu võtmast, kuna "usk ei luba neil kasutatud asju vastu võtta" ja nõudsid täiesti uusi asju. Selle kohta ütleks, et sellistele kuluks üks kuu aega kommunismi ära ja siis oleksid nad küll iga asja üle õnnelikud, eriti veel, kui tasuta saavad! (Ei tea küll, kust võetakse isegi rikastes riikides suure hulga uute asjade muretsemiseks raha, kui arvestada veel praegust majanduskriisi?) Rääkimata sellest, et võidaks nagu ikka olla veidigi tänulikud, kui nähakse, et neid aidatakse.
Venelased on nõudnud muuhulgas näiteks vene keele tunnustamist üheks Euroopa Liidu ametlikuks keeleks (sama tahavad saavutada moslemid araabia keelele), kuna venelasi EL-is juba niivõrd palju elab (mitte ainult Baltikumis, vaid ka Saksamaal ja mujal). Kui aga väidetavast diskrimineerimisest rääkida, siis venelastele sekundeerivad selles just nimelt moslemid.
Miks see nii on läinud? Sest vasakliberaalsest/sotsiaaldemokraatlikust vaatepunktist vaadates tuleb austada kõigi gruppide tavasid. Mõistagi on immigrante nende õigustest teavitatud ja nii nad siis nõuavadki endile "võrdseid õigusi" (meile siin väga tuttav retoorika, kui mõelda oma muulastele), mis tähendab aga tegelikult õigusi teha, mis pähe tuleb. Mistahes katseid allutada immigrante asukohamaa seadusi täitma ning austada sealseid tavasid aga nimetavad nad silmapilkselt rassismiks, diskrimineerimiseks ja milleks iganes. Vasakpoolne mõtteviis kipub aga sellepeale tegema reeglina järjest uusi ja uusi järeleandmisi.
Näiteks olla Suurbritannia koolides välja visatud kohustusliku kirjanduse seast minu ja ilmselt paljude teistegi lapsepõlve üks lemmikraamatuid "Karupoeg Puhh", kuna tegelane nimega Notsu on moslemitele vastuvõetamatu. (Siga on nende jaoks väga räpane elukas.)
Pikemas plaanis aga võib üsna kindel olla, et mõne järjekordse "vähemuse" õiguste "austamise" nimel hakatakse koguni kultuuri ümber tegema, rääkimata muudest tervele mõistusele vastuvõetamatutest asjadest ("sooneutraalsed" lasteaiad, ema ja isa asemel selliste jaburate mõistete nagu "naisvanem" ja "meesvanem" kasutamise propageerimine, "varjatud rassismi" vastased kampaaniad jne.). Niimoodi jõutaksegi juba mitte väga kauges tulevikus sellisesse ühiskonda, kus vabadust on sama vähe kui N. Liidus. Paradoksaalsel kombel aga loovad sellise ühiskonna just nimelt need, kelle ideoloogia justkui võitleb vabaduse suurendamise nimel! (Nendesamade vasakliberaalide ja sotsialistide pooldajad aga just nimelt süüdistavad konservatiive mingi "fašistliku" ühiskonna loomise katsetes.)
Kui kuskil 1993.a. paiku üks lähedane inimene rääkis mulle, et "isegi Soomest ja Rootsist tuleb meile palju halba sisse, Ameerikast rääkimata", siis esimese hooga ei saanud ma isegi aru, mida ta silmas pidas. Ta pidaski just niisuguseid eelpoolmainitud tobedusi ja kahjulikke ideid silmas. Sel ajal arvas enamus - mina kaasa arvatud - ekslikult, et Läänest tuleb meile üksnes head sisse. Nii see aga polnud ja pole ka praegu.
Tasub meenutada ka äsjast õnneks täielikult äpardunud katset nimega ACTA. Ametlikult võltsimisvastane rahvusvaheline leping oleks andnud tegelikult suurepärase võimaluse kõigi internetikasutajate järel nuhkimiseks. Igast meie tegevusest Internetis ja üldse arvutis jääb ju alati maha elektrooniline jälg, mida täielikult kustutada polegi võimalik. Seega - ACTA ja selle analoogid (SOPA USA-s jt.) on oma olemuselt kordades ohtlikumad kui mistahes terrorismivastased meetmed. Viimaste puhul pole ju üldiselt kahtlust, et need on meie kõigi turvalisuse tagamiseks ja et neid on tõesti vaja. Igapäevases elus nad meid tegelikult eriti ei sega (v.a. lennureisidel). Kuid hakata nüüd võitlema internetipiraatlusega, kui see lahing juba 10-15 a. tagasi on kaotatud ja sealjuures veel aegunud meetoditega? Isegi, kui ACTA taga olijatel polnud muud mõttes, oleks sellise asja läbiminekul varem või hiljem taibanud igasugused halbade kavatsustega jõud, milleks seda tegelikult kasutada saab ja oleks kindlasti ka kasutanud.
Õnneks taipas Lääne avalikkus kiiresti, millist ohtu sellised lepingud kujutavad. Isegi, kui nuhkimisfaktor kõrvale jätta, on ju põhimõtteliselt pea igast arvutist võimalik leida midagi, mis võib-olla ei ole seal 100% korrektselt paigaldatud (seaduslikkuse mõttes). Huvitav on siiski, et eriti massiliselt protestis ACTA vastu endine "idablokk". Ilmselt oskavad selle piirkonna rahvad vabadust tunduvalt rohkem hinnata kui Lääne-Euroopa, mis vaid lühikeseks ajaks (kui sedagi) oli vabadusest ilma jäetud (II MS). ACTA teekond lõppes kuulsusetult 4. juulil 2012, kui Europarlament selle ülekaalukalt tagasi lükkas. SOPA suhtes on murelikkust väljendanud isegi Obama administratsioon. (Seega rahva häälel on siiski kaalu, kuigi vandenõuteoreetikud vastupidist väidavad.)
Järgnev tuleks aga kõigil meelde jätta. "Kui me paneme konna kuuma veega nõusse, hüppab ta kohe välja. Kui aga paneme külma veega nõusse ja hakkame seda kuumutama, ei lähe konn sealt kuhugi. Ta laseb ennast ära keeta." (See oli filmist "Dante's Peak", 1997) Siin on mõte järgmises. Tegelikult ei bolševistlik režiim Venemaal ega natslik režiim Saksamaal ei kehtestunud oma kurikuulsal kujul üldsegi mitte kohe peale võimuletulekut. (Seetõttu ei tekkinud ka üleüldist vastuhakku, nagu näiteks juhtus Afganistanis 1978, kui kommarid võimu haarasid ja kohe oma verise režiimi kehtestasid.) Selleks kulus aastaid ning võimud kasutasid selleks just nimelt SEADUSANDLIKKU TEED.
Lääne inimene eeldab "vaikimisi", et uued seadused on enamasti head ja õiged ning on alati valmis neid täitma. Ta usub ka, et võimulolijad lähtuvad ikka parimatest kavatsustest (eks nii üldiselt ka on, kuid mitte alati). Olulisel kohal on ka seadusandjate võime veenda avalikkust seadusemuudatuste vajalikkuses. Kuid niimoodi ongi võimalik ka senine vaba ühiskond muuta mittevabaks, kehtestades teatud seadusi, mis näiliselt suurendavad kellegi õigusi, kuid tegelikult enamiku õigusi hoopis piiravad. Kui senine areng jätkub, siis ühel hetkel ongi käes see, mida ma juba 1993-94 kartsin - et "taoline äärmuslik demokraatia viib lõppkokkuvõttes just demokraatia ja vabaduse kadumiseni". Kuid vasakliberaalid ja sotsialistid on nii Euroopat kui kogu Läänt just nimelt selles suunas juhtimas. Isegi, kui nad võimul ei ole, on nende mõju ühiskonnas niivõrd tugev, et ka konservatiivid ei ole suutnud (kui USA välja arvata) neile väga palju vastu seista.
Immigrantide teema juurde tagasi tulles - olukord halveneb pidevalt. Järeleandmisi tajuvad mitte-Lääne ühiskondadest tulnud nõrkusena ja hakkavad neid oma huvides ära kasutama, nõudes endile järjest rohkem õigusi. Tasub ka meenutada 2004. ja 2005.a. terrorirünnakuid vastavalt Madridis ja Londonis, mille panid toime mitte spetsiaalselt selleks kohale lennanud tegelased (nagu 9/11 USA-s), vaid kohalikud moslemid. Samasse ritta läheb ka ühe Hollandi filmirežissööri, kes oma dokfilmis kirjeldas islamimaade ühiskondades valitsevat naiste olukorda, eriti jäle mõrv.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Paraku kipub enamus inimesi väga kergesti minema ühest äärmusest teise - ja seda väga kiiresti. Kui valitsev mõtteviis ei muutu, siis vägagi suure tõenäosusega rakendub algusesmainitud teine variant ehk paremäärmusliku mõtteviisi võimuletulek. Kinnitan, et see pole põrmugi parem kui eelpoolkirjeldatu jätkumine. Paremäärmuslaste ideoloogia aluseks on kas kristlike fundamentalistide ideed või siis erinevad vandenõuteooriad (eriti vabamüürlaste ja juutide kohta käivad) või mõlemad.
Sellest vaatepunktist on kõik vähegi suuremad erakonnad igas riigis (Eestist USA-ni) korrumpeerunud ning ajavad tegelikult ühte ja sedasama rahvavaenulikku poliitikat. Viimane arvestab üksnes rahvusvaheliste suurkorporatsioonide, äärmisel juhul USA-d juhtivate vandeseltslaste huve. Iseloomulik on kõigi sõdade ja ka terrorirünnakute taga vabamüürlaste vandenõude nägemine.
Minnakse isegi absurdi - näiteks kandvat mikrokiip, ID-kaart ja vöötkood endas sümbolit 666 ehk saatana märki. Kõiki USA presidente alates Ronald Reaganist kuni Barack Obamani on koguni antikristuseks peetud. (Ükskord leidsin koguni kolm erinevat veebilehte, mis kõik "tõestasid", et vähemalt George W. Bushi kohta selline kahtlustus igati paika peab!) Toiduained ja joogivesi olevat teadlikult kahjulikke aineid täis topitud, inimesi kahjustatakse lisaks veel sundvaktsineerimistega (ametlikult sea- või linnugripi või mõne muu epideemia ärahoidmiseks). Teadlikult hävitatakse traditsioonilist ühiskonnakorraldust (selles on neil küll õigus, nagu ülalpool sai kirjeldatud). Kultuur tegevat juba mitu sajandit taandarengut.
Selle mõtteviisi ideoloogide arvates on kõige juba toimunu ja praegu toimuva eesmärgiks müütiline New World Order ehk "uus maailmakord". Ehk siis seninägematu totalitaarne ühiskonnakorraldus, kus "valitsus kontrollib inimeste mõtteid", kasutades selleks naha alla siirdatavaid mikrokiipe. ÜRO-s nähaksegi tulevast maailmavalitsust.
Taolisest ideoloogiast on juhindunud ka arvukad tegelased, kelle kohta kuskil filmis öeldi nii: "Need on sedasorti "patrioodid", kes föderaalhooneid õhku lasevad". Mõistagi oli silmas peetud ameeriklast Timothy McVeigh'd, kes 1995. aastal Oklahoma Citys sellise teoga hakkama sai. Tegemist oli enne 9/11 suurima USA-s toimunud terroriaktiga, mis nõudis 168 ohvrit. McVeigh arvates oli USA teel sotsialismi ning valitsus tahtis ühelt poolt lämmatada religiooni ning teiselt poolt kaotada just talle isiklikult nii üliolulist relvakandmisõigust. Samuti oli ta veendunud, et kohe-kohe tulevad ÜRO tankid Ameerikat okupeerima!
Uuemast ajast meenub mõistagi Norra ja Anders Behring Breivik, kes samalaadse teoga hakkama sai. See on veel väga värske juhtum, nii et kõike seda õudust ei tahaks praegu kirjeldama hakata. Oluline on aga, et ka Breivik oma sõnul võidelnud Euroopa islamiseerumise vastu ning läkski otse "probleemi juurte" kallale ehk siis võttis sihikule valitsevate sotsiaaldemokraatide noorliikmed.
Paremäärmuslikust ideoloogiast lähtuvaid usulise taustaga terrorirühmitusi, kes enda arust "uue maailmakorra" vastu võitlevad, on aga teisigi. Üks neist oli Jaapani ususekt Aum Shinrikyo, mis 1995. aastal Tokyo metroos gaasirünnaku korraldas. Surma sai 12, kuid kannatada 5000 inimest (õnneks ei suutnud sekti keemikud rünnakus kasutatud sariini piisavalt kvaliteetselt valmistada, muidu olnuks tulemus veel rängem kui 9/11 USA-s oli). Sekt (ta üritas Venemaalt hankida ka tuuma- ja biorelvi) tahtiski Jaapanis riigipööret korraldada, kuna "USA käsilastest" koosnev valitsus olevat korrumpeerunud. Vaenlasena nähtigi USA-d, mis pidavat peatselt uue maailmasõja valla päästma. Kui aga järele mõelda, siis ega ka al-Qaeda ideoloogia kõigist mainitutest üldse ei erine. Ikka seesama äärmuslik usuhullus ning Lääne-vastane paranoia.
Nii nagu Läänes üldse, on ka Eestis selgelt märgata massilist pettumist olemasolevates erakondades ning äsjamainitud omaenda riigivõimu vastaste meeleolude süvenemist. Euroopa arenenud osades võib äärmuslaste võimuletuleku (kui arvestada ka seal süvenevat umbusku suurte erakondade suhtes ning jätkuvat majanduskriisi) põhjustada mõni uus islamiäärmuslaste korraldatud terroriakt. Kuna seniste arengute jätkumisel võivad osad Euroopa piirkondadest koguni "balkaniseeruda", siis on vastureaktsioon veelgi tõenäolisem. Ka Eestis võib välja ilmuda mõni äärmuslik erakond, mis rahva pettumust ära kasutades mingil hetkel võib võimu enda kätte saada. (Terrorirünnak Eesti või mõne muu endise "idabloki" maa vastu on siiski väga vähe tõenäoline. See piirkond lihtsalt pole islamistide jaoks huvitav, kui ehk USA saatkonnad välja arvata. Need aga on juba ammu väga kindlalt turvatud, nagu Tallinnaski näha võime.)
Olen seisukohal, et selline stsenaarium tuleb iga hinna eest ära hoida. Võib ju tunduda, et need vandenõuteoreetikutest juhinduvad tegelased pole tõsiseltvõetavad, kuid omal ajal arvati seda ka bolševike ja natside kohta. Millega see lõppes, on väga hästi teada. Ka nemad ju võitlesid oma sõnul valitsevate "kurjade" ja "rahvusvahelise imperialismi" vastu. Kuid mõlemal juhul oli tulemuseks totalitaarne diktatuur ja veelgi enam, hirmsaim sõda, mida Maa peal iial peetud. Vastased pandi koonduslaagrisse või löödi kohe maha. Minul on küll selline kartus, et tänaste äärmuslaste võimulepääsemisel läheb täpselt samamoodi. (Kui lugeda vandenõuteoreetikute raamatuid, jääb vägisi mulje, et nemadki peavad endid justkui mingiks "tõeministeeriumiks".) Ehk siis kohe, kui vasakpoolsed ja immigrandid on "paika pandud", minnakse "omade" kallale.
Võib-olla näen edasisi arenguid liiga süngetes värvides, kuid vähemasti Euroopa kultuuripärandi kallale lähevad äärmuslased kindlasti - klassikast popini välja. (Niisamuti, nagu vasakpoolsema suuna pooldajadki läheksid.) See on mind üks kõige enam häirivamaid punkte siinkohal.
Olgu märgitud, et vabamüürlased on olnud ka väga paljud kuulsad heliloojad - Haydn, Mozart, Beethoven, Verdi, Wagner, Debussy, Ravel, Sibelius jt. Kui uskuda hetkeks, et vabamüürlased on inimkonna vaenlased, siis tuleks seda ka nende heliloojate kohta öelda. Kuid näiteks Beethoven ja "inimkonna vaenlane"????
(Hea küll, Jüri Lina ütles oma loengul iseenda kohta, et ta on hea inimene. Võib-olla ongi ja võib-olla ka tema sõbrad on. Kuid kas saab kindel olla, et tema jt. vandenõuteoreetikute "publik" samuti eranditult headest inimestest koosneb? V. Suvorov on kirjutanud, et näiteks Stalin pole oma teostes kordagi maininud sõna "mahalaskmine". Lenin tegi seda korduvalt. KUID ALLES PÄRAST SEDA, KUI TA OLI JUBA VÕIMULE SAANUD!!!)
-----------------------------------------------------------------------------------------------
-----------------------------------------------------------------------------------------------
"Multi-kulti" senisel kujul tuleb lõpetada. Kõik, kes Läände (Euroopasse) asuvad, peavad omaks võtma kohalikud seadused ja üldised käitumisnormid. Vastasel korral saadetakse nad tagasi sinna, kust nad tulid. Erinevalt USA-st, Kanadast, Austraaliast ja Uus-Meremaast on Euroopa siiski rahvusriikide kontinent. Euroopa-siseselt rahvasterändamine ei lõpe, see on täiesti selge. Oluline aga on, et kõik austaksid valitsevaid euroopalikke-läänelikke käitumisnorme. Ehk siis Lääs on endiselt avatud kõigile, kes jagavad läänelikke ühiseid väärtusi.
Vägivallaga mingite muude "väärtuste" pealesurumist tuleb karistada maksimaalse karmusega. Taolised immigrantide seas levinud kohati lausa barbaarsed tavad, nagu moslemitel on nn. aumõrvad, tuleb jõuliselt välja juurida. Vajadusel võib selleks ka seadusi muuta, kui olemasolevad terrorismi käsitlevad seadused pole piisavad. Samuti peab lõppema traditsioonilise euroopa kultuuri ümbertegemine või käibelt kõrvaldamine, kui see väidetavalt immigrantidele vastumeelt on. Niisamamoodi tuleb lõpetada igasugused "varjatud rassismi väljajuurimise" kampaaniad ja muud idiootsused, mille poolest näiteks Rootsi halvas mõttes silma paistab.
(Mainitud kampaania toetub muuhulgas ka oma töökaaslaste peale kaebamisele! See on samuti üks totalitarismi ilminguid, mida demokraatia sildi all juurutatakse. Teistmoodi ei saa seda nimetada. Tegelikult nägin midagi sellist juba 1994.a. paiku ette, kui kord kirjutasin just USA-st alguse saanud poliitkorrektsust silmas pidades, et "taoline äärmuslik demokraatia viib lõppkokkuvõttes just demokraatia ja vabaduse kadumiseni".)
Muidugi ei tähenda see, et mustanahalise kuuldes oleks hea kasutada sõna "neeger" või oleks õige kuskil karikatuuril kujutada prohvet Muhamedi terroristina. Seda kindlasti mitte. Ei ole vaja tekitada konflikte asjadega, mille kohta üldiselt on teada, et need kindlasti konflikti põhjustavad.
Kuid sama käib ka immigrantide kohta. Ei saa marssida kohale, nagu seni ja hakata mingeid oma seadusi kehtestama - eriti, kui seda tehakse vägivaldsel teel või vägivallaga ähvardades. Võrdset kohtlemist ei saa nõuda, kui endal pole mingit kavatsust teisi võrdselt kohelda. (Ehk siis nii põlisrahvad kui ka immigrandid peaksid kohtlema üksteist väärikalt ja austavalt. Vägivald ega sellega ähvardamine ei ole lubatud.)
Isegi kommarid teadsid, et ühiskonna alustala ("algrakuke") on perekond. Täisväärtuslik perekond on ja saab olla ainult selline, kus on nii isa kui ka ema, samuti laps(ed). Homosid pidavat olema kõigist inimestest vaid 5%. Miks on vaja nende pärast hakata lõhkuma seadusandlikul teel traditsioonilist perekonda, kui loodus pole seda kuidagi vajalikuks pidanud?
Suur probleem on juba siis, kui on kas ainult isa või ainult ema koos lapsega-lastega. Seda tean omast käestki, kuna 50%, täpsemalt just selle teise ning tegelikult olulisema poole oma lapsepõlvest pidin hakkama saama ilma isata. Hakkama siiski saime, kuid väga raske oli. Kuid minu enda arengu seisukohast on oluline just, et erinevalt kõigist oma klassivendadest ei olnud mul kodus kedagi, kes pidanuks teatud hädavajalikke asju õpetama. Sellega kaasnes palju piinlikke momente, mida ei tahaks meenutadagi. Lõpuks sain selle kõigega siiski hakkama, kuid vaid tänu oma "keskarvutile" ja oma kaaslaste toimetamiste tähelepanelikule jälgimisele. Kuid ajakadu nende oskuste omandamisel oli normaalsega võrreldes ikka mitu head aastat.
(Meenub, kuidas paar aastat tagasi üks sõber oma pojaga mul külas oli ja siis panime kolmekesi riidekappi kokku - nii sai kiiremini. Sõber õpetas poega, et nüüd võta kuuskantvõti ja nüüd ristpeaga kruvikeeraja jne. Vaat seda pidasingi silmas äsjaöeldu juures.)
Kui aga saab teoks teatud ringkondade unistus, et võib olla perekonnas ka kaks isa või kaks ema, siis on selle tulemuseks arvestatav hulk rikutud psüühikaga noori inimesi. Edasisele ei tahaks mõeldagi. Rääkimata sellest, kui laps on "vanematega" võrreldes teisest soost. Siis jääb ta lisaks sellele ka teatud vajalikest oskustest ilma. (Pealegi pole enamikul ju "keskarvutit".)
Lapsed vajavad siiski ERI SOOST vanemate ja kindlasti mõlema vanema olemasolu, nagu see alati olnud on. Siis on kõik tasakaalus. Ka üksikvanemaks olemine on äärmiselt ränk, lapsele aga tekitab ebakindlust (see on nii televiisoriekraanilt kui ka tegelikust elust näha).
Erinevate ametikohtade täitmisel olgu era- või riigisektoris peab jääma määravaks kompetentsus, mitte mingid muud tunnused (sugu, rass või mis iganes). Muidu on pikemas plaanis tulemuseks allajäämine konkurentsis eelkõige Aasia tõusvate majandustega. Rääkimata võimalikest prohmakatest, mida põhjustab erialane suutmatus. Ei saa olla nii, et "annab partei ameti, küll annab ta ka mõistuse". (Sõna "partei" asemel võib siinkohal olla ka näiteks mingi tunnus)
Mõistagi olemasolev kultuuripärand säilitatakse, mõned väärtushinnangud peaksid aga kindlasti muutuma (pean silmas läinud sajandi destruktivistliku pseudokultuuri "saavutuste" ülistamise lõpetamist - näiteks muusikas käib see Schönbergi-Boulezi laadse muusika kohta, mis pole tegelikult midagi muud kui helisüsteemi pandud GULag).
Majanduses oleks aga vaja võimalikult kiiresti üle minna säästlikule arengule. See ei koorma keskkonda, samas garanteerib, et elukeskkond muutuks senisest tervislikumaks ning toitu ja tarbekaupu jätkuks kõigile nii praegu kui ka tulevikus. (Nagu "keskarvuti" juures juba sai mainitud.) Samas on vajalik, et muus osas oleks majandus võimalikult liberaalne - nagu on Eestis ja nagu on USA-s alates Reaganist või Suurbritannias alates Thatcherist. (Huvitav ongi, et ka Tony Blair, kuigi ise sots, olles 10 aastat Briti peaminister, viis ellu vägagi parempoolset poliitikat! Kusjuures ise nimetas ta seda "uue tee" poliitikaks.)
Euroopa ühise kaitsevõimekuse arendamisest on juba paarkümmend aastat räägitud. Küsimus on, kas NATO kõrvale on ikka vaja teist samalaadset organisatsiooni. Ilmselt mitte, kuid kindlasti oleks vaja mingeid politseitüüpi kiirreageerimisüksusi, mida saaks 24-72 tunni jooksul rakendada nii Euroopas kui ka vajadusel selle lähiümbruses (mõeldes 90-ndate Balkani ning äsjastele Liibüa ning Süüria kodusõdadele). Ka oleks vaja mingeid kiirpäästeüksusi (või kuidas neid peaks nimetamagi), mida saaks kasutada suurte loodus- või tööstuskatastroofide korral. Märtsis 2011 Jaapanit tabanud katastroof näitas selgelt, et isegi nii võimas ja vaieldamatult kõigeks valmistunud riik võib hiidkatastroofi korral hätta jääda.
Rahvuslik-konservatiivsed erakonnad on nii Eestis kui ka mujal Euroopas täiesti olemas. Just nende juhid on ka tunnistanud "multi-kulti" läbikukkumist (David Cameron, Briti peaminister ning ühtlasi konservatiivide liider; Angela Merkel, Saksa liidukantsler ning konservatiivse CDU liider) või võtnud ette koguni jõulisi samme mujalt tulnute ohjeldamiseks (praeguseks juba endine Prantsuse konservatiivist president Nicolas Sarkozy, kes enne presidendiks saamist siseministrina surus 2005. aastal jõuliselt maha Pariisis puhkenud rahutused ning presidendina lasi Prantsusmaalt Rumeeniasse tagasi saata mustlasi).
Ühesõnaga - rahvuslik-konservatiivsete erakondade juhtimisel saaks säilitada kõik selle positiivse, mis Euroopat/Läänt seni on iseloomustanud. Ehk siis salliva ja oma kodanikke kaitsva ühiskonna, kus on kõrge elukvaliteet.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Teatud oht on küll olemas, et lääneeuroopalik vasakliberalism võib ka meil oma hävitavat tööd tegema hakata, kuid vähemalt seni on Reformierakond olnud siiski vastu ka homoabielude seadustamisele (tuleviku suhtes ei julgeks aga küll nii kindel olla). IRL-i tasub küll usaldada - mingit vasakliberaalset poliitikat ei hakka ta küll kunagi ajama. Sotside kohta pole selles osas pilt veel päris selge, Keskerakond on aga niikuinii loojuv suurus, mis riigis vaevalt enam kunagi võimule pääseb (kui just KE vastaste valimisaktiivsus liiga madalaks ei jää). Mis "multi-kultisse" puutub, siis Eestis see vaevalt läbi läheb isegi lähema paarikümne aasta jooksul. Rahvas on sellele niivõrd teravalt vastu.
Suurim oht meie rahvuslikule identiteedile on seotud seega pigemini muutustega Euroopa Liidus endas, eriti võimaliku Euroopa Ühendriikide moodustamisega. Vaat see on asi, mida üks mu väga lähedane inimene omal ajal väga kartis - nimelt, et EL-st saab mingi N. Liidu taoline monstrum, mida hakkab juhtima diktaator. (Umbes nagu juhtus "Tähesõdades" kosmilise Vabariigiga, millest sai Impeerium)
Ilmselt oleks, vaadates võimalikke arenguid maailmas, mõistlik ja vajalik siiski EL transformeerumine EÜ-ks. Põhiküsimus aga ongi selles, millise ideoloogia alusel hakatakse Euroopa Ühendriike juhtima?
- Kui kogu võim läheb Brüsselisse ja säilib senine vasakliberaalne/sotsialistlik orientatsioon, siis ei ole ka Eestil pääsu "multi-kultist".
- Üle Euroopa kehtestatakse mingid jaburad kvoodid, mille järgi ka Eestis peab kindlasti IGAS asutuses ja ka erafirmas olema kindel protsent muulasi. Seda nii juhtkonnas kui töötajate seas, lisaks veel sookvoodid.
- Võidakse nõuda ka teise ametliku asjaajamiskeelena vene keele kehtestamine (arvatavasti riigikeele mõiste kaotab nagunii üle Euroopa oma senise tähenduse) - analoogselt sellega, kuidas lääne pool mõnes kohas sama staatuse araabia keel omandab.
- Brüssel surub peale meile täiesti võõra, vastuvõtmatu ja oluliselt moonutatud ajalookäsitluse.
- Tulevad üleeuroopalised ühtsed maksud, arvata võib, et just progresseeruv tulumaks, mis Euroopas on siiski valdav.
- Poliitkorrektsuse nimel kehtestatakse üle Euroopa faktiliselt tsensuur, seda ka Internetis. See tähendab ka, et kui kuskil keegi üritab kirjutada millestki, mis ei meeldi näiteks EL suurtele kaubanduspartneritele nagu Hiina või Venemaa, siis seda kirjutist avalikkus kunagi ei näe. Jne. jne.
Üsna kindel on, et Reformierakond (arvatavasti ka sotsid, kui nad võimul oleksid) leiaks sellises olukorras, et "kahjuks ei jää meil muud üle, kui teha nii, nagu Brüssel tahab", seda äärmisel juhul. Tõenäoliselt aga serveeritakse siis kõiki Brüsseli diktaate hoopis hoopis nii, et "vaadake, kui head ideed need tegelikult on ja need tulevad meie ühiskonnale ainult kasuks". Loomulikult ei jää Brüsseli niisugune poliitika vastuseisuta, nii et võib oodata palju hullemat kui "pronksiöö" kordumine. Seda ka mujal kui Eestis.
Terve mõistus ütleb, et midagi sellist me küll ei vaja. Õnneks polegi midagi sellist seni veel juhtunud ja ehk ei juhtugi. Eelpool oli juba juttu sellest, milline võiks olla õige poliitika, mida võiks rakendada edukalt isegi Euroopa Ühendriikide moodustamise järel. Eelistatud oleks küll pigem riikide liit, mitte liitriik, s.t. et rahvusliku identiteedi säilimise seisukohast olulistes küsimustes (haridus, kultuur, ka sotsiaalküsimused) oleks võim ikkagi rahvusriigi, mitte Brüsseli käes. Ühtne välis- ja julgeolekupoliitika, samuti ka ilmselt majanduspoliitika, oleks aga küll vajalikud.
Ka 20 aasta eest oli mulle täiesti selge, et EL-st välja jääda ei õnnestu ei Eestil ega ühelgi teisel endisel "idabloki" maal. Esialgu oli küll 2 alternatiivi - kas ühineda hoopis Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA), kuhu kuulusid kõik Põhjamaad (peale Taani, mis juba oli euroliidus), Austria, Šveits ja mõned pisiriigid või moodustada omaette moodustis (Ida-Euroopa Liit). Esimene variant langes juba 1995. aastal ära, kuna Rootsi, Soome ja Austria ühinesid EL-ga, nii et EFTA-st ei jäänud suurt midagi järele. Teisest variandist ei saanud üldse midagi, kuna terve endine "idablokk" vaatas üksmeelselt Brüsseli suunas.
Ma sain sellest aru ning kui lõpuks Endel Lippmaa kord ETV-s ütles, et "Euroopa Liit ei ole Nõukogude Liit", siis teda ma juba uskusin (see oli 1996.a. alguses). Samuti oli selge, et EL-ist välja jäädes pole meil mingit võimalust EL poliitikat mõjutada. Seal sees olles aga on see võimalus olemas, isegi kui alati kõik ei õnnestu. Tagatipuks ei saanud me ju mõelda ka ainult iseendi peale. Isegi kui Eesti oleks otsustanud EL-ist välja jääda, siis paljud teised oleks sinna ikkagi läinud ja seega nende võimalikud probleemid oleks meid ikka mõjutanud. Rääkimata sellest, et EL-ist välja jäädes oleks kõik "hallid tsoonid" silmapilkselt hõivanud Venemaa. (See pole mingi Venemaaga hirmutamine, see on ja oli lihtne reaalsus!) Tänapäeval on järjest suuremaks ohuks ka see, et Hiina võib tervete riikide majanduse lihtsalt üles osta, kehtestades seal aga Hiinas kehtivad põhimõtted. Eriti mis puudutab tööohutust, tööalaseid suhteid, töötajate õigusi jm. Need kõik sarnanevad aga pigem Euroopa 18.-19. sajandi kui 21. sajandi standarditega.
Nii on see praegugi. Halbade stsenaariumite ärahoidmiseks tuleks edaspidi usaldada valimistel erakondi, mis viivad ellu eelpoolmainitud rahvuslik-konservatiivset poliitikat. Seda nii Eestis kui kaugemal. Siis ei tule mingit Brüsseli diktaati, eriti vasakliberaalset, ega ka mingit "balkaniseerumist". Samuti jääks ära paremäärmuslaste võimuletulek.
Selle kõige asemel teostavad traditsioonilise lääneliku ühiskonna säilimiseks vajalikud muutused olemasolevad konservatiivsed erakonnad. Umbes nagu saksa riigimees Otto von Bismarck teostas 19. sajandi lõpul Saksamaal riigi stabiilsuse säilitamiseks vajalikud muutused, hoides nii ära sotsialistide võimaliku võimuletuleku ja ka suuremad rahutused, mis oleks ühiskonda destabiliseerinud.
Eestis võib selle ülesande kindlasti usaldada IRL-i kätte. Kõige kiiremini arenes Eesti just siis, kui valitsuses oli juhtivaks jõuks praeguse IRL-i eelkäija Isamaa(liit), ehk siis 1992-94 ja 1999-2001. Siim Kallase juhitud Reformierakond oli talle sobiv partner. Andrus Ansipi "geniaalsel" juhtimisel on aga Reformierakond muutunud samasuguseks "võimuparteiks" nagu Keskerakondki - s.t. erakonnaks, kuhu on kasulik kuuluda. Näen järjest selgemalt, kuidas kogu ühiskond on eriti alates 2005. aastast (Ansipi peaministriks saamisest) peale järjekindlalt degenereerumas (keskpärastumas).
Õnnetuseks aga ei suuda meie rahvas valdavas osas endiselt pikemas perspektiivis mõelda. (Selgelt näitasid seda viimased Riigikogu valimised ja jätkuvalt kõrge toetus Reformierakonnale.) Ei saada aru, et lisaks jätkuvale ühiskonna taandarengule ei ole Reformierakonnast võimaliku Brüsseliga tekkiva vastasseisu korral mingit erilist Eesti huvide kaitsjat. (Ka talvine vahejuhtum ACTA-ga kinnitas seda. Andrus Ansipi märkused seemnetesöömise ja fooliumi teemal jäävad talle ilmselt igaveseks külge.) Enamus näib endiselt arvavat, et valida on vaid Reformi või Edgarkonna vahel, ehk ka sotsid tulevad arvesse.
Muidugi hakatakse nüüd vastu vaidlema, et "IRL on mõttetu" ja osad süüdistavad koguni IRL-i ennast rahvuslike huvide reetmises. Jah, alati on võimalik soovijatel moodustada ise mõni erakond ja püüda selle abil muuta valitsevat poliitikat. Kõik senised sellised katsed on aga lõppenud võrdlemisi kesiselt. Eesti rahva huvides pole see, et iga vend oma erakonna teeb ja tegelikult hoopis teised valitsevad. Pealegi - kui kes tahes meist peaks ise võimule saama, mida ta siis teeks? Kas loobuks kasvõi näiteks nendest kurikuulsatest kuluhüvitistest või ei oleks nõus iseenda palka tõstma? Julgen oletada, et enamik meist mõtleks ise võimule saades kohe ümber, isegi kui praegu riigiametnike soodustuste ja palkade vastu on...
Muidugi pole IRL-i võimuses ümber pöörata üleilmset majanduskriisi, kuid Eesti heaks saaks ta väga palju ära teha. IRL on ka Euroopa Rahvapartei (konservatiivid) liige, nii et koostöös aatekaaslastega mujalt Euroopast saaks varemkirjeldatud negatiivsed arengud ära hoida ja isegi ümber pöörata. (Meenutagem, et "pronksiöö" päevil Saksa liidukantsler Angela Merkel toetas Eestit. Tema on pärit Ida-Saksast ja on konservatiiv. Tema sotsist eelkäija, "Gazpromi" palgale läinud Gerhard Schröder aga oli Eesti suhtes väga vaenulik.) Demokraatia on rahva võim. Kuid demokraatia kestab vaid niikaua, kuni me ise sellesse usume - nagu öeldi ka "Tähesõdade" 2. filmis (2002). Ärgem laskem siis demokraatial kaduda. See on küll halvim valitsemisviis, kuid siiski parim, mis seni välja mõeldud (kui Winston Churchilli meenutada).
Ka tasub meeles pidada, et Eesti on võidelnud ühes ja samas sõjas korraga KAHE suurriigi või -rahva vastu (Vabadussõjas nimelt) ja VÕITNUD NEID MÕLEMAT. Samuti käivitas just Eesti tegutsemine 1988. aastal N. Liidu lagunemise. (Ka see oli ju tegelikult sama "võimatu missioon".) Kui aga nüüd võtame seisukoha, et "nagunii läheb kõik ... sinnasamusesse" - nagu väga paljud meist arvavadki, siis võib kindel olla, et lähebki! Kui aga hakkame otsustavalt vastu, siis hoiame halva kas üldse ära või vähemalt suurema osa sellest. (Nagu äsjamainitud kahel korral.)
Kui muu maailm vajab rohkem liberaalsust, siis Lääs vajab rohkem konservatiivsust. Vaid nii õnnestuks minimeerida tsivilisatsioonide kokkupõrke ohtu nii rahvusvaheliselt kui ka näiteks Lääne tsivilisatsiooni piires, kokkupuutel teiste tsivilisatsioonide esindajatega. Väga palju saame selles osas ka ise ära teha. Nagu öeldud, üks tee selleks on konservatiivsete erakondade toetamine valimistel. Lisaks sellele aga on alati vajalik olla valmis läbi kukutama mistahes kahjulikke ettepanekuid ja mida iganes, mida võidakse Euroopa poolt meile peale suruda. Olgu selleks siis ACTA või igasugused varemmainitud ideed, mis näiteks Rootsis on juba ammu rakendatud või ilmselt hakatakse lähemal ajal rakendama. Kodanikuühiskond tähendabki seda, et ollakse valmis oma õigusi kaitsma alati, ka valimistevahelisel ajal.
http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2012/10/infopartisan-austraalia-liberaalide.html
VastaKustutahttp://et.wikipedia.org/wiki/ACTA
Kustutahttp://et.wikipedia.org/wiki/Poliitiline_korrektsus
Kustutahttp://et.wikipedia.org/wiki/Multikultuursus
Kustutahttp://www.postimees.ee/953240/ministeerium-lubaks-homode-registreeritud-kooselu-aga-lasteta
Kustutahttp://host1.uudised.err.ee/index.php?06250939
Kustutahttp://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/janar-sinivali-sooneutraalsus-on-igatahes-tagasiminek.d?id=64759608
Kustuta