*Eesmärgiks on välja arendada teadmistepõhine ühiskond, kus valitseb vastastikune austus ja võrdne kohtlemine.
Sest igasugused suhted saavad toetuda üksnes vastastikusele austusele. Mitte aga nii, nagu N. Liidus või teistes asiaatlikku tüüpi ühiskondades, kus on kõiki kamandav Suur Juht ja häda neile, kes julgevad teistmoodi isegi mõelda, kui tema. Austus saab aga omakorda tugineda eelkõige teadmistele. Ehk siis igal tasandil oleks soovitatav, kui võimu või tegutsemisviisi määravad kõige targemad. Ka tuleviku ühiskond saab olla üksnes teadmistepõhine. See kindlustab, et mingid usuhullud ega muud fanaatikud enam võimule ei pääse.Näeme isegi demokraatia tingimustes tihti, et "annab partei ameti, küllap annab ka mõistuse". Teadmised ehk erialane kompetents pluss üldine silmaringi laius saabki olla ainus kriteerium, mille järgi kuhugi näiteks personali valida. Diskrimineerimine mingi tunnuse järgi pole lubatav. Kuid ka sookvoodid ja muu selline (mida mitmel pool Läänes praktiseeritakse) on sama jaburad. Võrdne kohtlemine peab olema absoluutne - ei tohi eelistada mingeid "vähemusi". Eesmärk on ju leida parim, sobivaim võimalik inimene või lahendus.
Ei saa ka väita, et vanus (=elukogemus) üksinda annab vajaliku kompetentsi. Tegelik elu on näidanud, et paljud, kes kooli ajal on rumalad (mitte niivõrd õppeedukuse mõttes, vaid elustiili ja muus mõttes), jäävad rumalateks isegi 50-aastaselt ja hiljem. Nad küll omandavad elementaarsed oskused praktilises elus toimetamiseks, kuid pidada seda suureks elukogemuseks on tugevalt liialdatud. Samuti on näiteks Afganistani või Tshetsheenia teismelistel tõenäoliselt seda "elukogemust" samapalju kui keskmisel Lääne-Euroopa pensionäril.
*Teadmistepõhisusele lisaks oleks äärmiselt oluline ka, et mistahes suhetes ja üldises "poliitikas" (riigi puhul ilma jutumärkideta) juhiks meid rohkem see, mida võiks nimetada "KESKARVUTIKS".
See on siis võimekus rohketele teadmistele tuginedes viia ellu tarka poliitikat, teha tarku valikuid, säilitades head või vähemalt normaalsed enamiku kaaskodanikega. See hoiab ära mõttetud konfliktid. Samuti soodustab see nii keskkonna säästmist kui ka lihtsalt majanduslikult mõistlikku toimetamist. Niikuinii peame nüüd kõik üksikisikutena kui ka terve Eesti riigina õppima läbi ajama vägagi piiratud ressurssidega. Kindlasti tuleb vältida nii laenamist kui ka mõttetute asjade ostmist."Keskarvuti" sunnib mõtlema ka rohkem sellele, mida üks või teine käitumisviis (lahendus) endaga kaasa toob. Nii saab üldjuhul valida ikka parima võimaliku lahenduse. See on oluline ka mistahes suhetes. Kuna inimesi on maailmas järjest rohkem, peame ju sinna kuidagi ära mahtuma. Ei saa lihtsalt teha, mis pähe tuleb, vaid peab mõtlema ka, kuidas meie tegevus teisi mõjutab - alates oma pere ülejäänud liikmetest kuni kogu meie tsivilisatsioonini.
Ainult nii saab vältida niisuguseid asju, mis väga suure tõenäosusega toovad kaasa mingite suurte inimrühmade raevuka reaktsiooni (olgu see siis Koraani või miks mitte ka Vene lipu avalik põletamine või siis sellised väljendid, nagu "Juudid ahju!"). Ei ole vaja marru ajada ka neid, kes ehk muidu meisse suhteliselt positiivselt suhtuvad.
Või ka omaenda - ning oma järglaste - tervise tahtlik hävitamine kõikvõimalike mürkide abil, mida mõnuaineteks kutsutakse. Nagu oleks vähe sellest, et kahtlase mõjuga aineid toiduainetega sisse sõõme. Rahvuse säilimise seisukohalt oleks hädavajalik kiiremas korras keelata igasugune alkoholi ja tubakatoodete reklaam. Samuti tuleb nende kättesaadavust veelgi piirata. Aktsiisimaksude veelgi suurem tõstmine oleks väga tervitatav. Võidakse öelda, et siis hakkab salakaup levima. Kuid Maksu- ja Tolliamet suutis salakütuse äri küll väga kiiresti seisma panna. Piraat-CD-sid ega -DVD-sid pole aga juba aastaid kuskil näha olnud. Ometi pole ei kütus ega andmekandjad rahva tervise säilimise seisukohalt mingid mõjutajad. Mõnuained aga on seda kindlasti.
Ülioluline on, et sellist "keskarvutile" allutatud eluviisi hakataks juurutama võimalikult varakult, seega juba põhikoolis. Tähtis on sealjuures rõhutada, et see tähendab muuhulgas võimekust iseseisvalt võtta vastu võimalikult häid otsuseid ja neid vajadusel ka kaitsta. Ilmselgelt ju enamus inimesi kipub mõtlema, kasutades mingit "kollektiivset mõistust", mitte enda oma.
*Kui inimesed kasutaksid rohkem oma "keskarvutit", saaksid nad üsna pea aru, et sõdimise asemel on igal juhul kasulikum üksteisega koostööd teha. Sõprus või ka lihtsalt normaalne läbikäimine toob alati mõlemale poolele kasu. Samuti peaks erinevuste asemel pigem rõhutama sarnasusi. See loob reeglina head eeldused koostööks. Seda nii inimeste, organisatsioonide kui ka riikide tasandil. Ikka on mõni ühine teema, mida arutada ja mille kaudu on võimalik koostööd teha. Enamikku inimestest ei tohi juba ette käsitleda halbadena, kuigi mõned neist vaieldamatult on halvad - vihkamise õhutajad. Enamikuga aga on alati võimalik edukalt koostööd teha.
Koostööd aga on järjest suureneva rahvaarvuga maailmas rohkem vaja kui kunagi varem. Lisaks inimeste põhjustatud hädadele on loodusõnnetuste mõju maailmale varasemaga võrreldes palju suurem. Põhjuseks on lihtsalt inimeste arvu plahvatuslik suurenemine - veel 1970-ndate algul oli maailmas inimesi alla 4 miljardi, nüüd aga juba 7 miljardit.
Seega on ainus lahendus säästlik areng, mis juba 1994. aastast õnneks on ka olnud kõigi Eesti valitsuste ametliku poliitika osaks. Vaid ressursse mõistlikult kasutades kindlustame selle, et neid ka tulevikus jätkub. Muidu saavad need lihtsalt otsa, samuti põhjustab ressursside nappus juba praegu rahvusvahelisi konflikte.
*Senine laenamisel-järelmaksul põhinev majandamine tuleb järk-järgult ära lõpetada - taas nii perekonna kui kogu riigi tasandil. See on lihtsalt liiga kallis, kuna tagasi tuleb maksta ka lisaks laenusummale ka intressid. Milleni taoline majandamine viis, nägime 2008 ja järgmistel aastatel. Peab ka seda märkima, et paljudel juhtudel finantsasutus peaaegu et sundis inimesi laenu võtma. Paljud langesid ka nn. "avaliku arvamuse" ohvriks - "kõik võtavad laenu, mina pean siis ka võtma, ei saa ju teistest kehvem olla".
Hea on, et Eesti riik on seni suutnud suurtest laenudest hoiduda, ei ela võlgu (erinevalt USA-st jt.). Seda põhimõtet tuleks jätkata ja soovitada ka kõigile Eesti inimestele eelkõige, kuid ka teistele.
*"Keskarvuti" ja teadmistepõhise ühiskonnaga seondub see, mida võiks nimetada tuleviku "pühaks kolmainsuseks" ja mille üks väga tark inimene sõnastas juba aastal 1992: loodus, headus, tarkus. Ta põhjendas seda valikut ja JÄRJEKORDA just nii:
- loodus on kogu elu alus - seda tuleb hoida ja kaitsta;
- see, kes loodust hoiab ja kaitseb, on kindlasti ka hea;
- see, kes on hea, on väga tõenäoliselt ka tark.
Tegelikult oleks õige ka, kui mistahes asjade tootjad ostaksid oma vananenud mudelid või purunenud-kulunud tooted ise tagasi. See vähendaks lausa drastiliselt prügi hulka. Tööd annab samuti paljudele. Rääkimata tooraine kokkuhoiust. Hiljuti võiski veebis näha uudist, et üks rahvusvaheliselt tuntud rõivatootja ja -müüja hakkas niimoodi toimima ja saavutas tohutu kokkuhoiu. Rääkimata sellest, et keskkonnasõbralikult toimetades säilitame oma elukeskkonda.
*Demokraatia on hüve, mida kõigil ei ole. Praegugi peavad paljud just siin Läänes kõige tähtsamaks demokraatia levikut maailmas. Kuid senine rahvusvaheline praktika kinnitab hoopis, et olulisemaks tuleks pidada pigem majanduse arengut. Mitte-Lääne maades on alles piisavalt arvuka jõuka keskklassi teke endaga kaasa toonud demokraatia (Fareed Zakaria on sellest kirjutanud).
Ilma kindla majanduseta pole - vähemalt mitte-Lääne ühiskondades - demokraatial mingit võimalust. Kuid kui ühiskond on juba piisavalt rikkaks saanud, on ka edukas demokratiseerimine toimunud. Nii oli see näiteks Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taivanil, Singapuris, Tshiilis, Mehhikos kui ka mõnes muus riigis. Endises idablokis õnnestus edukas demokratiseerimine 1990-ndatel koos majanduse liberaliseerimisega seetõttu, et sealsetel maadel oli ka varasemast ajast mingi demokraatiakogemus olemas.
*Siiski on olemas 3 põhilist vabadust, mida majandusreformide kõrval peaks järeleandmatult edendama ja mida ka meie siin Eestis peame järjekindlalt kaitsma:
- sõnavabadus - kedagi ei tohi karistada paljalt oma arvamuse avaldamise eest, karistamise asemel peab olema diskussioon
- kultuurivabadus - riik ega mistahes mitteriiklikud organisatsioonid ei tohi sekkuda kultuuri loomisprotsessi ega seada olemasolevale kultuurile mingeid juurdepääsupiiranguid, ka mitte rahvusliku kultuuri või usu kaitsmise sildi all
- infovabadus - juurdepääs infole peab olema tagatud niisamamoodi, nagu kultuurilegi
Muidugi ei tohi vabadusi kuritarvitada. Vabadusi ei tohi kasutada teistele kahju tekitamiseks. Eriti oluline on see nüüdses virtuaalruumis. On olnud juhtumeid, kus mõned õelamad isikud hakkavad kellelegi vihkamismeile saatma. Kurjad inimesed võivad veebi kasutada ka vägivalla õhutamiseks.
Vabaduste poolelt aga peab kurbusega tunnistama, et ega nendega ka Läänes enam lood nii head pole, kui veel paarkümmend aastat tagasi. Tooni annavad poliitiline korrektsus ja äärmuseni viidud vasakliberaalsed ideed, mis on viinud väga ohtlike arenguteni. Senise poliitika jätkudes kaob vabadus ka Läänest. Paradoksaalsel kombel põhjustab seda just (vasak)liberaalsete ideede elluviimine, mis vabaduse suurendamise asemel juba reaalselt piirab sõnavabadust ja annab ebaproportsionaalselt suure võimu kõikvõimalikele "vähemustele".
*Vabaduste kõrval on aga olemas ka kohustused. Siit tekibki see lõputu küsimus, et kui suur peab olema meie kõigi iseseisvus? Kas see peab olema absoluutne või mitte? Tundub küll, et pigem mitte.
Isegi abielu/kooselu, rääkimata kuulumisest kuhugi erakonda, klubisse, riikide puhul aga ÜRO-sse, NATO-sse, Euroopa Liitu või mujale, piirab ju päris arvestataval määral iseseisvust. Siin ongi igaühe otsustamise koht, mida ta olulisemaks peab - kas saadavad hüved kaaluvad üles iseseisvusest osalise loobumise või mitte. Kuid enamasti ikka kaaluvad!
1939 olid ju Euroopa riigid väga-väga iseseisvad, mitte kuidagi ei tahetud end siduda mingite tõsiseltvõetavate liitlassuhetega, kuid mis sellest välja tuli? Tohutu sõda, mille tulemusel peaaegu kõik Euroopa riigid kaotasid oma iseseisvuse kas lühemaks või pikemaks ajaks - kes täielikult, kes suuremalt osalt. Rääkimata inimkaotustest ja sõjapurustustest.
Tänapäeval paljud mehed ja naised ei taha enam oma vabadusest loobuda kellegagi kooselu alustamise näol. Naiste puhul võib isegi märgata, et kui ka laps on olemas, valitakse teadlikult üksikema staatus. Nii tundub lihtsam. Kuid kas see on hea ja õige? Sellest veidi hiljem.
*Kui aga võrrelda nüüd arenenud Euroopat ja endist idablokki, jõuamegi kummalise vastuoluni. Lääne pool on vaieldamatult olemas aus ja läbipaistev kodanikuühiskond. Endine idablokk aga tunnetab hoopis paremini vabaduse tõelist olemust ja selle tõelist väärtust.
Ühelt poolt kubiseb isegi 20 aastat hiljem endine idablokk igasugustest ebaausatest poliitikutest, ärimeestest ja kellest iganes. Lepingutest ei peeta kinni, varastatakse omaenda firmadest või riigiasutustest. Ilma teevad "rahahunnikuga ämmad" jt. müütilised tegelased, kes aitavad "seaduslikult" erakonna kassat täita. Rääkimata ühest erakonnast, mis täiesti ametlikult ja avalikult teeb koostööd Venemaad valitseva ja äärmiselt Eesti-vaenuliku parteiga. Või koguni riigireeturitest.
Teiselt poolt aga näiteks ACTA-vastased meeleavaldused olid eriti massilised just nimetatud maades. See näitab, kui kalliks seal vabadust peetakse. Seal juba ei lähe läbi mingi seadusandliku trikiga alusetu vabaduse kallale minemine. Lääne pool on see paraku täiesti võimalik: kui Lääne-Euroopas või USA-s inimestele öeldakse, et see või too uus seadusandlik akt on mõeldud jälle kellegi õiguste paremaks kaitseks või mis iganes, siis enamik üksnes noogutab mõistvalt ja neile ei tule isegi pähe protestida.
Kuid niimoodi on võimalik järk-järgult tekitada ka uus totalitaarne diktatuur, kusjuures paradoksaalsel kombel toimuks see just vabaduse suurendamise sildi all, nagu varemmainitud. "Kui me paneme konna kuuma veega nõusse, hüppab ta kohe välja. Kui aga paneme külma veega nõusse ja hakkame seda kuumutama, ei lähe konn sealt kuhugi. Ta laseb ennast ära keeta." Tasub ka meenutada ajaloost, et ei hitlerlik ega isegi stalinlik rezhiim ei jõudnud oma üldtuntud kurjuseni mitte üleöö. See võttis aastaid aega ja toimus just nimelt mitmesuguste seadusandlike aktide abil. Afganistanis algas mäss aga 1978. aastal kohe, kui kommunistid oma verise rezhiimi kehtestasid.
*Tuleb ka seda mainida, et kui muu maailm vajab kahtlemata senisest rohkem liberaliseerimist (vabaduste suurendamist), siis Lääs vajab hoopis rohkem konservatismi. Mitte mingit tagurlust, vaid just alalhoidlikku lähenemist. Läänes on liberalism end juba ammendanud. Kui vabaduse mõõdupuuks on saanud juba homoabielude seadustamine jt. taolised kummalised küsimused, on midagi valesti.
Perekonnas on kindlasti vaja, et oleksid olemas mõlemad vanemad ja et nad oleks ikka eri soost. See on mudel, mis on kümneid tuhandeid aastaid toiminud. Muud "mudelid" lihtsalt ei toimi. Samuti oleks vaja, et perekond oleks stabiilne. Paraku näiteks Eestis pole juba ammu enam nii. Hiljuti "Olukorrast riigis" saates mainitigi seoses Eesti riigi võimaliku laenuküsimisega, et "põhimõte on sama, mis perekonnaski. Kuid erinevalt poliitikutest ei valita iga 4 aasta tagant perekonnapead ringi". Teine saatejuht ütles selle peale: "On ka selliseid perekondi, kus seda tehakse!" Kuid isegi selline "ümbervalimine" on ometi parem variant, kui ühe vanemaga perekond, millel on isegi jõukas ühiskonnas raske hakkama saada. Kõige jubedam on aga, kui vanemaid üldse pole.
Sama oluline on ka see, et arenguks vajalikud tingimused oleks perekonnas olemas. Kui üks vanematest või mõlemad näiteks on joodik(ud) või narkomaan(id), ei ole lastel ikkagi tulevikku. Vahet pole ju, kas on tegemist külainimese või Riigikogu saadikuga, DNA-d lõhuvad mõnuained ikka ühtemoodi. Üks rakk saab jaguneda vaid piiratud arv kordi, kuid mõnuained lühendavad raku - ja kogu organismi - eluiga. Järglased tulevad aga suure tõenäosusega haiged. Tagatipuks on mõnuained absoluutselt mittevajalik väljaminekuartikkel mistahes perekonna eelarves. Seda raha võiks edukalt kasutada hoopis lapse (laste) heaks.
*Samuti oleks vaja nii Eestis kui Läänes üldse arvestada senisest rohkem ühishuvidega (perekonnast riigi kui tervikuni välja), mitte aga iga hinna eest suruda oma ego igas võimalikus küsimuses peale. (Mujal aga oleks, vastupidi, vaja hoopis rohkem arvestada ka üksikisiku huvidega. Sealsed ühiskonnad ju äärmiselt kollektivistlikud.)
On olnud küllalt juhtumeid, mil kellegi hetketuju rikub ära kogu ühise ettevõtmise või isegi suure projekti. Mitte-Lääne ühiskondades on aga kollektiivi tingimusteta eelistamine üks põhjuseid, miks seal inimelu väga ei väärtustata.
Siinkohal oleks heaks näiteks 80-ndate lõpul ühe Jaapani autotehase kohta kuuldud lugu. Iga liinitöölise käeulatuses on nupp, millega saab liini vajadusel seisma panna. Kui tekib olukord, kus tööline ei jõua näiteks mingit mutrit nõutavat arvu kordi keerata, siis ta peatab kogu liini. Meil saaks ta arvatavasti kohe kõigi käest sõimata, kuid Jaapanis ootavad kõik kannatlikult ära, kuni liin uuesti käivitatakse. Kõik mõistavad seal, et firma - järelikult ka nende endi - huvides on lasta päevas välja 9 kvaliteetset, mitte aga 10 varjatud defektiga autot.
*Praegu on päevakorral see "jalgadega hääletamise" teema. Inimesed lähevad võimaluse korral ikka sinna, kus on paremad elu- ja töötingimused. Kui aga kuskilt lausa massiliselt ära minnakse, näitab see midagi. Samamoodi näitab ka see midagi, kui kuhugi massiliselt minna tahakse. (Seega on sotside see väide, et kui eestlane läheb mujale, teeb ta sama tööd sama hästi kui kodumaal, kuid saab selle eest mitu korda rohkem palka, täiesti õige.)
Pärast EL-ga liitumist on tunduvalt kiirenenud emigratsioon Eestist jõukamatesse EL maadesse - Soomest ja Rootsist Suurbritannia ja Iirimaani. Veel enam aga iseloomustab see Lätit ja Leedut. Eestit on mõnevõrra päästnud nii selles kui ka üldises mõttes asjaolu, et olime peale idasakslaste ainsad, kel pärast kommunismist vabanemist olid olemas jõukad rahvuskaaslased või jõukas hõimurahvas, kes vaesemate "sugulaste" eest loomupärast hoolt hakkasid kandma. (Rumeeniat ei saa arvestada, kuna see maa kuulub Huntingtoni järgi sarnaselt Kreekale ja Bulgaariale õigeusklikku tsivilisatsiooni. Kuigi tegu on prantslaste, itaallaste, hispaanlaste ja portugallaste hõimurahvaga.)
Viimastel aastatel on aga Euroopa rahvasterändes toimunud mõndagi üllatavat. Kuna Türgis on juba hulk aastaid olnud tugev majanduskasv ja Saksamaa majandus tammub paigal, siis on hakanud Saksamaal elavad türklased (eriti spetsialistid) hakanud oma kodumaale tagasi pöörduma.
*Nii nagu Saksamaa türklased nüüd Türki tagasi lähevad, võiksid ka "meie omad" kodumaale tagasi tulla - juhul, kui Eestis oleks samuti pikaajaline ja tugev majanduskasv. See peaks olema 8-10 % aastas ja seda 10 -15 aasta jooksul. Nii oleks meie SKP ja riigieelarve on kolm korda suuremad ja summad, mida saadakse palga, pensionide ja toetuste näol, samuti 3 korda suuremad.
Eesti (ja kogu endise idabloki) probleemid tulenevad mitte parasjagu võimuloleva valitsuse poliitikast, vaid kommunistlikust okupatsioonist. See takistas 50 aastat meie arengut. Soome, teised põhjamaad, Lääne-Saksamaa jt. said kogu selle aja vabalt areneda.
On öeldud ka, et Eesti viimase 20 aasta areng on olnud paljudele liiga kiire. Samas on ka öeldud, et oleme nüüd umbes sealmaal, kus oli Soome 30 aastat tagasi. Esmapilgul näib see justkui kiitusena, kuid tegelikult tähendab see, et oleme endiselt 30 a. Soomest maas - "liiga kiire areng"??? (Järelikult pole areng olnud piisavalt kiire!)
Praegusele majanduspoliitikale pakub tõsist alternatiivi sotside väljakäidu. Samas nende utoopilisevõitu lubadusi oleks võimalik täita ehk ainult maksude tõstmise teel. Kuid taolised sammud (tulumaksu tõstmine 22%-ni ning kui brutosissetulek on üle 1000€, siis 26%-ni) annaksid Eesti majandusele ja demograafilisele olukorrale viimase hoobi. Eestis lihtsalt ei ole selliseid rikkusi (nagu on Rootsis või teistes põhjamaades), mida saaks edukalt ümber jagada. Praeguses olukorras muudaks ümberjagamine kõik võrdselt vaeseks, mitte ei suurenda ühiskonna jõukust.
Peaksime hoopis seadma eesmärgiks jõuda sinnamaani, et iga pere suudaks oma brutosissetulekust kuus keskmiselt vähemalt 10% säästa. Esialgu kasvõi minimaalselt 50€ pereliikme kohta, kuid hiljem 100€ pereliikme kohta. Seda saaks saavutada nii kulude kärpimise kui ka sissetulekute suurenemise teel. Kulude kärpimises on (kui kõrvale jätta loobumine mittevajalikust, nagu jubamainitud mõnuained - see peaks ju ilmselge olema) endiselt kesksel kohal kodukulude piiramine. Kui talveperioodil läheb ühe tavalise korteri kommunaalkuludeks 200-300€ või veel rohkem, on see selgelt liiga palju. Normaalne oleks 100€ ringis (pluss elekter). Seega tuleb jätkata elamute soojustamist - siin saaks ka Eesti riik abiks olla.
*Kuidas aga saavutada sissetulekute suurenemisele paratamatult aluseksolevat suurt majanduskasvu? Lahenduseks võiks olla ikka see müütiline "Eesti Nokia". Kõige tõenäolisemalt siis üks kuni mitu väga innovaatilist IT-rakendust, mida muu maailm oleks nõus ostma.
IT arendamise eelis igasuguste füüsiliste toodete ees on see, et selle arendus nõuab eelkõige spetsialiste. Muus osas üldjuhul vaid mingisuguseid arvuteid ja internetiühendust pluss veel mõningat riistvara. Kuid need peavad tänapäeva ettevõtluses nagunii juba kõigil olemas olema. Tegevusalast olenemata.
IT-firma võib vabalt asuda ka kuskil garaazhis või siis paaris ühikatoa suuruses ruumis (pole vaja ehitada hiiglaslikke tehaseid ega ka büroohooneid). Teenindada saab aga tänu kaughaldusvahenditele planeedi suvalises punktis asuvat arvutit - kui vaid internetiühendus sellega olemas on. Ehk siis liigutada kellegi teise "televiisoriekraanil" hiirt.
Suurt abi võiks olla ka mõnest kultuurifenomenist, mida muu maailm väga suure hooga tarbima hakkab - nagu oli omal ajal Rootsi jaoks ABBA. Viimane tõi vahepeal Rootsi riigile koguni rohkem raha sisse kui kontsernid Volvo või Electrolux. Ka biitlid olid 60-ndatel Suurbritannia jaoks üks parimaid ekspordiartikleid, nagu Briti tollane peaminister ka ära märkis. Eesti väiksust arvestades aga ei pea see kultuurifenomen üldse nii mastaapne olemagi. Vaja on vaid, et ta suudaks võrdse kvaliteediga teoseid pakkuda võimalikult pika aja vältel. "Ühe-hiti-bändist" poleks küll mingit kasu.
*Parim oleks, kui saaks mõlemad ja muudki variandid käiku lasta ühekorraga. Tunnustamata talente erinevatel elualadel on ka Eestis tegelikult juba praegu olemas. Nad tuleb lihtsalt üles leida, kasvõi Facebooki ja Twitteri kaudu. Suure tõenäosusega on nad vähemalt seal oma konto juba avanud, seega on võimalik nende oskuste taseme kohta sealt infot saada.
Siinkohal paar näidet. Kilingi-Nõmmel elab leiutaja nimega Einar Kukke. 1984. aastal oli tal Pärnus Mai tänaval omatehtud satelliidikomplekt maja seinal, mida paljud käisid vaatamas nagu imeasja. Peale selle oli veel võimas antenn, millega Pärnus nägi hea ilmaga Soome TV-d. Kilingi-Nõmmel on praegu ehitatud kõrge tuulegeneraatori mast, selleks et elektritootmine käima lükata ning palju teisigi leiutisi, teadusest rääkimata. Einar Kukke osaleb Eesti poolelt koguni NASA töös.
Eks niisuguseid andekaid inimesi ole Eestis veel. Nad tuleks kõik üles otsida ja leida neile selline rakendus, et nende võimed tooksid Eestile parimal võimalikul viisil kasu. Praegu ju peavad paljud kahjuks olude sunnil tegelema selliste asjadega, mis nende tegelikke võimeid kas üldse mitte või vaid piiratud ulatuses rakendada lasevad.
*Kulude piiramise seisukohalt - kui Eesti riigist rääkida, siis ega Toompeal, riigi valitsemise tasandil, vaevalt enam kulude vähendamise mõttes midagi optimeerida annab. Riigikogu vähendamine 51-päiseks on küll populaarne idee, kuid ega see mingit suurt kokkuhoidu tegelikult ei anna. Omaaegne ENSV ülespuhutud valitsusaparaat (23-24 ministeeriumi, lisaks veel tosin mitmesugust komiteed, juhtidel olid reeglina ka 1 asetäitja või isegi mitu) kadus enamaltjaolt juba 20 a. tagasi (Laari I valitsuse ajal). Hiljem on ministeeriume veel veidi ümber korraldatud.
Hoopis suuremat kokkuhoidu annaks kõigi nende kokkukuivavate valdade (vallad, kus viimastel andmetel alla 2000 elaniku on) liitmine kas omavahel või suuremate naabervaldadega. Kohalike omavalitsuste valimised annavad selleks hea võimaluse.
(Vahemärkusena - tasuks mõelda ka Suur-Tallinna moodustamisele. Näiliselt annaks see küll Keskerakonnale mõne propagandakaardi, kuid arvestades Tallinna ümbruse suurte valdade valijaskonda, siis pigem hääletavad nad mõne teise erakonna poolt. Kuigi tasuta ühistransport Tallinnas ongi juba pealinlaste arvu kasvatanud, ei tähenda see veel, et uued tallinlased sellepärast veel Keskerakonna poolt hääletavad.)
*Tähtis pole mitte suur ametnikkond ega põhimõte "10 küla = 1 vald", vaid see, et iga EV kodanik teaks, et riik on vajadusel temast näiteks ühe Skype'i kõne kaugusel.
Meil on ju e-riik, ID-kaart ja rida muid olemasolevaid rakendusi. Neid saaks ju kombineerida ja edasi arendada, nii et riigi poole pöördumiseks ka kuskilt metsatalust ei peaks ette võtma tülikat reisi vallamajja või maakonna "pealinna". Skype'is rääkimine aga on ju täiesti tasuta. Maksab vaid internetiühendus. Pangas ju käime juba praegu väga harva, põhiliselt kasutame hoopis internetipanganduse teenuseid. Samamoodi saaks "võrku" ära kolida ka enamiku muudest teenustest. Isegi lihtsamad perearsti konsultatsioonid saaks ära teha sel moel.
ID-kaardiga on võimalik ju kõik ametlikud toimingud läbi veebi ära teha, kõikvõimalikku infot ja konsultatsiooni peab saama samuti online'iga. Vaja arendada välja IT-lahendustel põhinev teenustevõrk, mis oleks alati kättesaadav üle Eesti.
Selleks saab kasutada IT-vahendeid: Skype, UltraVNC Viewer, Facebook, Twitter, ID-kaart, võimalikud uued rakendused. Turvalise ühenduse tagamiseks võib kasutada mingit turvatud keskkonda või koguni eraldi riist- ja tarkvaralahendust, nt. spetsiaalset lihtsamat tahvelarvutit. (Eurole ülemineku eel saadeti ju kõigile tasuta eurokalkulaator.)
Veebis võiks olla e-teenuste kasutamisjuhendid, mis arvestaksid ka võimalikke brauserist või operatsioonisüsteemist (erinevad Windowsid, Linux, Mac OS) tulenevaid erinevusi. Parem oleks, kui juhend koosneks peamiselt piltidest, siis ei teki nii palju arusaamatusi. Praktika on näidanud, et arvutite ja üldse elektroonika puhul on mõistlikum kasutada piltidega detailseid juhendeid.
Samuti oleks vaja läbi viia koolitusi, nagu varem on olnud "Vaata maailma" jt. Nüüd aga tuleks keskenduda just e-teenuste oskusliku kasutamise õpetamisele: kuidas võtta ühendust KOV-ga, kuidas teha Facebooki kontot, kuidas seadistada veebibrauserit (järjehoidjate lisamine), kuidas teha tähtsamate rakenduste jaoks otseteeikoone arvuti töölauale, aga ka info Google'ist, Wikipediast jm. otsimise õpetamine.
Väga suurt rõhku peab panema turvalisusele, sh. sotsiaalmeedias käitumisele. Millist infot jagada ja kellega, nii et sellest mingeid ebameeldivusi hiljem ei tekiks - on olnud juhtumeid, mil isegi Riigikogu saadikud on sellega alt läinud. Küberrünnakute ohu, aga ka lihtsalt riistvara ülesütlemisohu tõttu tuleb järjekindlalt selgitada regulaarse andmete varundamise vajalikkust. Parem oleks, kui tehtaks varukoopiaid mitmesse erinevasse kohta. Üks koopia võiks asuda üldse väljaspool üldist võrku (näiteks eraldi kõvakettal).
Turvalise ühenduse loomiseks tööandja võrguga saab kasutada mitmesuguseid juba praegu olemasolevaid vahendeid. Sisselogimiseks oleks kõige kindlam kasutada sõrmejäljelugejat koos ID-kaardiga (või ühte neist, olenevalt tööandja nõudmistest turvalisusele). Ühenduse hoidmiseks aga vajadusel eriti turvaline VPN (Virtual Private Network). See võimaldab moodustada sisevõrgu arvutitest, mis kasvõi üle kogu planeedi asuvad, katkestades samas kõik muud võrguühendused teiste arvutitega. Sisselogimisel sisestatakse esmalt püsiparool ning seejärel saadetakse mobiilile SMS-iga ühekordne parool. (VPN on ka üks neid vahendeid, mille abil infonäljas hiinlased oma kodumaal seda infot Internetist kätte saavad, mida nende valitsus neile edastada ei taha.) Eestis on juba rahvusvahelisi ettevõtteid, mis VPN-i kasutavad.
E-teenuste kvaliteetseks toimimiseks on vajalik häireteta ja piisavalt kiire internetiühendus. Hetkeseisuga tuleb normaalseks (allalaadimis)kiiruseks lugeda 20-24 MBit/s. Selline ühenduse kiirus võimaldab lisaks praegustele ja tulevastele e-teenustele ka senisest hoopis paremaid võimalusi kodus töötamiseks. Oleks vaja, et kogu Eestimaal (asustatud osas) oleks sellise kiirusega internetiühendus saadaval.
Kõik see aitab luua olukorda, kus riik pole kodanikest enam kuskil kaugel, samuti ka inimesed ise ei tunne enam, et neid keegi ei vaja. (On näiteks olnud pensionäre, kelle lapsed on neile Facebooki konto teinud ning kes on osutunud pärast Facebookis isegi oma lastest populaarsemateks!) Seda kõike tänu tasuta suhtlusvahenditele, nagu Skype, ja erinevatele sotsiaalvõrgustikele ning riigiga suhtluses e-teenustele.
*Keel on rahvuse säilimise alus. Tänapäevases infoühiskonnas tasub silmas pidada, et eesti keel oleks alati olemas ka veebikeskkonnas (Vikipeediast koolide kodulehtedeni), soovitatavalt võimalikult paljude omakeelsete vastetega võõrsõnadele. Nii tagame oma rahvusliku identiteedi säilimise ka edaspidi.
*Senisest tunduvalt avaramad võimalused kodus töötamiseks muudaksid radikaalselt väga paljude inimeste elustiili. Eelkõige nende, kes seni peavad kuskil kontoris tööl käima ja raiskama 2x päevas liiklusummikutes mõttetult aega. Kodus töötamine annab pealegi hoopis rohkem aega olla oma pere juures - peaaegu et 24/7. Paljud lapsed näevad isegi korralikes perekondades ühte või ka mõlemat vanemat tegelikult liiga vähe. Kui vanemapalga kehtestamine, mis on olnud IRL-il üks suurimaid õnnestunud samme üldse, on juba hakanud oma positiivset mõju avaldama, siis avaramad kodus töötamise võimalused parandaks seda olukorda veelgi.
*Kodus töötamise võimaluste avardumine vähendab tunduvalt vajadust kolida Tallinna või Tartusse. Praegu ju on sisuliselt elamisväärsed ainult Tallinn, ka Tartu ja Pärnu: mida väiksem asula, seda mõttetum ta praegu on. Maal aga pole praktiliselt mingeid tõsiseltvõetavaid töökohti (kui KOV poolt pakutavad välja arvata). Hardo Aasmäe pakkus kord juba välja, et tasuks mõelda teatud piirkondade organiseeritud mahajätmisele. Selles suunas senine areng paraku ka liigub - kui Tallinn, Tartu ja Harjumaa välja arvata, siis mujal elanike arv kahaneb pidevalt. On juba kümneid külasid, kus ei ela mitte keegi või on vaid mõni üksik elanik.
Seda olukorda võib tunduvalt muuta just kodus töötamise võimalus. Senised kontorites asuvad töökohad aga on reeglina ka tasuvamad. Kui aga töötaja asub suurema osa ajast kodus ja kui kodu asub mõnes väiksemas asulas, siis ka tema makstavad maksud laekuvad hoopis sinna. See suurendab järk-järgult KOV tulubaasi.
*Pealegi võib koju ära kolida ka mitte ainult nn. kontoriametid, vaid ka suurema osa kaubandusest ja teenuste müügist. Internetikaubandus on juba praegu niivõrd arenenud, et paljusid kaupu pole mõtet enam päris poodi ostma minnagi. Ka kõikvõimalikud piletid (lennupiletist kinopiletini) saab juba praegu osta veebikeskkonnas, sealt saab need ka välja printida. Senised poed asenduvad kauplus-ladudega, mille põhilise käibe moodustab veebi kaudu toimuv müük.
Tervishoiu ja hariduse kõrval on transportteenused (sh. internetikaubanduse tõttu oluliseks muutunud kullerteenused) siiski üks neist tegevusalasid, kus esialgu kodus töötamise võimalust ei teki. Kuid paljudel aladel on see juba praegu võimalik.
*Kiiret andmesidet kasutavad rakendused vajavad nii väljaarendamiseks, paigalduseks kui hoolduseks senisest veelgi rohkem vastavat tarkvara ja riistvara tundvaid spetsialiste. Ka praegu on Eestis puudus IT-ala spetsialistidest, neid läheb aga tulevikus veel rohkem vaja. See paneb järjest suurema surve alla Eesti haridussüsteemi. Ilmselt ei piisa aga varem või hiljem Eesti enda IT-spetsialistidest, seega tuleb neid väljastpoolt sisse tuua - isegi väljastpoolt EL-i.
*Ettevõtlus vajab lisaks tööjõule ja toimivale sidele ka häid transpordivõimalusi. Ka praegu on vähegi arvestatav majandustegevus koondunud raudteede, suuremate maanteede ja sadamate ümbrusse.
Millegipärast jääb mulje, et meil tehakse justkui meelega kõike hästi kalliks - tihti valitakse kõigist võimalikest võimalikult kallid lahendused. Näiteks veetakse Eestis kaupa peamiselt autodega. Ka on bussiliiklus väga tihe, reisironge aga liigub võrdlemisi vähe (kui elektrirongid välja arvata). Kuigipalju toimib veel Venemaa-suunaline raudteetransiit, veidi ka Läti-(Euroopa-)suunaline transiit. Ometi on raudteetransport on alati odavam olnud (isegi nõukogude ajal oli nii), seega oleks mõistlik hakata Eestis arendama pigem seda transpordiliiki. Sel moel saaks vähendada oluliselt transpordikulusid, ka aitaks see hinnatõusu peatada võivähemalt pidurdada. Pealegi on raudtee palju turvalisem kui maanteed, ka ilmastikuolud ei mõjuta rongiliiklust nii tugevalt kui auto- ja bussiliklust. Ühtviisi oluline on see nii reisijate- kui kaubaveo puhul.
Juba praegu, eriti arvestades Eesti Raudtee poolt tehtud mitmete raudteelõikude kapitaalremonte, on enamikul Eesti raudteedest rongidel võimalik sõita kiirusega kuni 120 km/h. Näiteks Tallinn-Tartu kiirrong sõidab keskmise kiirusega 80 km/h (alla 2,5 tunni). Vaadates kaarti ja veidi arvutades selgub, et täpselt samasugune kiirrong sõidaks Tallinnast:
- Viljandisse 2 tunniga (praegune "kiirrong" kulutab üle poole tunni rohkem);
- Pärnusse alla 2 tunni (praegu ligi 3 tundi!);
- Narva 2,5 tunniga (praegu tund aega kauem);
- Jõhvi 2 tunniga (praegu u. 2,5 tundi);
- Rakverre veidi üle tunni (praegu ligi 2 tundi);
- Haapsallu, kui sealne raudteeühendus taastada, saaks aga tunni ajaga;
- pikendades Tartu kiirrongi marsruuti Valgani (ikka R ja P, teistel päevadel see ilmselt ei tasu ära), võiks Tallinnast sinna praeguse ligi 5 tunni asemel jõuda vähem kui 3,5 tunniga (isegi buss sõidab kauem).
Elektriraudteed peaks pikendama Aegviidust Tapani ja hiljem Rakvereni. Samuti tuleks elektrifitseerida ka Tallinnast Raplani ulatuv raudtee. Viimane oli nõukogude aja lõpul ka plaanis, kuid jäi siis teostamata. Arvestades aga rahvastiku rännet ja koondumist Tallinna ümbrusse, kuid ka Raplamaale, oleks õige aeg see plaan nüüd teostada. Riisipere-Haapsalu raudtee taastamisel võiks ka selle elektrifitseerida. (Võrdluseks - Riiast Saulkrasti on tihe bussiühendus, kuid ka elektrirongid käivad sinna 11x päevas. Kuigi Läti on Eestist vaesem riik, ei paista Riia-Saulkrasti raudteeühenduse tasuvusega ometi probleeme olevat. 2008-2009 majanduskriisi ajal küll vähendati reiside arvu ka elektriraudteel, kuid ühtegi liini ei suletud. Saulkrastis on ca 3000 elanikku, seega Haapsalust üle 3x vähem.)
Tartu ümbruses (kuid võib-olla mujalgi) oleks kindlasti mõistlik kasutada nn. rööbasbusse (rail shuttle). Need võimaldaksid teha rohkem peatusi ja muudaksid raudteeühenduse paindlikumaks. Rööbasbussiga oleks võimalik isegi sõita Tartus mööda sadamaraudteed peaaegu kesklinna välja. Praegu soovitakse sadamaraudteed üldse lammutada, kuid see oleks viga. Seda tuleks hoopis pikendada ca 300 m ehk siis sadama turuni. Jõgevalt, Põlvast, Elvast ja Valgast tulles oleks nii väga mugav jõuda otse Tartu kesklinna välja.
*Tasuks mõelda ka täiesti uute raudteeühenduste loomisele, kuid see oleks pikema perspektiivi teema. Kohe olgu siiski mainitud üsna väike, kuid riigi seisukohalt oluline ühendus Tallinnas - ühendada Narva ja Keila raudteed nii, et ei peaks läbima Tallinna kesklinna. Selle mõtte käis mõne aasta eest välja Hardo Aasmäe. Kõige mõistlikum oleks see ühendus teha Järve piirkonda, tunneliga Pärnu maantee alt läbi, raudteelõigu pikkus oleks seal 700 m ringis. Nii saaks EL-Vene transiiti hakata juhtima Paldiski sadamasse. Haapsaluga raudteeühenduse taastamise korral oleks see aga ka kogu Läänemaa majanduse jaoks väga suur muutus.
Kohe saaks teha ära väiksemad asjad, näiteks igasse bussi- ja rongipeatusse panna püsti ootepaviljonid või varjualused - ja kindlasti mõlemas sõidusuunas (oluline on see ka liiklusohutuse seisukohalt). Praegu kahjuks veel väga paljudes peatustes neid ei ole. Kummaline, et isegi Balti jaamas on rongid endiselt lahtise taeva all. Helsinkis ega ka Riias see nii pole.
Liiklusohutuse seisukohalt oleks ülioluline eraldada kõigis suuremates asulates raudtee võrkaiaga või muudmoodi ülejäänud territooriumist, nagu on tehtud Helsinkis. Samuti tuleks Tallinnas, Tartus ja muudes asulates ehitada võimalusel kõik raudteeületuskohad eritasandilisteks (ka jalakäijate ja jalgratturite jaoks tunnelid teatud kohtadesse), kus seda veel tehtud pole.
Raudtee puhul peab ka silmas pidama, mis on reisija jaoks oluline ühe transpordiliigi eelistamisel. Üks parameeter on kindlasti hind, selles on raudteel busside ees alati eelis. Teine oleks sõidugraafikud, ka neid saab kohandada vastavalt vajadusele. Kolmas - ja mitte vähemolulisem kui eelmised - sõiduaeg. Kui rong sõidab punktist A punkti B kasvõi 15 minutit kauem kui buss, ei ole ilmselt mõtet rongiga sõita, isegi hinnavahet arvestades. Sama sõiduaja puhul aga on eelis kindlasti rongil.
On ka veel neljas parameeter, mida ilmselt pole eriti uuritud, kuid ka see on väga oluline. See on raudteejaama asukoht - kas ta asub kesklinnas või selle lähedal või hoopis kesklinnast kaugel. Kui raudteejaamani on tunduvalt pikem tee minna kui bussijaama, siis kaldub valik paratamatult bussi kasuks, kuigi veidigi suuremates asulates on võimalik spetsbussiga ka kesklinnast raudteejaama sõita. Kuid ka viimane on lisakulu nii rahalises kui ajalises mõttes.
Kui Tallinnas, Jõhvis, Jõgeval, Tamsalus, Keilas, Sauel, Kehras, Tapal, Türis, Võhmas ja Kohilas on raudteejaam praktiliselt kesklinnas või selle külje all ning ka Tartus, Rakveres, Narvas, Valgas, Kiviõlis, Elvas, Sakus ja Paldiskis on rdtj. üsna kesklinna lähedal, siis Raplas, Põlvas, Kohtla-Nõmmel ja ka Viljandis jääb see kesklinnast 2-3 km kaugusele. Eriti kurioosne on Pärnu - algselt oli seal raudteejaam otse kesklinnas, kuid hiljem viisid nõukogude tehnokraadid selle ära Raekülla, koguni 5 km kaugusele kesklinnast. (Võrdluseks - Haapsalus on raudteejaam kesklinnast täiesti talutavas kauguses - alla 1,5 km. Võru rdtj. asub kesklinnast ligi 3,5 km kaugusel, kuid ega hetkel polegi Võrust reisirongiga võimalik kuhugi sõita. Kilingi-Nõmme rdtj. asus aga kesklinnast ligi 2 km kaugusel, mis linna väiksust arvestades on ilmselgelt liiga palju - bussijaam näiteks asub otse linna keskel. Seetõttu sõideti sealkandis isegi nõukogude ajal rongiga väga vähe.)
*Kindlasti tuleb jätkata üle Eesti jalgrattateede rajamist - et oleks võimalik turvaliselt nii suuremates asulates kui ka lähestikku asuvate asulate vahel jalgrattaga sõita mujal kui sõiduteel. Suuremates asulates võiks samuti olla bussijaamas ja raudteejaamas jalgrattalaenutus koos valvega rattaparklaga. See vähendaks märkimisväärselt survet linnade keskkonnale, ühtlasi soodustaks tervislike eluviiside levikut. On ju võimalik isegi sõita näiteks Tartust Tallinna rongis koos rattaga ning Tallinnas sõita rattaga sinna, kuhu vaja.
*Maanteedest oleks Eestis otstarbekas ehitada välja 3 kiirteed: Tallinn-Narva, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa ja Tallinn-Pärnu-Ikla. Sealjuures Tartu-Võru-Luhamaa lõik võib jääda ka 3-realiseks, kuid ülejäänud peaksid olema neljarealised. Oleks soovitav neljarealisteks ehitada ka Tallinna ringtee (Narva maanteest Pärnu maanteeni) ja Tartu ringtee. Kui kunagi Via Baltica hakkab valmima, tuleks ka Pärnule teha uus ümbersõit, kuid linnast palju kaugemalt (soode tõttu).
Lisaks ehitada tähtsamad liiklussõlmed eritasandilisteks: Tallinnas Haabersti ring, Kristiine ristmik, Narva mnt.-Pirita tee ristmik, Tartus Sõpruse pst.-Kalda tee-Pikk ja Riia ring Lõunakeskuse juures jt. Tallinnas on see eriti oluline. Võrdluseks - Riias on pärast 2000. aastat ehitatud juba mitu suurt liiklussõlme, mõned neist isegi 3-tasandilised. Tallinnas aga pole tehtud mitte midagi, kui üks viaduktike Ülemiste keskuse juures välja arvata. Nüüd küll hakkab Ülemiste liiklussõlm valmima, kuid Riiaga võrreldes on Tallinn küll ilmselgelt väga tagasihoidlik olnud. Bussiradadega pealinna transpordiprobleeme pikemas perspektiivis ikka ei saa lahendada.
Ka paljuräägitud Saaremaa püsiühendus tuleks millalgi valmis ehitada. Lisaks oleks mõistlik samasugune püsiühendus luua ka Hiiumaaga. Mõlemad siis silla kujul (nagu on USA-s kuulus Key Westi autotee), mitte tammina.
*Linnasisene ühistranspordivõrk vajab samuti edasist arendamist, eriti Tallinnas. Eriti suurt rõhku peaks panema trammiliikluse arendamisele. Tallinna trammiliikluses pole juba 50 aastat mitte midagi muutunud. Taas tuleks võrrelda Riiaga - seal oli isegi nõukogude ajal võimalik peaaegu linna ühest otsast teise sõita trammiga.
Oleks õige, kui mingil hetkel saaks trammiga sõita kesklinnast nii Lasnamäele, Mustamäele kui ka Õismäele, samuti Piritale, Nõmmele ja lennujaama. Kusjuures kesklinnas oleks 2 suunda maa all - näiteks Lasnamäelt Balti jaama suunas ning Piritalt Vabaduse väljaku suunas.
Kuid linna ümber olevate valdade suurt rahvaarvu arvestades (mis pealegi pidevalt kasvab) peaks looma trammiühenduse ka praeguselt Tallinna territooriumilt välja järgmistes suundades:
- Viimsi (eelkõige Haabneeme-Rohuneeme);
- Maardu (Lasnamäelt edasi - kõige lihtsam);
- Peetri-Assaku-Jüri (lennujaamast edasi);
- Laagri alevik;
- Tabasalu-Muraste.
*Rahvusvaheliste transpordiühenduste seisukohalt on esmatähtsad Via Baltica ja Rail Balticu valmimine. Nii nende kui ka eelmainitud projektide puhul saaks selleks kasutada just Euroopa Liidust saadavaid vahendeid. Pealegi on huvi kasvõi Riias aeg-ajalt käia meie inimestel selgelt olemas (Lätis on ka hinnad üldiselt odavamad).
Raudtee puhul oleks siis juba kaks ühendusteed Läti ja Euroopa suunal praeguse ühe asemel. Sealjuures Rail Baltic, kui ta hakkab kulgema Pärnust võimalikult otse Riia suunas, muudaks kogu senise liiklemise selles suunas odavamaks ja kiiremaks. Lisaks võiks vähemalt mõelda ka Tartu-Riia kiirrongiühenduse käivitamisele.
Ka tuleks koostöös teiste Balti riikidega viia kõik raudteed üle Euroopa rööpmelaiusele. See põhjustab küll Vene transiidile ebamugavusi, kuid hõlbustab jällegi ühendust Euroopa maadega. Pealegi pole Vene transiit enam nii oluline kui veel 10 aastat tagasi.
Kindlasti on vaja säilitada võimalus Tallinnast lennata otse eestlaste jaoks olulisematesse maailma lennujaamadesse. Muidugi on alati võimalik startida ka Riiast või Helsinkist, kuid see on taas üks täiendav aja- ja rahakulu, mida on võimalik vältida. Parim viis selleks oleks kasutada rahvuslikku lennukompaniid ehk siis Estonian Air'i teenuseid.
Aeg-ajalt räägitakse ka Tallinna ja Helsinki vahelisest raudteetunnelist. See saaks arvatavasti olema küll maailma pikim tunnel üldse. Kuid hetkeseisu põhjal tundub, et seda idee on küll rohkem ulmeline kui praktiliselt teostatav. Pole kindel, kas sellist hulka rahalisi vahendeid isegi EL suudaks anda. Seetõttu peaks keskenduma pigem neile projektidele, mis ka reaalselt oleks lähitulevikus võimalik teostada.
*Kiire andmeside ja kiirete transpordiühenduste olemasolu puhul pole enam nii oluline, et ettevõtlus peaks asuma ilmtingimata kuskil suures linnas. Näiteks IT-firma (v.a. riistvara hooldusega tegelev firma) võib vabalt asuda ka kuskil külas. Põllumajandusega seotud ettevõtlus aga jääb nagunii pigem maale kui linna. Kuid varemmainitud tingimuste täitmisel on võimalik ka muu tootmis- või ka teenindusettevõtte ümberpaiknemine maale.
Kuigi see ei peata täielikult rahvastiku koondumist teatud piirkondadesse, loob see ometi võimaluse säilitada asustus suurel osal Eestist. Ka on märgata, et Tallinnas ja Tartus kolitakse juba linnast välja linna ümber asuvatesse valdadesse.
Veel kord - põhiline, miks praegu rahvas massiliselt maalt lahkub, ongi tasuvate töökohtade puudus. See ongi toonud kaasa olukorra, et ka riigi poolt pakutavad teenused - koolidest politseini - hakkavad maalt ja väiksematest linnadestki kaduma, mis omakorda kiirendab maapiirkondade tühjenemist. Seda protsessi saaks aga olulisel määral pidurdada või vähemalt kontrollida.
*Riigi võimuses pole mõistagi muuta Eesti loomulik iive tugevalt positiivseks. Küll aga saab viia ellu samme, mis sellele kaasa aitaksid. Varemmainitud vanemapalk on selleks üks vahend. Kui seda edasi arendada, näiteks pikendada seda kuni lapse 1. klassi minekuni, oleks see veelgi suurem samm. Ühtlasi vähendaks see vajadust lasteaiakohtade järele, mis nagunii suuremates linnades ja valdades praegu suur probleem on.
Tervislikud eluviisid oleks teine asi, mis iivet positiivseks aitaksid muuta. Riik saaks siin kindlasti kaasa aidata, piirates jõuliselt alkoholi ja tubakatoodete kättesaadavust ning tõstes nende hinda aktsiiside suurendamise teel. Ka toidulisanditega seonduv tuleks hoolikalt üle vaadata.
Senist immigratsioonipoliitikat, nagu ka senist liberaalset majanduspoliitikat, ei tohi mingil juhul põhialustes muuta. Puuduva tööjõu osas peaks panustama pigem robootika arendamisele, nagu on teinud jaapanlased. Nagu eelpool mainitud, võib sisse tuua küll näiteks IT-spetsialiste mujalt maailmast, kuid ainult neid. Nii-öelda lihttööde tegijaid pole mingil juhul vaja sisse tuua.
*Mida aga teha nii-öelda "venekeelse elanikkonnaga" kõige laiemas mõttes? Siin on suureks väljakutseks nende enamiku seas valitseva mõtteviisi muutusele kaasaaitamine. Neile tuleb selgitada, kes on tegelikult süüdi ka nende endi kehvas elujärjes. Ehk siis tuleb saavutada nende lahtiütlemine kogu sovetlikust pärandist, millest nad endiselt kinni hoiavad. Kui venelased hakkaksid mõistma, et enamus nende juhte ongi olnud nende TÕELISED suurimad vaenlased, siis muutub ka Venemaa. Enne mitte. Praegu ju ülistatakse seal endiselt kõiki neid sõjaroimareid - Stalinist ja Zhukovist Putini endani välja. Niisuguste tegelaste koht pole kindlasti mitte kuskil ausamba otsas, vaid põrgus. (Sama käib ka varasemate "ebajumalate" - Peeter Suur või Ivan Julm - kohta) Need on ju olnud kõige suuremad venelaste mõrvarid, mitte aga mingid müütilised "eesti fashistid" (keda pole olemas olnudki) või ameerika "imperialistid" - kellega Venemaa ega N. Liit pole vahetult kunagi sõdinudki.
Esmapilgul tundub, nagu jätaks asjade selline käik tavalised venelased ilma kangelasteta. Nii see pole! Õiged kangelased olid ju need, kes selle kurjusesüsteemi vastu võitlesid - ja neid on alati olnud: akadeemik Andrei Sahharov, kirjanik Aleksandr Solženitsõn, helilooja Dmitri Šostakovitš jt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar