1.Rahvaliit
Plaanitsetud triumfi asemel saabus 2007. aastal Rahvaliidu esimehele Villu Reiljanile hoopis kohtukutse. Praeguseks ongi Reiljanist saanud Eesti uuema ajaloo esimene erakonnajuht, kes on kriminaalkorras karistatud. Erakond ise aga sai valimistel hävitavalt lüüa, kuigi Riigikokku veel pääses. Erakonna vältimatu allakäik aga jätkus ning 2011.a. valimistega jäi Riigikogust üldse välja. Rahvaliidu lõpp saabus 2012.a. märtsis, kui ühineti Eesti Rahvusliku Liikumisega. Tekkis uus erakond nimega Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kõlavale nimele vaatamata on uuest erakonnast pärast seda üsna harva midagi kuulda olnud. Kuigi Villu Reiljan pasundas alailma, kuidas Eesti ajakirjandus on "kallutatud" (s.t. kritiseeris õigustatult Rahvaliidu poliitikute kahtlast tegevust), põhjustas erakonna hävingu just tema ja ta kambajõmmide ehtsovetlik käitumine. See erakond hävitas end ise, mingeid "kallutatud jõude" selleks polnud vajagi. Minu seisukoht on, et tore ongi, et nii läks.End maaelu kaitsjateks nimetav seltskond kaitses tegelikult hoopis sotsialistlikku põllumajandust ja takistas kaasaegse põllumajanduse teket Eestis. Kui I osas mainitud uuringut meenutada, siis 2002. aastal moodustasid RL liikmetest koguni 90% endised kommunistid. Seetõttu pole ka ime, miks Rahvaliit üks enim korrumpeerunud erakondi oli.
Kuna ka oma vaimse potentsiaaliga see erakond just eriti ei hiilanud, siis olidki tema (ja ta eelkäijate) mitmed aktsioonid lausa ajuvaba mulje. Näiteks 1998. aastal nõuti näiliselt Eesti põllumajanduse kaitseks kaitsetollide kehtestamist (see oligi see lugu, kus põllumehed piima maha kallasid). Kusjuures eelkõige just nimelt Euroopa Liidust pärit toiduainetele! Samas pooldati ometi EL-ga ühinemist. Kuid seda nad üldse ei mõelnud, mida EL võib enda suhtes kehtestatud kaitsetollidest võiks arvata... Siis veel see 2004.a. Europarlamendi valimiste loosung "Kaitseme Eesti krooni!" See oli täielik naljanumber. Kui võrrelda Toomas Hendrik Ilvese loosungiga samast ajast, siis tema ei lubanud midagi, ütles vaid: "Euroopas mõistus maksab". Tulemus - rohkem kui 75 000 häält. Rohkem, kui kogu tollase valitsuskoalitsiooni esindajad kamba peale kokku suutsid saada...
Rahvaliitu võiski nimetada lausa natsionaalbolševikeks, sest ta koosnes peamiselt endistest kommaritest, kuid üritas sellele vaatamata väga rahvuslik olla. Muidugi nende toetajad ja nad ise nimetasid nii Isamaaliitu/IRL-i, Reformierakonda kui ka Mõõdukaid vahel otseselt "rahvareeturiteks". Nüüd aga on "õhk puhas" - saab tekkida kaasaegne põlluharijaid esindav erakond või siis saavad teised erakonnad põllumajanduse teemadel mõistlikult kaasa rääkida.
2.Rohelised
Marek Strandbergi juhtimisel jõudis see erakond 2007. aastal ka Riigikokku. Enne 2011.a. valimisi aga oli Roheliste ridades suur segadus. Seda võis pidada küll ülidemokraatlikuks juhtimiseks, kuid tegelikult näitas hoopis juhitamatust. Selle tulemusel jäid Rohelised 2011 Riigikogust üldse välja. Sellest on kahju, kuna rohelise mõtteviisi levitajaid oleks seadusandlikus kogus vaja küll. Peab ka seda ütlema, et Roheliste intellektuaalne potentsiaal oli/on erakonna väiksusele vaatamata väga kõrge (minu arvates isegi 3., äärmisel juhul 4. kohal, kui eelmises Riigikogus olnud erakondi arvestada). Ehk suudavad nad hiljemalt 2015.a. valimisteks endid uuesti koondada või kuidagi ümber organiseerida.Seda, et Eesti ühiskond tugevalt paremale kaldu on, näitavad ka Rohelised. Läänes on rohelised ju tavaliselt teinud koostööd pigem vasak- kui parempoolsete erakondadega, meil aga on vastupidi.
3.Keskerakond
Kui enne "pronksiööd" omas Edgarkond märkimisväärset toetust ka eestikeelsete valijate hulgas, siis pärast seda enam mitte. Ilmselt kaotas erakond ka suure osa oma kodumaistest rahastajatest, mistõttu Edgar küsiski raha ida poolt (vaevalt, et ainult kiriku jaoks). Kuid järelejäänud valijad on tõelised fanaatikud, kes oma iidolit valimistel kindlasti ei unusta. Seetõttu ei maksa arvata, et Edgarkond mistahes järgmised valimised hävitavalt kaotaks. Üle riigi saab ta oma 20% kindlasti ära, Tallinnas ja Ida-Virumaal aga veel rohkem. Kui aga vähegi rahvuslikumalt meelestatud valijad massiliselt peaksid koju jääma... siis on küll "tule taevas appi" olukord.Eesti oludes mõjub Keskerakond vasakpoolsena. Tegelikult oleks õigem nimetada teda vasakliberaalseks, ta kuulub ka Euroopa Liberaalsesse Internatsionaali (nagu Reformierakondki - muide, viimane blokeeris Siim Kallase õhutusel aastaid Edgarkonna vastuvõtmist sinna).
Keskerakonna majanduspoliitikas on juba aastaid olnud kesksel kohal idee kehtestada astmeline tulumaks. Väga halb idee, sest Eestis see lihtsalt ei toimi. Kui neid astmeid oleks 2-3, siis ehk veel midagi väga hullu ei juhtu, kui aga niipalju, nagu erakond ükskord ühe keerutatava ratta kujul valimisreklaamina kõigile koju saatis, siis tuleb esmalt suur segadus ja peatselt hakkab enamus tavakodanikkegi oma tulusid varjama. Firmad aga lähevad üksteise järel Eestist minema, tõenäoliselt Lätti ja Leetu. Ühesõnaga - kuigi nime poolest olevat tegemist kesklassi huvide eest võitleva erakonnaga, siis taoline majanduspoliitika hävitaks sellegi keskklassi, mis Eestis praegu on.
Üldiselt on teada, et Edgar Savisaar on päritolult setu. Setud aga on õigeusklikud, kes Samuel Huntingtoni järgi ei kuulu Lääne tsivilisatsiooni. Seetõttu pole midagi imestada, et "hunt vaatab ikka metsa poole ja Edgar Moskva poole". Nii on see juba aastakümneid olnud.
Milles see väljendub? Savisaar on oma venekeelseile valijaile lubanud kõike seda, millel oleksid Eesti riigi ja rahva tulevikule hävitavad tagajärjed - vene keel teiseks riigikeeleks, kodakondsuse andmise praktiliselt ilma tingimusteta jne. Ilmselt viiks Savisaar Eesti kohe NATO-st välja, kui ta võimule saaks. Ka Euroopa Liit paistab talle olevat vastumeelne (2003, kui oli EL rahvahääletus, jättis ta oma erakonnas EL küsimuse "igaühe südametunnistuse asjaks" - milleks niimoodi teha, kui ta oleks olnud EL poolt?).
Kuid ei maksa arvata, et see Edgarkonna valijaile ei meeldi. Vastupidi - neile just meeldibki see! Nende jaoks ongi ka taoline korruptiivne-poolkriminaalne asjaajamine, nagu on Tallinna linnas, just see "normaalne" asjaajamine. Ka õigeusu kiriku jaoks raha saamine Moskvast on nende jaoks just igati loogiline käik. Rääkimata koostööleppest Venemaad valitseva Ühtse Venemaa nimelise parteiga (see on see Putini juhitud uus NLKP). Sellisele valijale on igati tervitatav ka erakonna liikme õnnitlustelegramm Valgevene diktaator Lukašenkole "tagasivalimise" puhul.
Kui üritada meenutada, kui palju Keskerakonna liikmeid on juba saanud kas kriminaalsüüdistuse, sattunud uurimise alla või olnud Kapos ülekuulamisel, siis jääb enamus meist juba hätta. Igatahes senise kursi jätkudes võiks varsti kogu Keskerakonna rahulikult "kuritegelikuks organisatsiooniks" kuulutada - paljalt sellepärast, et pea kõik tema olulisemad liikmed on politsei ja/või Kapo andmebaasis sees :) Erakond pidavatki juba lausa õpetama oma liikmetele, kuidas käituda ülekuulamisel jne. jne. See käib juba standardväljaõppe juurde.
Edgarkond on selgelt kõige autoritaarsem ja ebademokraatlikum erakond Eestis. Kõigil teistel on olnud mitu esimeest, mis on kahtlemata üks sisedemokraatia arengu näitajaid. Keskerakond aga meenutab ühe hinnangu kohaselt pigem mingit ususekti kui erakonda (teleklipid erakonna üritustest kinnitavad seda). Kõik veidigi keskmisest arukamad tegelased on aegade jooksul sealt lahkunud. Edgar ise kindlasti rumal ei ole, kuid just see teebki ta ohtlikuks. Diktaatorikompleksi tõttu ei suuda ta taluda enda lähedal kedagi, kes intellektuaalses mõttes talle tõsist konkurentsi pakkuda suudaks. Nii ongi juhtunud, et oma intellektuaalselt võimekuselt on Keskerakond 5. kohal, suurtest erakondadest vaid Rahvaliit oli veel tagapool.
Siililegi selge, et tulevikku on sel nähtusel ainult Savisaare juhtimisel. Tema kukutamine erakonna juhi kohalt pole seni tulemusi andnud, kõik rahulolematud on selle asemel erakonnast lahkunud. Ilma Savisaareta marginaliseeruks erakond juba paari aastaga niivõrd, et oleks sunnitud lõpuks laiali minema või ühinema kellegi teisega. Suure tõenäosusega jaguneksid liikmed sel juhul Reformierakonna ja sotside vahel, võib-olla mõned liituksid ka Rohelistega (muidugi, kui viimased oma siseasjad taas korda saavad).
Savisaar on tegelikult väga tark. Mäletan, kui kunagi 1985.a. lugesin tema ja Lembit Valdi kirjutatud raamatut "Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid", mis oli väga hea raamat. Kuid Savisaare probleem ongi see, mida mu ema väga õigesti kord ütles: "Ta on tark mees, kuid ta on VALE teenistuses!" Kui Edgar kirjutab, et "usun Eestisse", siis ta ei valeta üldse. Ainus häda on selles, et ta usub sellisesse Eestisse, kus mina (ja ilmselt ka paljud teised) küll elada ei taha. Sellepärast ei saagi teda ükski veidigi mõtlev inimene (vähemalt eestlane) pooldada. On üldse kummaline, et Savisaar pärast lindiskandaali üldse veel poliitikas on. Taoline nuhkimine teiste poliitikute järel oli mitte ainult ebamoraalne, vaid sulaselgelt riigivastane tegevus.
4.Sotsiaaldemokraadid
Suurema osa oma ajaloost on praegused sotsid tegutsenud nime all Mõõdukad. Sellel oli ka loogiline põhjus - pärast kommuuna kuulsusetut lõppu pöördus Eesti ühiskond väga järsult paremale. Ega ükski erakond, kes vähegi tõsiseltvõetav olla tahab, polegi meil seetõttu söandanud vasakpoolseid ideid propageerida. (Nagu juba sai mainitud, isegi Keskerakond on tegelikult vasakliberaalne, mitte päris vasakpartei.) Nii et sellepärast ajasidki praegused sotsid varem vasaktsentristlikku poliitikat ja said korduvalt koos paremerakondadega ühes valitsuses olla.Alles Sven Mikseri tõusmisega sotside liidriks on nende ideoloogias toimunud selge nihe vasakpoolsuse suunas. Seetõttu on sarnaselt Keskerakonnaga ka nende üheks tähtsamaks majanduspoliitiliseks ideeks saanud astmelise tulumaksu kehtestamise soov. Lisaks veel mitmeid muid ideid, mille realiseerimine aga nõuaks riigieelarvest hinnanguliselt täiendavalt 700 miljonit eurot aastas. Kust nad selle raha võtta kavatsevad, vaat seda nad aga ei ütle. Ainus variant oleks maksude tõstmine, kuid seda pole nad söandanud välja öelda - see oleks väga ebapopulaarne idee. Jah, juba kuskil 1994.a. paiku lugesin vist Postimehest, et sotsiaaldemokraatia on võimalik rikastes riikides (nagu Rootsi jt. põhjamaad), mitte aga meil. Siin lihtsalt pole midagi ümber jagada.
Samas tuleb tunnistada, et oma üldiselt intellektuaalselt võimekuselt on sotsid Eesti suurte erakondade seas kindlalt 2. kohal. Sven Mikser ise paistis oma asjatundlikkusega eelkõige välispoliitika alal silma juba 90-ndate 2. poolel (siis oli ta veel Edgarkonna liige). Erinevalt Keskerakonnast ei vaata sotsid ka mitte Moskva poole, vaid on selgelt euroopaliku orientatsiooniga.
5.Reformierakond
Tuleb tunnistada, et "oravapartei" ongi kõigist Eesti erakondadest kõige kauem erinevates valitsustes olnud - katkematult 1999. aastast peale. Ilmselt see ka jätkub. Samas on "oravad" Andrus Ansipi juhtimisel degenereerunud tavaliseks nn. "võimuparteiks" ehk erakonnaks, kuhu on kasulik kuuluda. (Nagu juba ammu on olnud Keskerakond ja vahepeal oli ka Rahvaliit.) Oma nime vääriline pole Reformierakond juba hulk aega, sest "pole vaja muuta hästitoimivat süsteemi" (Andrus Ansip).Midagi pole parata: kui Siim Kallas oli selgelt väga tark juht, siis Andrus Ansipi puhul peaks vaatama tema lauba kõrgust... Eks sealt need hädad ka pärinevad. Samas tuleb tunnistada, et Ansip sobib kõigile väga hästi: ta ei ole konfliktne ja tema selja taga on kõigil üsna rahulik toimetada. Nii oma erakonnas kui ka kogu valitsuses. Selles tema fenomen seisnebki. (Tõtt-öelda sooviksin ka ise, et Andrus Ansip oleks minu ülemus - kui ma küsiksin temalt praegusest 2-3x kõrgemat palka, siis üsna kindlasti ta ka täidaks mu soovi vähemalt vastuvõetaval määral.) Kuid väga pikka aega Eesti riik sellist juhtimist ei kannata. Mingit erilist innovatsiooni pole juba aastaid enam olnud.
Milline on Reformierakonna ideoloogia, seda vist ei pea lähemalt kirjeldama. Ütlen lühidalt ära, et üsna klassikaline paremliberalism. On üsna selge, et seni on "oravate" püsimine valitsuses kindlustanud riigi üldise kursi stabiilsuse. See on ära hoidnud igasugused jubedad arengud, mida muidu Keskerakonna ja Rahvaliidu vahepeal pea piiramatu võimutsemine kindlasti oleks põhjustanud. Viimaste aastate stagneerumine aga viitab sellele, et ka Reformierakond vajab muutusi.
2012 tõigi ilmsiks ühe kahtlase loo Reformierakonna rahastamisel. Selle tulemuseks on olnud erakonna viimase aja järsult langenud populaarsus - suve 40%-lt praeguse 20%-ni. Ilmselt langus jätkub. Hea küll, skandaale on olnud kõigil. Kuid kuidas neid lahendatakse? Kas hakatakse kõike kinni mätsima ja valetama, nagu on seni toiminud Keskerakond ja Rahvaliit, või käituda nii-öelda "valge erakonna" kombel, milleks on Reformierakonda seni peetud?
Intervjuu muidu Euroopa parimaks rahandusministriks peetud Jürgen Ligiga tõi aga välja selle, mis ka minus on paraja pettumuse tekitanud. Kuigi suurem osa intervjuust oli isegi OK või mõistetav, siis oli seal mitu ebameeldivat momenti. Kõige jahmatamapanev lause oli kahtlemata see: "Ja ma ei näe mitte kedagi, kes meie asemel seda saaks teha. Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles võitluses" (jutt käis ikka "Eesti asja" ajamisest Brüsselis). Olen täiesti nõus Kalle Muuliga, et niisugune mõtteavaldus on juba nagu Savisaare ja tema jüngrite jutt 1992.a. jaanuaris, kui nood samuti väitsid, et "pole kedagi teist, kes suudaks..." Justkui oleks Reformierakond mingi "tõeministeerium", mis ainsana teab, mis on õige. Ei ole ju nii! (Vahel on isegi Savisaar täiesti õigeid mõtteid esitanud, peab ütlema. Mis siis veel teistest erakondadest rääkida!)
Teine asi oli muidugi ministri seisukohavõtt erakonnakaaslase Kaja Kallase koostatud Riigikogu liikme eetikakoodeksi suhtes. Kui seisukoht oleks olnud, et "just see näitabki, et meie erakond hoolitseb selle eest, et mingeid taolisi skandaale enam ei sünniks" (IRL oleks üsna kindlasti just niimoodi reageerinud), siis oleks Reformierakond avalikkuse silmis hoopis oma positsioone tugevdanud. Kuid turmtuli erakonnakaaslase pihta andis täpselt vastupidise tulemuse. See paljastas tahtmatult ka ebaausust soosiva mõtteviisi, millele paljas sõna "eetikakoodeks" loomulikult ärritavalt mõjus.
Lõpuks veel ka see väide, et 35-aastane inimene on "erakordselt noor". Tule taevas appi! Mart Laar sai 32-selt peaministriks, Jüri Luik oli koguni 27-selt minister ja nad said suurepäraselt hakkama. Kusjuures väga raskel ajal.
Väga ohtlik on jääda uskuma, et 30-40% populaarsus on mingi igavene asi. See on nagu muusikaedetabel - tipus võib olla päris pikalt, kuid mingil hetkel tuleb ikkagi langus. Et uuesti tippu tõusta, peab mõtlema välja mingi uue ja sama hea loo (albumi) kui oli see senine ülipopulaarne hitt. Kui aga ideed on otsas, ootab ees muusikaajaloo prügikast (halvemal juhul). Eesti erakondadest käis nii omal ajal ülipopulaarse Koonderakonna käsi.
Mina küll Reformierakonnale halba ei soovi. Usun, et nad siiski suudavad kriisi siiski väärikalt lahendada. On ju täiesti selge, et nii praegu kui edaspidi on just see erakond IRL-ile kõige sobivam koalitsioonipartner. Ka on "oravate" intellektuaalne tase üldiselt tugev - kuskil 3.-4. kohal suurte erakondade seas. Nende suurimaks trumbiks ongi just majandusalane kompetents - selles nad ületavad kõiki teisi. Liberaalse maailmavaate toetajad vajavad pealegi ka edaspidi oma esindajat erakonna näol.
Kuid jah, Andrus Ansipiga eesotsas ei pruugi nad küll järgmiste valimisteni välja vedada. Ansip küll lubas, et rohkem ta enam peaminister olla ei tahakski, kuid pidas silmas 2015 ja hilisemat aega. Kuid kui Reformierakond ei taha Koonderakonna või Rahvaliidu kombel lõpetada, peaks ta tunduvalt varem tegema vajalikud muudatused. Ka oma juhtkonnas. Kui minu teha oleks, siis paneksin "oravate" etteotsa Rein Langi. Tema on kahtlemata väga intelligentne ning vaieldamatult ka väga töökas. Samuti pole tal mingit kommunistlikku minevikku. Alternatiiv oleks mõni võimekam naisjuht, näiteks Keit Pentus-Rosimannus (kellest on selles kontekstis ka juba räägitud, kuid kes on hetkel samuti skandaali keskele sattunud) või isegi seesama Kaja Kallas. Kuid eks nad ise otsustavad. Mina Reformierakonda ei kuulu ega nende asju ei otsusta.
6.Isamaa ja Res Publica Liit
Jah, see on see "ufoloogide ja endiste metsavendade ühendus", kuhu ka mul endal on au kuuluda (y) IRL või tema eelkäijad Isamaa(liit) ja Res Publica on samuti päris kaua valitsustes olnud, kuid juhtiva jõuna siiski vähem kui Reformierakond. IRL-i (ja varem Isamaaliidu) valijad on aegade jooksul millegipärast kippunud valimistevahelisel ajal pidevalt erakonda mitte toetama, õnneks aga on valimistel alati piisavalt hea tulemus saadud. Oht Riigikogust üldse välja jääda pole tegelikult kunagi isegi reaalne olnud - kuigi IRL-i/Isamaaliidu julgus teha ebapopulaarseid valikuid on tema populaarsust alati kahandanud. Kuid riigile on need reeglina olnud kasulikud - järelikult õiged.IRL-i häda on ka midagi sarnast, nagu oli äsja USA vabariiklastel seoses presidendivalimistega. Üldine hinnang oli, et üleüldiselt vabariiklane oleks suutnud Obamat võita. Kuid kui võrrelda vabariiklaste reaalseid kandidaate Obamaga, siis poleks neist keegi seda suutnud. Mitt Romney oli ilmselt nende hetke parim valik, kuid ka temal jäi pisut puudu. Ka IRL-il pole seni õnnestunud end näidata avalikkusele väga tõsiseltvõetava alternatiivina teistele suurematele erakondadele.
Põhjus - erakond ise pole kindlasti mitte halva mainega, kuid kui hakata IRL-i hetke tippe lihtsalt tuntuse mõttes konkurentidega võrdlema, siis tekivad mõned raskused. Erakonna vanad ja väga tuntud nimed (Isamaa veteranid ehk "kampsunierakondlased") on kas ise taandunud (näiteks Mart Laar ise) või olnud sunnitud taanduma (Tõnis Lukas). Ülekaal on läinud Res Publica poolele (nemad on üldiselt ka nooremad), ka erakonna uus esimees Urmas Reinsalu on ju RP-st. Sisevastuolud (MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tekkis selle tulemusel) ja võimuvahetus on samuti erakonna positiivset tutvustamist seganud. Tagatipuks oli aasta tagasi see kurikuulus elamislubade skandaal, mis IRL-i populaarsuse 10% kanti kukutas.
Siinkohal aga tulebki välja esimene erinevus, mis lahutab IRL-i kasvõi tema koalitsioonipartnerist (kahju, et nii väljenduma pean). Skandaaliga otseselt seotud tegelased visati kiiresti IRL-ist välja, erakond mõistis toimunu kiiresti ja otsustavalt hukka. Ka "patustajad" ise avaldasid kahetsust juhtunu pärast ehk "kahetsesid pattu". Seetõttu skandaal küll kahjustas erakonna mainet, kuid praeguseks on toetus tõusnud juba 20% lähedale. Konkurentidest jäädakse küll veel maha... Kuid tasub meenutada ka 1998. aastat. Lugesin siis lehest, kus keegi avaldas arvamust, et "vaevalt Mart Laar enam kunagi peaministriks saab". Arvati ka, et Isamaa ei saa enam kunagi valitsusse või vähemalt mitte juhtiva jõuna. Kuid ometi sai teoks "Laari teine tulemine" :)
Millegipärast on väga paljud veendunud ka selles, et rahvuslusel pole tänapäeval enam tulevikku. Vaadates aga Lääne-Euroopa poole, siis ei söandaks küll sama väita. On ilmselge, et Euroopa-siseselt toimub paratamatult rahvaste segunemine (oma osa annavad selles ka väljastpoolt Euroopat tulnud), kuid rahvuslus on endiselt oluline ja ka jääb oluliseks.
Majanduse poolelt on IRL juba aegade algusest pooldanud väga liberaalset poliitikat ehk siis suhteliselt sarnast sellele, mida ka Reformierakond on ajanud (NB! Isamaa selle poliitika ju algatas, RE võttis selle hiljem üle - RE loodi ju 1994). Tõsi küll, 21. sajandil on toimunud nihked rohkem tsentri suunas. Nii on hakatud rohkem pöörama tähelepanu perede (eriti noorte) probleemidele. Roheliste mõjul on tähtsaks saanud ka keskkonnaküsimused. Isegi põllumajandus on IRL-is üsna populaarseks teemaks tõusnud (eriti peale seda, kui Rahvaliit ühes oma monopoliga antud teemal kuulsusetult lõpetas). Haridus ja kultuur on aga algusest peale olnud IRL-i ja ta eelkäijate jaoks üks kesksemaid valdkondi. Näiteks isegi Laari esimesel valitsusajal suudeti vaatamata üleüldisele vaesusele leida vahendeid, et igal aastal õpetajate palku 30% tõsta. Rääkimata sisulisest tööst neis valdkondades.
IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond. Konservatism aga ei tähenda teps mitte tagurlust (nagu nõukogude ajal kõigile üritati sisendada), vaid lihtsalt alalhoidlikkust. See tähendab, et tähtis on rahvuse ja tema elukeskkonna (nii et roheline ilmavaade sobib konservatismiga väga hästi kokku!) säilimine. Praeguses ebastabiilses maailmas on see isegi olulisem kui veel paarkümmend aastat tagasi.
On täiesti selge, et absoluutselt kõike ei saa jätta "turu reguleerida", sest ükski väikerahvas ei suuda kvantiteedi mõttes iialgi konkureerida suurte rahvastega. Tootmisvõimsusi lihtsalt napib! Kui aga me ise otsustame külmalt, et me pole efektiivsed, et laseme parem kõike teistel teha, sest nad teevad seda odavamalt, siis milleks meid üldse vaja on?
Samuti on traditsioonilise perekonna säilimine (taas üks IRL-i keskseid teemasid) isegi olulisem kui majanduskasv. Rääkimata mingite "vähemuste" vabaduste väidetavast "piiramisest", mille vastu liberaalid üle Euroopa tänapäeval nii vihaselt võitlevad.
Ka on IRL kindlalt vastu võõrtööjõu sissetoomisele, kuigi ettevõtjad seda juba sooviksid. Vastu ollakse isegi spetsialistide sissetoomisele. See siiski ei ole hea, kuna Eestil endal neid lihtsalt ei jätku, eriti IT-alal. Kuid jah, nii-öelda "mittespetsialistide" ehk lihtsalt sotsiaalabi saajate sisselubamine hävitaks eesti rahva lõplikult. Seda ei tohi lubada ja sellele seisab IRL lkindlalt ka edaspidi vastu. (Õigem olekski panustada rohkem robootika arendamisele, nagu on teinud jaapanlased, saades sedamoodi ilma võõrtööjõuta hakkama.)
IRL on seni võidelnud ka ausa ja läbipaistva poliitika eest. Siinkohal lükkan otsustavalt ümber ka väited, et "kõik erakonnad on korrumpeerunud", "nad kõik on üks kamp" jne. Päris nii see pole. Näiteks Keskerakonnaga pole IRL, Isamaa(liit) või Res Publica iialgi ühes valitsuses olnud. See pole ka võimalik, kuna Edgarkonna poliitilised eesmärgid on nii IRL-i liikmetele kui valijaile olemuslikud lihtsalt jälestusväärsed. Pluss veel Savisaare enda diktaatorlik ja venemeelne isik. Võib-olla keegi arvab, et Laar ise Savisaart ei salli, kuid see on eksiarvamus. Kuulsin ise erakonna suurkogul 28.1.2012, kuidas erakonna uus juht Urmas Reinsalu väga kirglikult ütles, et "mitte mingit koostööd Savisaarega!" (Raske on üldse ette kujutada, kuidas saakski ükski Savisaare austaja üldse IRL-i pooldada, rääkimata sinna kuulumisest. See on sama absurdne, nagu 150-ga kihutav "sapikas").
Ka seda tasub arvestada, et kui see õnnetu elamislubade skandaal välja arvata, pole IRL-i ajaloos mingeid korruptsioonijuhtumeid õieti olnudki. Ei mingeid kahtlasi või ilmselgelt ebaseaduslikke tehinguid erakonnaga seotud firmades, erakonna juhitud omavalitsustes ega midagi muud taolist.
Ka rahvusvaheliselt on Eesti erakondade esindajatest IRL-i poliitikud vahest siiski kõige tuntumad olnud (kuigi ka "oravate" ja sotside esindajaid tuntakse päris hästi). Nad on oma palga igatahes auga välja teeninud, tehes eriti EL ja USA suunal ära tohutu töö. See töö jätkub veel praegugi. Nii on Eesti saadikutest Europarlamendis selgelt kõige enam kuulda Tunne Kelami tegemistest. Viimane on järjekindlalt tegelnud kommunismiga lõpparve tegemise küsimustega. Samuti võttis ta väga teravalt sõna kogu endise idabloki nimel Lääne-Euroopa mõnede paremäärmuslike parteide hüsteerilise immigrandivaenulikkuse teemal - need ju on ka uutest liikmesriikidest tulnute vastu, mis euroopaliku mõtlemisega kuidagi kokku ei käi.
Oma üldiselt intellektuaalselt võimekuselt on IRL päris kindlasti Eesti nr. 1 erakond. Sel lihtsal põhjusel, et seal lihtsalt on niivõrd palju tõeliselt tarku inimesi. Seetõttu on tal aegade jooksul olnud ka päris palju juhte (kuigi Mart Laar on erakonda juhtinud selgelt kõige kauem, koguni 3-l korral). Eesti areng kiirenes järsult mõlemal korral, mil Mart Laar oli peaminister Isamaa(liidu) juhitud valitsuses. Tasub ka seda meenutada.
(Kui käisin erakonna suurkogul, siis vaatamata sellele, et ma seal kedagi veel ei tunne, ei tundnud ma end seal üldse võõrana. Vastupidi - väga "omade keskel" tunne tekkis. Valitses niivõrd sõbralik õhkkond. Ei mingit juhikultust ega muud taolist. Ei näinud ka, et oleks mingit massilist ajupesu moodi propagandat tehtud, et "kindlasti pead "just tema" poolt hääletama" vms. Kuid tuleb tunnistada, et erakonnale uue esimehe valimisel meeldis mulle kõige enam just Urmas Reinsalu sõnavõtt. Andres Herkel ega Liisa Pakosta siiski nii hästi ei rääkinud - kuigi ka mitte palju halvemini. Võimalik ka, et nad lihtsalt ei uskunud oma võimalusse valituks saada piisavalt. See-eest aga on neil - ja teistelgi - see võimalus tulevikus.)
Kuid jah, IRL-il on veel suur töö ära teha, et Eesti üldsusele oma väärtust teadvustada. (Seni millegipärast ju arvatakse, et "IRL on lihtsalt mõttetu erakond" jne.) Katsun ka ise selleks oma väikse panuse anda.
7.Üks veel mitteeksisteeriv "kummituserakond"
Jah, kuna kõigis olemasolevates poliitilistes jõududes pettunuid on väga palju, on täiesti võimalik ka mõne uue erakonna teke. Küsimus vaid selles, kes selle moodustavad ja milline saab olema selle ideoloogia. Põhimõtteliselt võib olla isegi 3 grupeeringut, kes sellega hakkama võiksid saada. (Teised mitte - Iseseisvuspartei, Kristlik Rahvapartei jt. eksisteerivad rohkem küll paberil, tegelikkuses on neid vaid valimiste eel veidi näha ja kuulda.)a)MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik.
Ei suuda isegi kindlat seisukohta võtta, mida sellest arvata. IRL-i üldine hinnang oli aga, et "eesti rahva huvides ei ole, et igamees omale erakonna teeb - sest siis valitsevad teised".
Paraku ongi see nii olnud. Kui Laari I valitsus langes, läksid 1995.a. Riigikogu valimistele lisaks Isamaale veel parempoolsed valimisliidud Parem Eesti ja Eesti Kodanik (Erkki Kõlu tegi siis veel "Raadio Tartus" nalja, moodustades virtuaalse valimisliidu "Parem Kodanik"). Tulemus oli see, et Isamaa sai kindlalt sisse, ülinapilt pääses ka Parem Eesti/Eesti Kodanik. Valitsusse pääsemisest ei saanud aga juttugi olla. Ka pärast Laari II valitsuse langemist asutatud Res Publicasse läks päris palju seniseid Isamaaliidu liikmeid. Lõpuks aga jõudsid nad enam-vähem ikka sinnasamma tagasi, kust alustasid, nüüd juba ühise nime IRL alla.
Võib-olla sellest MTÜ-st siiski erakonda ei saa. Samas, kui nad oma asja oskuslikult käsile võtaksid, võiks tekkida uus parempoolne erakond, mis praeguse Eesti poliitikaga rahulolematuid enda taha suudaks koondada..., kuid mis kaugemas tulevikus nagunii jälle senise IRL-iga mingil moel ühineb. See on päris kindel.
b)Eesti Rahvuslik Liikumine.
Tegelikult peaks juba rääkima Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, sest Mart Helme, tema poeg Martin jt. (kellest mõlemast ma väga lugu pean) ühinesid samuti mainitud erakonnaga. Minu pahameeleks tuli sinna ka arvestatav hulk seniseid Rahvaliidu liikmeid, mis teeb erakonna väärtuse küsitavaks. Kuid kui eestkõnelejateks jääksid ikkagi M. & M. Helme ja nende senised mõttekaaslased, oleks sel erakonnal siiski tulevikku. Jällegi juhul, kui asja oskuslikult aetakse ja rahulolematuid enda taha suudetakse koondada - nagu tegid Soomes "Perussuomalaiset".
c)äärmuslased.
On selge, et kumbki juba nimetatuist EI OLE äärmuslik, kuigi mõlemad on selgelt parempoolsed rühmitused. Kuid veebiruumis toimuva põhjal on kandepind olemas ka ülimalt ohtlikul paremäärmuslikul liikumisel. Muidugi otsese vägivallani vaevalt et seegi seltskond (Eesti variandis) laskub. Kuid just nemad on need, kelle mõttekaaslased näiteks USA-s "on sedasorti patrioodid, kes föderaalhooneid õhku lasevad". Nende ideoloogia aluseks on viha kõigi olemasolevate erakondade vastu - näiteks IRL-i nimetavad nad "Isamaa Reeturite Liiduks" -, samuti võitlus müütilise "Uue Maailmakorra" vastu. Selles leiavad nad õigustust ja inspiratsiooni vandenõuteoreetikute (Eestis näiteks Jüri Lina) raamatutest.
Äärmuslaste jaoks on kõik senised Eesti valitsused reeturite kambad, massimeediumid aga valitseva eliidi hääletorud ("õukonnameedia"). Vihatakse koguni (läänelikku) kultuuri - see on ju "kui mitte vabamüürlaste loodud, siis nende poolt "promotud"". Huvitav, et sarnaselt keskerakondlastele ja rahvaliitlastele kurdavad ka meie äärmuslased, et Kapo neid "taga kiusab". Ise nad aga neid, kes nendega nõus pole või "pole küllalt parempoolsed" (s.t. küllalt äärmuslikud), lausa vihkavad, nimetades vaat et "rahvavaenlasteks". Ühesõnaga, järjekordne kandidaat "tõeministeeriumi" kohale.
Ega oma olemuselt nad kommaritest üldse ei erine, üksnes "lipp" on teist värvi. Retoorika on küll väga sarnane - Euroopa Liit on üdini halb (EFSF/ESM võivat nõuda Eestilt päevapealt paar miljardit €), NATO samuti (Eestit "sunnitakse" osalema võõraste maade "okupeerimises", millel aga meie rahvuslike huvidega mitte mingit pistmist polevat). Jne. jne. Muidugi on ka Eesti viimase 20 aasta areng LÄBINISTI väär nende arvates.
Kuigi tuntud liidreid sel seltskonnal just eriti pole, kui välja arvata omaaegne vabadusvõitleja Tiit Madisson, kellel millegipärast koostöö ühegi erakonnaga pole EV taasiseseisvumisest peale klappinud. Tema oli ka 2004.a. Lihula märuli taga. Umbes samal ajal ta ilmselt taipas, kuidas suuremat populaarsust saavutada (ilmselt märgates Jüri Lina raamatute populaarsust). Fakt on aga see, et just sel ajal hakkaski ta kirjutama järjest raamatuid, mille pealkirjadki palju ütlevad: "Maailma uus kord", "Lihula õppetund" ja "Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale".
TM on avalikult teatanud, et temast on saanud rahvussotsialist (http://www.ersp.ee/failid/file/Kuidas%20minust%20sai%20rahvussotsialist.doc). Samas on ta ka maininud, et toetab Savisaare võimuletulekut Eestis, kuna ka viimast "tõrjutakse". TM kuulub ka nende hulka, kelle arvates isegi "pronksiöö" olnud Ansipi & Co. "lavastus", et valmistada ette Eesti muutmist politseiriigiks!
********************
********************
Kokkuvõte.
Eesti viimase 20 a. areng on näidanud selgelt, et riik ja ühiskond on kiiremini hakanud arenema siis, kui võimul on MITTEKOMMUNISTIDEST enamusega erakondadest koosnev valitsus ja kui juhtivaks jõuks on kõige "puhtam" erakond. Ehk siis mõlema Laari valitsuse ajal. Siinkohal aga juba korduvalt mainitud 2002.a. ajalehe uuring endiste kommunistide osatähtsusest suuremates Eesti erakondades:
- Rahvaliit - 90%
- Keskerakond - 60%
- Reformierakond - 60%
- Mõõdukad - 40%
- Isamaaliit - 20%
Mindki veidi üllatas, et Rahvaliit nii "punane" oli - isegi Edgarkonnast "punasem". Samuti see, et "oravad" Edgarkonnaga niivõrd ühe pulga peal on. Samas see ka selgitab, miks just need kaks omavahel nii kõvasti on võidelnud - ja samas olnud korduvalt ka ühes valitsuses!
Kindlasti on neid, kes ütlevad, et kõik nad on ju "punased". Vaat ega ikka ei ole küll! Oluline ongi see, kas "endised" on erakonnas vähemuses või enamuses. Kui vähemuses, siis võimaldab erakonna üldine loov vaimsus ka nende positiivsetel omadustel esile tõusta (nagu IRL-is, sotsidel või Rohelistel on/oli). Kui aga enamuses - siis hakkab valitsema ehtkommunistlik piiratus (nagu oli Rahvaliidul ning on Keskerakonnal ja paraku ka Reformierakonnal). Viimasel juhul riigi areng takerdub, kuna valitsejad ei poolda kasulike uuenduste läbiviimist.
Meenutuseks - NLKP-s lihtliikmel ju sõnaõigust polnud. "Partei seisukoht" tähendas eranditult peasekretäri seisukohta, äärmisel juhul poliitbüroo seisukohta. See nullis ära igasuguse loomingulisuse ning hakkas lõpuks kogu riigi ja ühiskonna arengut tugevalt pidurdama. Kuidas see riik lõpetas, seda juba teame.
Paraku on kunagised NLKP liikmed endiselt sealt saadud mõtteviisi kandjateks. See ongi probleem. Ainus lahendus on enam mitte hääletada erakondade poolt, kus on enamuses endised kommunistid. Jah, ka Reformierakonna poolt mitte - kui viimane just end radikaalselt ei muuda. (Reformierakond on ka neist "endiste" juhitavatest erakondadest ainus, mis suudaks end sellisel moel muuta. Rahvaliidul ega Keskerakonnal seda võimalust polnud ega pole.)
Ka äärmuslaste võimuletulekut saab kindlasti ära hoida. Selleks tuleb vaid toetada rohkem IRL-i. Viimane ei ole kunagi end mingiks "tõeministeeriumiks" pidanud ega ka iga hinna eest võimu külge klammerdunud. (Näiteks Mart Laar ütles kord peaministrina, et "oleks isegi hea, kui ma enam ei oleks peaminister, sest see on ikka üks väga raske amet".)
Praegust valitsust aga põhimõtteliselt TÄIELIKULT välja vahetada pole mingit mõtet. Kõige parem oleks siiski, kui see valitsuskoalitsioon jätkaks kuni järgmiste Riigikogu valimisteni 2015. Ei ole vaja ka erakorralisi valimisi. Need tuleksid kasuks küll sotsidele, kui valimised nüüdsama toimuksid. Teistele aga mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar