Sissejuhatuseks küsimus - mida kultuuris oluliseks pidada? Vastus - eelkõige ikkagi kvaliteeti. Näiteks muusika kohalt ütles Lepo Sumera kunagi, et tema vihkab igasugust halba muusikat. Täpselt õige. Isegi sügavusmõõde pole nii oluline kui kvaliteet. Meie elu lihtsalt on selline, et mingisugust pidevat gooti süngust kultuuris me lihtsalt ei suuda pikemat aega taluda. Seega vajalikud on ka vaheldus ja valikuvabadus. Enamikule meist ei meeldi ju süüa iga päev täpselt sama toitu.
Paraku süvendavad tähelepanekud raadio- ja tele-eetrist seda, et mingil arusaamatul põhjusel tahetakse meilt seda valikuvabadust ära võtta. Isegi VIVA Retro Charts'is korduvad pidevalt ühed ja samad lood. Kuid ega kõik, eriti just nooremad, ei ole ju sellised superfännid, nagu A. või Argo või mina, kes nagunii kõiki lugusid teavad ja viitsivad kokku koguda. Raadio- ja tele-eetri põhjal aga tekib vägisi mulje, nagu oleks U96 ainus hea lugu "Das Boot" (kuigi tõesti parim) või Culture Beat'i ainus hea lugu "Mr. Vain" jne. jne. Nagu polekski nad ühtegi teist lugu teinudki. Tervet rida omal ajal samuti suure hulga väga häid lugusid teinud artiste aga nagu polekski kunagi olemas olnudki... Tegelikult on neil ju rida muidki väga häid lugusid - ja muide väga heade videotega!
Kaldun siiski arvama, et tegemist on lihtlabase kombinatsiooniga jaamade omanike suhtelisest asjatundmatusest, nende endi ja nende palgatud DJ-de laiskusest ning muusika hankimiselt kulude kokkuhoiust. Kõik üritavad lihtsamalt hakkama saada ja vähema vaevaga kasumit teenida. Eetriaega peab mahtuma lisaks ka reklaam... Seetõttu ei mängi enam ükski jaam sama loo erinevaid mixe, nagu seda tegi näiteks "Raadio Tartu" 90-ndatel. (Alari Kivisaar paistis sellega eriti silma, kuid ega ka teised - Ervin Hurt, Mike Sun, Cool D jt. - ülearu palju alla ei jäänud.) Eriti käib see mõistagi maxiversioonide kohta. Vaieldamatult "Raadio Tartu" haris oma kuulajaid, võin seda kinnitada. Kahju, et "Raadio Tartut" enam ei eksisteeri.
Kui aga eetrist kõlavad vaid ühed ja samad lood ning tagatipuks ka koguaeg samas versioonis (nii nagu ka Eesti telekanalid näitavad juba aastaid koguaeg ühtesid ja samu filme), siis enamik inimesi hakkab lõpuks arvama, et heaks saab pidada vaid seda, mida nad on eetrist kuulnud-näinud. Muu "ei kõlba", sest nad lihtsalt ei tunne seda. See käib nii erinevate mixide kui ka ühe artisti "teiste kuulsamate lugude" (s.t. need hitid, mis pole tema kõige-kõige-kõige kuulsamad) kohta. (Umbes, nagu Mozartist mängitaks vaid seda "mobiilisümfooniat"... s.t. sümfooniat nr. 40 ja veel paari muud teost.)
On täiesti selge, et sellised asjad vaesustavad kultuuri. Õnneks aga võime massimeediume rahumeeli ignoreerida, sest olemas on ka YouTube ja üldse kogu see küberruum, kus enamus kultuurist on täiesti olemas. Enamus vähegi tuntumatest asjadest on sealt võimalik isegi tasuta alla laadida. Kasutades andmebaase ja suuremaid veebipoode, saab igaüks soovi korral ka kõik meelepärase endale soetada - ja täiesti mõistliku hinnaga! (Eestist ei soovita CD-sid küll osta - "sigakallid".)
(YouTube'ile oleks võinud eluohtlikuks saada ACTA, kuid see oht õnnestus tänu eurooplaste üleüldisele vastuseisule kõrvaldada. Vähemalt selleks korraks.)
See oli üks asi ja teine asi oleks värvide kasutamine. Võimalik, et just nõukoguliku elu totaalse halluse ja ühetaolisuse tõttu hakkas mulle juba 80-ndate lõpu poole eriti hingelähedaseks muutuma asi, mida ma nimetaksin "värviliseks muusikaks". Pean selle all silmas oskuslikku kõlavärvide-saundide-tämbrite kasutamist. Selles osas on eriliselt silma paistnud artistid, nagu ABBA, Pet Shop Boys, Depeche Mode, Erasure, OMD, a-ha, Mike Oldfield ning rida techno- ja vähemal määral discoartiste. Nii et siis pigem elektrooniline kui akustiline ja pigem tantsu- kui rockmuusika. Kontsertmuusika paneksin selles arvestuses tantsu- ja rockmuusika vahepeale. Mingisugust ühel pillil või saateta vokaaliga esitatud lugu ma aga üldse kuulata ei taha (erandiks on orel, sellel on ju nagu sündilgi saundivahetusvõimalused väga suured). Koorilaulu ka mitte, erandiks vaid need tuntud-teatud isamaalised laulud :) Tavaline rock-, rap või see ameerikalik soul on vähemalt minu jaoks küll "sigaigavad", seda just kõlapildi pärast. Sama käib ka selle nn. raadio-popmuusika kohta, mis aga vähegi värvikama tantsumusa on praktiliselt täielikult välja tõrjunud. Enamus neist nn. "eurolauludest" läheb aga just sellesse ("raadiolugude") kategooriasse.
Erinevad värvid aitavad tõesti muuta ka elu sõna otseses mõttes ilusamaks, elamisväärsemaks. Sellepärast on ka minu enda lugudel just sellised väga kirevad esituskoosseisud. Samal põhjusel meeldivad mulle värvilised pildid (see käib ka kujutava kunsti kohta - kuigi tunnistan, et sellel alal olen küll kõike muud kui asjatundja) ning tegin ka oma kodulehe üli-ülivärviliseks. Mustvalged muusikavideod mulle üldse ei meeldi. Minu erilised lemmikvideod on Pet Shop Boys'i 1993/94.a. videod eesotsas "Go West'iga". Imelisi hästi värvilisi videoid on teinud ka U96, Sash!, X-Perience, Culture Beat, 2 Unlimited, Das Modul, Blümchen jt. techno- ja discotähed.
Totalitaarsed ja muidu tagurlikud ühiskonnad aga loomulikult sellist värvikirevust ei talu. Erinevad sotsialistlikud rezhiimid (N. Liidust ja Hitleri-Saksamaast Mao-aegse Hiina ja Saddam Husseini Iraagini) armastasid näiteks riietuses ühetoonilisi vormirõivaid, eriti neid eraldusmärkideta sõjaväevorme. Meenutame kasvõi veel Balti keti pilte. Inimesed on seal üsna hallikarva rõivastuses. Nõukogulik süsteem tahtis ju, et kõik oleks ühtlaselt hall, vilets ja vaene.
Ka islamistidele paistab meeldivat ühetaoline riietus. Kurikuulsaimaks näiteks on muidugi need naisinimeste burkad. Kui need veel musta värvi ka on, siis on üldse raske aru saada, kuidas sellise asja all on võimalik palava päikese käes olla... (Kui keegi veel koolifüüsikat natukene mäletab, siis tumedat värvi kehad koguvad soojust tunduvalt paremini kui heledad.)
Õnnetuseks paistab, et isegi liberaalse demokraatia tingimustes kipub ülekaalu saavutama keskpärane, hall, ühetaoline kultuur, mis sobib vaid taustaks. Mis selle on põhjustanud? Ikka seesama ärihuvidest lähtuvalt orienteerumine "keskmisele maitsele". Lisaks näivad paljud kultuuriteoreetikudki olevat seisukohaks võtnud midagi sellist, et "mage toit ongi õige toit - muu on ebatervislik". Mina igatahes magedat toitu ei talu. Toit peab olema meeldivalt soolane, magus, hapukas, teravamaitseline või mis iganes (muidugi liialdustesse minemata), aga mitte mage! Sama lugu on vaimutoiduga. Keskmisele, s.t. keskpärasele maitsele orienteerumisega muidugi rohkete värvide kasutamine kokku ei sobi.
Tagurlikumad, veel enam aga isehakanud muusikateadlased tümitavad muidugi popmuusikat, süüdistades seda keskpärasuses. Järjekordne silmakirjalikkus! Seesama keskpärastumine laiutab täpselt samamoodi ka kontserdisaalides, kuid seda nad ei taha kuidagi tunnistada. (Vähemalt mitte avalikult.) On täiesti selge, et suurem osa uuest-uuemast kultuurist on paratamatult väheväärtuslik. Kuid kui jutt käib näiteks kontsertmuusikast, siis seda peaaegu mitte keegi ei tunnista. Öeldakse või vähemalt mõeldakse: "Aga see on ikkagi süvakultuur..." jne. jne., "mida tuleb lausa riiklikult toetada ja kaitsta"... Ütlen otse välja: see pole mingi "süvakultuur", vaid rämpskultuur.
On täiesti selge, et uusi teoseid on vaja publikule tutvustada. Üksnes aeg saab näidata, mis jääb ja mis mitte. Kuid kriitilise mõtlemise olemasolu on ikkagi vajalik. Ei saa olla nii, et ühe grafomaanist eesti helilooja (avalikkus õnneks seda nime nagunii ei tea) kohta ütleb tuntud muusikateadlane, et "päris huvitav". Tema kolleeg oli õnneks hoopis teisel seisukohal: "See helilooja on lihtsalt igav".
Õnnetuseks aga näibki ka avalikkus olevat seisukohal, et "õige" ongi just selline hall keskpärasus. Kõige parem, kui teos on nii laialivalguv, et võib-olla ka autor ise aru ei saa, mis ta on kokku keeranud. "Asjatundjad" aga kiidavad just selliseid asju taevani, olgu tegu siis mõne järjekordse äravalitud "eurolaulu" või mõne järjekordse "süvamuusika uudisteosega". Tantsulood või kõik, mis natukenegi "sinnapoole" või ka muidu teistmoodi on, on muidugi kohe "ebakultuursed", "alaväärtuslikud" või mis iganes. Kuid just need tihtipeale ongi huvitavad, sest just neis on tavaliselt ka jubamainitud "värvilisust".
(Siinkohal avaldaksin kiitust mõnedele oma noorematele kolleegidele, kelle loomingu kohta sõna "keskpärane" kindlasti EI KÄI: Timo Steiner, Mariliis Valkonen, vanad sõbrad-tuttavad Manus Olesk, Rene Keldo ja üks Enno-nimeline tegelane ka. 2011 õnnestus kuulda ka ühte Liina Kullerkupu teost, ka see oli väga hea. Kui ta samas vaimus jätkab, paneks ka tema samasse seltskonda.)
Kui aga lühidalt antud teema kokku võtta, siis peab jälle rõhutama oma peaga mõtlemise vajalikkust. "Avaliku arvamuse", sealhulgas kultuuriteoreetikutest "arvamusliidrite" seisukohtade järgi ei tohiks küll keegi oma maitset kujundada. See mõjub laostavalt. Oluline on mitmekesisus, sealhulgas erinevad värvid. Kui need on meie ümber olemas, pole isegi "hall argipäev" enam kaugeltki nii "hall".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar